Rohkem kui avalikult väljendatud kirikupõlgust tuleb põlata pooltoonides traditsionalismi, põhimõttelagedat oportunismi ja variserlikkust, kirjutab Markus Järvi.
Ilmselt ütlen nüüd välja midagi, mis paljusid hämmastab. Pean tunnistama, et minule Kersti Kaljulaiu positsioon kiriku osas meeldib. Või täpsemalt – mulle ei meeldi positsioon ise, vaid selle taga olev põhimõttekindlus.
Jumalat ei usu, kirikusse ei lähe – jõuluajal ka mitte. Lihtne, aus ja selge. Jätan kommenteerimata Kaljulaiu lubadused olla rahva ühendaja. Ühtlasi ootan huviga, kas Kaljulaid jääb oma kaljukindlale ateismile truuks ka sünagoogi või mošee võimaliku külastuse osas.
Kui Kaljulaid peaks ka teiste religioonide pühamutest eemale hoidma ja seda sama põhjendusega, millega ta jõuluteenistuselt loobub, siis võtan siiralt mütsi maha.
Ühiskonnas tuleb kõige rohkem põlata pooltoonides traditsionalismi, põhimõttelagedat oportunismi ja nimekristlust: "Oli kunagi selline tava. Enam ei saa küll ükski tont aru, miks ja kelle jaoks me seda kõike teeme, aga teeme ikka edasi. Toob sellise mõnusa sooja tunde sisse ja õudsalt lahe on olla – umbes nagu Oskar Lutsu "Kevades" või öölaulupeol."
Meie seas on juba küllalt poliitikuid, kes peavad ennast suurteks kristlasteks ja kuuluvad koguduste juhatusse, ent siis, kui vaja, müristavad Kristen Michali käsul riigikogu puldist kooseluseadust, nagu Laine Jänes, võtavad mitmendat korda uusi naisi ja jätavad teisi maha, nagu Toomas Hendrik Ilves, või promovad riigi kulul teostatavat lapsetappu (aborti), mille alaealised saavad teostada vanema loata. Jõuluajal käivad aga kõik kirikus nagu Issanda sulased ja ümmardajad muiste.
Sellele jamale on Kersti Kaljulaid oma kuival ja bürokraatlikul moel koha kätte näidanud. Tuleb tunnistada, et mulle meeldib ausus ja põhimõttekindlus – olgu selle elluviijateks kasvõi ideoloogilised vastased.
Kristlus on konkreetsete moraalinõuetega religioon, kus muuhulgas abielurikkumine, lapsetapp ja homoseksuaalne tegevus kujutavad endast väga tõsiseid patte. Kui Kristuse evangeeliumi õpetusi ei jäeta maha pelgalt nõrkusest tuleneva patustamise läbi, vaid oma eksimisest tehakse avalik voorus, mida välistatud kolmanda printsiibile vilistades püütakse kristlusega lepitada, ollakse tõest palju kaugemal, kui ükskõik milline veendunud ateist.
Poliitikas peaks kehtima väga lihtne ja tervemõistuslik printsiip, mida võiks nimetada isikuterviklikkuse põhimõtteks. Iga inimene, kaasa arvatud poliitik, on persoon, kellel on oma maailmavaatelised, religioossed ja moraalsed veendumused. Iga inimene peab toimima eraelus ja poliitikas oma südametunnistuslike tuumikväärtuste kohaselt. Tema poliitiline ja avalik tegevus ei saa olla lahutatud sügavalt tunnetatud uskumustest ja veendumustest.
Avalikult väljendatud veendumuste järgimine ei tähenda seda, et inimest ei saaks kritiseerida. Tema veendumused võivad juhtumisi olla objektiivselt valed.
Valija – olgu selleks antud juhul valijameeste kogu liikmed või teistes olukordades tavalised kodanikud – ette asetakse lihtne valem.
Kui tahate presidenti, kes käiks kirikus, valige korralik kristlane, kes ei käi kirikus vaid jõululaupäeval, vaid vähemalt igal pühapäeval ning erinevalt paljudest teistest ka usub sellesse, mida seal kirikus tehakse.
Igatsete linalakk-hiieneitsit, kes kastemärjal heinamaal paljajalu ringi silkab, rohtu embab ja puid kallistab, valige endale selline. Soovite bürokraatlikku ateisti, valige ateist.
Kui tahate poliitikut, kes seisaks perekonnaväärtuste eest, valige inimene, kes kehastab neid põhimõtteid nii oma eraelus kui ka poliitilistes ettevõtmistes.
Katoliiklasena ei eelda ma üheltki maausuliselt või ateistilt Pühal Missal osalemist, nii nagu ei saa ka minult eeldada Kalevipoja kuju ees uuspaganliku umbluu teostamist eesmärgiga "koondada kosmilisi jõude rahvuskonservatiivse idee taha."
Ühiskond ei koosne maskidest ega rollidest. Ühiskond koosneb lihast ja luust inimestest ning nende veendumustest. On viimane aeg sellest aru saada ja valimiskastide juures teadliku kodanikuna selle arusaama kohaselt käituda.