Rassismi vastu välja astunud noor luuletaja pekstakse neonatside meeleavaldusel Helsingis jõhkralt surnuks… Kas tõesti on sõjapõgenikele avatud Soome ühiskonnas tärganud räige paremäärmuslik vägivald? Faktid osutavad, et antud juhul viis ühe tänavakakleja löök narkomaani pihta traagiliste tagajärgedeni.
Mõned kuud tagasi, 24. septembril 2016 toimus Helsingis massimeeleavaldus "Lõpuvile! – Lõpp vaikusele" (Peli poikki! – Rikotaan hiljaisuus). Läbi linna kulgenud rongkäik lõppes meeleavaldusega Senati väljakul. Kõne pidas ekspresident Tarja Halonen ja muusikat esitas 60-liikmeline orkester. Helsingis osales enam kui 15 000 osalejat, kuid samal päeval toimus sarnaseid meeleavaldusi ka mujal Soomes, kus osalesid peaminister Juha Sipilä, kultuuriminister Sanni Grahn-Laasonen ja siseminister Paula Risikko.
Mujalgi maailmas – sh ETV saates "Aktuaalses kaamera" – kajastamist leidnud sündmuse ajendiks oli kaks nädalat varem Helsingis toimunud traagiline sündmus. Uusnatside meeleavaldusel peksti vaeseomaks rassismi vastu välja astunud noor luuletaja, kes suri nädal hiljem haiglas. Soome saabuvate sõjapõgenike lainega tärganud rassismi ei saanud enam taluda, vägivallale tuli panna piir. Meeleavaldusel osalejad said selle märgiks puhuda kaasa võetud trillerdavaid kohtunikuvilesid.
Midagi sarnast toimus ka Eestis, kui reaktsioonina Vao pagulaskeskuse süütamisele kutsus ühendus Sõbralik Eesti 6. septembril 2015 kõiki eestlasi rahvaste sõpruse peole Tallinnas Vabaduse väljakul. Laval astusid kõnede ja lauludega üles kogu rahva armastatud artistid ning publiku seas võis näha presidenti, peaministrit ja mitmeid tipp-poliitikuid ning avaliku elu tegelasi.
Erinevalt Vao keskuse süütamisest, mille uurimine lõpetati möödunud sügisel tulemusteta, on Helsingi massimeeleavalduse ajendiks olnud sündmus jõudnud kohtusse.
Möödunud aasta eelviimasel päeval, 30. detsembril mõistis esimese astme kohus Jesse Torniainenile (26) 2-aastase vanglakaristuse jõhkra vägivalla eest. Sündmus leidis aset 10. septembril 2016 Helsingi raudteejaama juures oleval väljakul, kus Soome Vastupanuliikumine (Suomen Vastarintaliike) oli korraldanud meeleavalduse. Meeleavaldusena registreeritud sündmus seisnes selles, et neli meest seisid lippudega tänava ääres ning üks jagas lendlehti. Jimi Karttunen (28), kes möödus lipukandjatest, ütles nende kohta midagi negatiivset ja sülitas nende poole. Lähedal viibinud Tornainen jooksis kohale ning lõi teda ühe korra jalaga rindu, Karttunen kukkus maha ning sai peavigastuse. Lööja lahkus seejärel ning kiirabi viis vigastatu haiglasse. Enne haiglaravi lõppu otsustas Karttunen 15. septembril haiglast lahkuda, kuid päev hiljem tema olukord halvenes, ta viidi jälle haiglasse, kus ta suri. Hilisem lahang märkis surma põhjuseks peavigastusest tingitud ajuturse. Politsei kuulutas Torniaineni tagaotsitavaks, kuid ta ilmus ise politseijaoskonda.
Jimi Karttuneni kujutati nii Soome massimeedias kui sotsiaalvõrgustikes tema isa ütlustele tuginedes luuletajahingega noormehena (runopoika), kes sündis võõrsil ning oli elanud nii Londonis kui Barcelonas. Võõrsil saadud kogemusi oli ta kasutanud muuhulgas töötades mõnda aega lasteaias, kus oli palju välismaalastest lapsi, keda ta püüdis aidata Soome oludega kohaneda. Karttunenist levitati meedias leeripäeval tehtud portreefotot, millel ta oli 14-aastane.
Soome Vastupanuliikumine täiendas avalikkuses loodud kuvandit aktuaalsemate fotodega Karttunenist, viidates ühtlasi kannatanu kuriteoregistrile aastatest 2010–2016, kus 28 erineva kuriteoepisoodi hulka kuulusid peamiselt pisivargused, aga ka huligaansused ja narkootikumide tarvitamine.
Hoolimata arstide hoiatusest ei lõpetanud Karttunen narkootikumide tarvitamist. Surmale eelnenud päeval kasutas ta kolme erinevat liiki narkootilisi tablette, suitsetas kanepit ja jõi õlut.
Jesse Torniainen viibis kuu aega vahi all ning vabastati kuni kohtuistungini. 21. detsembril 2016 alanud kohtulikul arutlusel tulid avalikkuse ette seigad, millest varem ei teatud. Erinevalt meedias algselt väidetust ei rünnanud Torniainen mitte selja tagant ning metsiku peksmise asemel oli vaid üks löök rindu. Samuti sai teatavaks, et ohvriga kaasas olnud sõbra esimeseks mureks oli enne politsei saabumist võtta kannatanu taskust ära narkootikumid. Sama sõber, kes järgnevatel päevadel käis Karttuneni haiglas korduvalt vaatamas, tõi kaasa narkootilise toimega tablette. Neid pruugiti mitmel järjestikusel päeval, kui väljuti haiglast tundidepikkustele jalutuskäikudele. Hoolimata arstide hoiatusest ei lõpetanud Karttunen narkootikumide tarvitamist. Surmale eelnenud päeval kasutas ta kolme erinevat liiki narkootilisi tablette, suitsetas kanepit ja jõi õlut. Teadaolevalt põhjustas üht liiki tablett ajurõhu tõusu ning teise puhul oli keelatud alkoholi tarvitamine. Ükski tablettidest ei olnud arsti määratud, vaid oli Karttunenile mõnuaineks. Surmapäeval kohtus temaga juhuslikult majanaaber, kelle hinnangul ta oli tugevas narkootilises joobes. Kui Karttunen endale kiirabi kutsus, leiti ta põrandalt tühjade tabletipurkide vahelt. Haiglas, kuhu ta sattus, diagnoositi mürgistus, eemaldati maost suur kogus seedimata ravimeid, kuid ei osatud pöörata tähelepanu peavigastusele.
Prokurör nõudis Torniainenile kuni 6-aastast vangistust jõhkra vägivalla eest ning surma põhjustamise eest jõhkral viisil. Raskendava asjaoluna tõi prokurör esile selle, et süüdistatav on varasemalt korduvalt mõistetud süüdi vägivaldsetes kuritegudes ning et kuritegu oli suunatud "rassilise vägivalla vastu välja astunud" inimese vastu.
Torniainen mõisteti süüdi jõhkras vägivallas. Süüdistus surma põhjustamises jõhkral viisil lükati aga tagasi, kuna kohtu hinnangul ei olnud rünnak ja kannatanu surm põhjuslikult seotud. Seejuures tugines kohus arvatavasti mitte lahangu tulemusele, mis märkis surma põhjusena ajuturset ning loetles mõned veres ja uriinis leidunud narkootilised ained, vaid Karttuneni raviarsti ütlustele. Viimane tunnistas, et Karttuneni ravi kulges hästi, ta oli paranemas ning et ajuturse ägenemine kuuendal päeval pärast traumat on ülivähe tõenäoline. Tema tunnistuse kohaselt võis vigastuse süvenemine olla tingitud narkootikumide tarvitamisest või uuel kukkumisel saadud löögist vastu pead.
Karistuse mõistmisel arvestas kohus raskendava asjaoluna Torniaineni varasemat kuritegelikku ja vägivaldset käitumist, kuid lükkas tagasi süüdistuse rassismis, kuna prokurör ei põhjendanud selgelt rünnaku rassistlikku iseloomu. Ühtlasi ei peetud vajalikuks kohtualuse kohest vangistamist, kuna ta oli eeluurimise ajal juba kuu aega vahi all.
Prokurör on teatanud, et kaebab otsuse edasi, kuna ei nõustu õigeksmõistmisega surma põhjustamises. Kohtuotsus ei ole jõustunud.
Kuidas panna piir suurte rahvahulkade hullutamisele valeuudistega, kus ühe kurva sündmuse meelevaldse tõlgendamisega tuuakse tänavatele kümned tuhanded inimesed?
Ilmselt on Torniaineni ja Karttuneni traagilise lõpuga konflikt andnud alust tohutule hulgale valeuudistele. Mitte ainult alternatiiv- ja sotsiaalmeedias, vaid ka Soome soliidsetes üleriigilistes väljaannetes ning sealtkaudu ka Eesti meedias. Jõhkrate natside arutu vägivald noore luuletaja kallal osutus tänavakakleja üheks löögiks tüli norinud narkomaani pihta. Peavigastuse ravimise asemel eelistas viimane narkootikume. Erakorraline abi suutis ta üledoosist päästa, aga sellega võimalikult kaasnenud ajuvigastuse süvenemisest mitte.
Juba enne, kui asi kõrgemates kohtuastmetes oma lõpliku lahenduseni jõuab, tõstab see mitmeid küsimusi. Kas korduvalt vägivaldselt käitunud kurjategijat peaks aegsasti karistama reaalse, mitte tingimisi vanglakaristusega? Kas narkopoliitika muutmine aitaks edaspidi mõne taolise juhtumi ära hoida? Kuidas panna piir suurte rahvahulkade hullutamisele valeuudistega, kus ühe kurva sündmuse meelevaldse tõlgendamisega tuuakse tänavatele kümned tuhanded inimesed?