Paari päeva eest ETV2 eetris olnud dokumentaalfilmis "Rootsi armastuse teooria" võetakse luubi alla sotsialistliku heaoluühiskonna produkt – sõltumatu indiviid, tema üksindus ning ebardlik sõltuvussuhe riigiga. Utoopiast võib kergesti saada düstoopia, kirjutab Helena Vooglaid.
ETV2 lehel on veel viis päeva järelvaadatav dokumentaalfilm "Rootsi armastuse teooria" (The Swedish Theory of Love, Rootsi/Taani 2015). Soovitasin seda mõne päeva eest sõbrale, kes juba pealkirja kuuldes õlgu võdistas. Tõepoolest, kui perfektse sotsiaalriigi ja uue Põhjamaa luulud inimest ei paina, tekitab mõte kaasaegselt rootsipärasest armastusest õigustatud ärevust.
Pealkiri annab aimata, et tegu on dokumentaalset laadi iroonilise karikatuuriga. Armastusest? Mehhaniseeritud riiklikust armastusest ning suisa demoonilisest sõltuvussuhtest riigi ja indiviidi vahel. Mingi ime või tähelepanematuse läbi on selline märkimisväärne film meie rahvusringhäälingu eetrisse jõudnud. Tegijal juhtub…
Filmi lühikirjeldus ETV lehel kõlab järgnevalt: "Rootsit peetakse ideaalseks ühiskonnaks. Nüüd vaatleb Itaalia-Rootsi filmitegija Erik Gandini kriitiliselt, kuid heasoovlikult seda imetletud ühiskonnamudelit. Üle 40 aasta tagasi panid targad kodanikud pead kokku ja lõid tulevikuvisiooni ühiskonnast, mis koosneb sõltumatutest üksikisikutest. Niinimetatud Rootsi armastuse teooria põhines ideel, et kõigi inimsuhete aluseks peab olema sõltumatus üksteisest, mis tagabki õnne. Sellise sõltumatuse pahupool on aga rekordiline arv üksildasi inimesi."
Kui asi piirduks puhtakujulise üksinduse portreteerimisega, poleks põhjust lapsi teleka juurest minema saata. Ja üleüldse, mis selles siis nii traagilist on? Kuid Gandini on kokku pannud groteskse ja vägagi valusa galerii selle erinevatest väljendusvormidest lääne ühiskonnas (tegu ei ole ju ainuüksi Rootsi probleemiga). Film algab spermadoonorluse abil lapse "hankimisest" (tellimus internetis ja tehniline teostus) ning kulgeb kauni muusika saatel kortermajades lebavate laipadeni, mida avastatakse paariaastase hilinemisega — kuni üürirahad püsimaksekorraldusega veel laekuvad.
Galeriisse kuulub ka stseenike samblal, kus metsa pagenud noorem põlvkond püüab päris-armastust taaselustada, sooritades ringis õõtsudes ja silituste saatel oma hipirituaale, et midagigi tunda, olla jälle kellegi jaoks olemas, taastades hädapärase sideme inimeseks olemise reaalsusega.
Iseseisvuse lõpus ei ole õnn, vaid tühjus, elu mõttetus ja täiesti kujuteldamatu igavus. Mida iseseisvam sa oled, seda vähem suudad seda iseseisvust peatada ja asendada seda väga nauditava vastastikuse sõltuvusega.
Veel mõni teinegi igatseb eemale anonüümsest isolatsioonist, aga kuhu? Näiteks Etioopiasse kirurgiks – nagu üks rootsi tohter dokumentaali kontrasti pakkuvas palas. Sinna, kus veel on põhjust üksteisest sõltuda. Kahju, et selleks tuleb tänapäeval nii kaugele sõita…
Filmile on ette heidetud ebakoherentset hüplemist eri stseenide ja teemade vahel, aga julgeksin väita vastupidist. Kollaažist moodustub terviklik narratiiv, ühe kauni rahva määndumise lugu, inimese lahustumise lugu suures ja utoopiliselt perfektses süsteemis, kus on võimalik elada sünnist surmani mugavalt ilma kellelegi päriselt korda minemata.
Filmi on nimetatud ka doku-esseeks, mis on üsna täpne määratlus. Valdavalt satiirilise pildikeele abil väljendatud mõtted võtab loo lõpus kokku 90-aastane juudi-poola päritolu sotsioloog, selle aasta jaanuaris surnud Zygmunt Bauman: "Iseseisvuse lõpus ei ole õnn, vaid tühjus, elu mõttetus ja täiesti kujuteldamatu igavus. Mida iseseisvam sa oled, seda vähem suudad seda iseseisvust peatada ja asendada seda väga nauditava vastastikuse sõltuvusega."