Valitsuse plaan hakata vaid 12-aastaseid tüdrukuid lausvaktsineerima, et kaitsta neid seksuaalsel teel leviva ja emakakaelavähki tekitava inimese papilloomiviiruse eest, kätkeb mitmeid tõsiseid probleeme. Muuhulgas peegeldavad need alushoiakut, justkui oleks inimesed mitte vaba tahtega mõistuslikud olendid, vaid oma tungidest ja ihadest determineeritud loomad, kirjutab Varro Vooglaid.
Eelmisel nädalal andis valitsus teada, et plaanib hakata varateismelisi tütarlapsi vaktsineerima inimese papilloomiviiruse vastu, kulutades selleks igal aastal ca miljon eurot. Inimese papilloomiviirus ehk HPV on laialt levinud ning kergesti nakkav viiruslik haigus, mille teatud tüübid võivad põhjustada emakakaelavähki.
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski sõnul olevat tütarlaste HPV-vastane vaktsineerimine väga oluline, kuna Eestis on emakakaelavähi esmahaigestumus ja suremus üks Euroopa kõrgemaid. "Tüdrukute HPV-vastane vaktsineerimine on käivitunud juba enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides ning soovime, et see oleks ka meil riiklikult rahastatud," ütles Ossinovski plaani põhjendades.
Kõlab mõistlikult? Võib-olla tõesti, kui vaadelda küsimust pinnapealselt. Lähemal süvenemisel, tõusevad aga esile mitmed tõsised küsimused, millele püüan alljärgnevalt tähelepanu pöörata. Kuivõrd ma ei ole arst ega meditsiinivaldkonna teadlane, ei suuda ma sellest teemast kirjutada teadusliku täpsusega. Ent kuivõrd minu peres kasvab neli tütart, kellest vanim on juba 13-aastane, väärib teema sellegi poolest süvenemist.
Tähelepanuväärselt plaanitakse hakata lausvaktsineerima kõigest 12-aastaseid tüdrukuid. Seda plaani põhjendatakse väitega, et vaktsiinid (Gardasil, Cervarix, Silgard) on kõige tõhusamad enne viirusega nakatumist. Pidades silmas, et HPV levib peamiselt seksuaalse läbikäimise teel, näib valitsuse plaan lähtuvat eeldusest, et kõik tüdrukud või vähemasti suurem osa neist alustavad aktiivset seksuaalelu juba 12-aastaselt.
Valitsevat ideoloogiat silmas pidades ei ole selles pehmelt öeldes kummalises eelduses midagi üllatavat. Sarnasest arusaamast on lähtunud ka juba mitu aastat sotsiaalministeeriumi rahalisel toel läbi viidud suurejooneline kampaania "Kumm on seks". Selle aluseks olevat hoiakut on Maria Joanna Madise ja Tiina Veismann iseloomustanud järgnevalt:
"Kampaania sisendab, et HIV on viirushaigus nagu nohu või gripp, mille eest keegi ei ole kaitstud. […] Kampaania sõnum on, et inimene on oma seksuaaltungi ori, tal ei ole valikuvabadust ega võimalust jääda kõlbeliseks ning sellele loomalikule seadusele alluvad kõik sõltumata vanusest (noored kohvikus), haridusest (teadlased laboris), partneri soost (homoseksuaalid jõusaalis) või elukutsest (kolleegid kontoris). Sellest lähtuvalt soovitatakse noortel teist inimest käsitleda mitte isiksuse ega subjektina, vaid üksnes oma seksuaalvajaduste rahuldamise objektina (klipp noortest kohvikus).
Veel saame teada, et seksil pole mingit seost armastusega ning et lapsed on seksuaalsuhte sama ebameeldiv ja kardetud tagajärg nagu suguhaigused […] Lisaks eelnevale saame teada, et seks juhusliku inimesega, üheöösuhe on tunnustatud ja riiklikul tasemel soovitatud käitumisnorm. Kampaania otsene, varjamatu eesmärk on kaotada inimestes loomulik häbelikkus. Sellega taandatakse seksuaalsuhe, mis on aastasadu kuulunud privaatsfääri ja tähistanud erilisi, vaid kahe inimese vahele jäävaid hetki, argitoiminguks. Seks on nagu igapäevane hammastepesu, ainult et (sotsiaalministeeriumi variandis) see ei pruugi toimuda oma vannitoas ja oma hambaharjaga.
Kokkuvõttes õhutab kampaania hüperseksuaalsust, naeruvääristab truudust ning õõnestab usaldust mehe ja naise vahel. Nagu noor näitlejanna eelmise kampaania käigus kahetsusega nentis, on püsisuhtes tekkinud usaldus probleemiks – enam ei testita, aga kõik ju võivad petta. Inimest käsitletakse loomana, kes oma käitumises juhindub instinktidest."
Kuigi sellised hoiakud on võimuringkondades laialt levinud, ei saa seda pidada vastuvõetavaks. Valitsus ei tohiks oma otsustes lähtuda rahvast alavääristavast eeldusest, et inimene on madal, nõrk ja väeti olend, kes ei suuda oma käitumist kontrollida ja seda mõistuslikult juhtida ning et seetõttu tuleb ka hooramist pidada juba varateismeliste puhul paratamatuks ja normaalseks, justkui aksioomiks.
Risti vastupidi, noortesse peaks süstima soovi ja julgust pürgida kõrgete ideaalide poole, mh elades puhtalt ja truult, hoides end oma tulevasele abikaasale. Inimene on ratsionaalne olend, kes on suuteline andma endale oma valikutest ja tegudest aru, samuti suunama neid vaba tahte alusel vastavalt sellele, mille mõistus on õige ja heana ära tundnud. Tõdemus, et inimene ei ole oma tungidest ja ihadest determineeritud loom, ongi tema kõrge väärikuse aluseks.
Kuivõrd HPV-ga nakatumise peamiseks põhjuseks on hooramine, on lahenduseks mitte vaktsiinid, vaid elamine puhtuse vooruse kohaselt ja truult – kes nõnda elab, seda sugulisel teel levivad haigused praktiliselt ei ohusta. Seega oleks vaja hakata tegelema mitte tüdrukute lausvaktsineerimise, vaid kõlbelise kasvatusega, et nii poisid kui ka tüdrukud annaksid endale aru seksuaalsuhetega kaasnevast vastutusest ja kujundaksid oma käitumise sellele vastavalt. See võib kõlada vanamoeliselt, ent ometi on see kõnealusele probleemile ainuke tervemõistuslik lähenemine.
Lisaks eelnevale seondub valitsuse plaaniga hakata tüdrukuid HPV vastu lausvaktsineerima veel mitmeid probleeme, mida edasiseks aruteluks siinkohal nimetan.
- Esiteks, kuivõrd põhjendatud on lausvaktsineerimine HPV vastu teadmises, et sellest on eelduslikult kasu üksnes seksuaalselt aktiivsetele tüdrukutele? Ülejäänud tüdrukutele, kes elavad kõlbelise puhtuse ideaali kohaselt, pole sel praktiliselt mitte mingit mõtet.
- Teiseks, enamikul juhtudel (väidetavalt ca 90%) ei kaasne HPV-sse nakatumisega emakakaela vähki. Doktor Gary G. Kohls on seda selgitanud alljärgnevalt: "Ameerika Ühendriikide Haiguste Tõrje ja Kontrolli Keskuse (CDC) andmetel on ca 80% 50-aastastest naistest mingil hetkel olnud inimese papilloomiviirusega nakatatud. Ent ometi ei diagnoosita 99 000-l naisel 100 000-st tuhandest mitte kunagi emakakaelavähki. (Osutamist vajab ka statistiline asjaolu, et 100 000 naise kohta sureb aastas emakakaelavähki vaid 1,5 naist.) See statistika näitab, et valdav osa tüdrukutest, kes ei lähe vooluga kaasa ja keelduvad [HPV] vaktsiinist, ei haigestu kunagi emakakaelavähki." Tema hinnangul on ilma vaktsineerimata emakakaelavähki haigestumine igal juhul oluliselt vähem tõenäoline kui vaktsineerimisest tulenevate kõrvalmõjude ilmnemine.
- Kolmandaks, HPV vastane vaktsineerimine ei välista vaktsineeritute HPV-sse nakatumist, vaid üksnes vähendab nakatumise tõenäosust märkimisväärselt ja sedagi vaid juhul, kui vaktsineerimist regulaarselt korrata. Seejuures pakub vaktsiin kaitset vaid mõne viiruse tüve, mitte kõigi tüvede suhtes (vt lähemalt siit). Tõsi, need tüved, mille eest vaktsiin eeldatavasti kaitset pakub, on peamised emakakaelavähi tekitajad (ca 70% juhtudest). Ometi võib vaktsiin luua põhjendamatu ootuse, nagu pakuks see HPV eest absoluutset kaitset.
- Neljandaks, HPV vastane vaktsiin ei paku kaitset paljude teiste sugulisel teel levivate haiguste eest, mis omakorda võib luua vaktsineeritutele väära ettekujutuse, justkui oleks seksuaalsuhted vaktsineerimise korral turvalised.
- Viiendaks, kuivõrd HPV vastase vaktsiini mõju on ca 5-8 aastat (mõningate andmete kohaselt ka vähem), võib see luua vaktsineeritud tüdrukutele illusiooni, justkui nad olekski HPV eest kaitstud. Tegelikult on vaktsiini mõju 17-20-aastaseks saamiseks ehk ajaks, mil seksuaalelu alustamine on oluliselt loomulikum kui 12-aastaselt, juba möödas.
- Kuuendaks, HPV vaktsiini suhtes on paljudes riikides esitatud väga tõsiseid kaebusi, kuna väidetavalt võivad vaktsineerimisega kaasneda rasked kõrvalmõjud (sh surmad), mille eest vaktsineeritavaid ei hoiatatud. Sellest võiks kirjutada eraldi artikli, aga hea sissejuhatuse teemasse annab allviidatud dokumentaalfilm, mis heidab valgust probleemi ilmnemisele Taanis. Igal juhul on mitmete riikide valitsused, nt Jaapanis, võtnud HPV vastase vaktsiini kõrvalmõjude uurimiseks vaktsineerimisega aja maha. Vaktsiinide turvalisusesse puutuvate uuringute usaldusväärsus on probleemne palju laiemalt, pidades silmas, et suure osa (mõningatel hinnangutel valdava osa) neist uuringutest maksavad kinni vaktsiine tootvad hiiglaslikud farmaatsiakontsernid (vt nt siit ja siit).
- Seitsmendaks, kuivõrd HPV vastane vaktsiin töötati välja alles 2006. aastal, puudub siiani info selle pikaajalise toime kohta. Seega võivad vaktsineerimisega kaasneda riskid, millest ei ole teadlikud ei vaktsiini väljatöötajad, levitajad ega manustajad.
Kõike eelnevat silmas pidades peaks mitte ainult valitsus, vaid ka lapsevanemad tõsiselt järele mõtlema, kas tüdrukute vaktsineerimine HPV vastase vaktsiiniga on hea mõte. Eriti tasuks sellele mõelda vanematel, kes kasvatavad oma lapsi lähtudes põhimõttest, et seksuaalsuhted kuuluvad abiellu ning kelle laste puhul ei ole abieluvälised seksuaalsuhted tõenäolised, varajasse teismeikka jäävatest seksuaalsuhetest rääkimata.
Viimaks taandub asi tõdemusele, et probleemidele, mis on tingitud ebamoraalsest käitumisest, tuleks otsida "ravi" mitte vaktsiinidest, vaid käitumise parandamisest. Suguhaiguste laia leviku põhjuseks pole mitte vaktsiinide vähesus, vaid seksuaalrevolutsioonist tingitud ja ühiskonnas maad võtnud kõlbeline katastroof, mille praktiliseks vormiks on mh see, et hooramist on hakatud pidama normaalseks mitte ainult popkultuuris ja meelelahutustööstuses, vaid ka riiklikes poliitikates.
Igal juhul ei ole võimalik ehitada üles hüvelist ühiskonda, kui isegi valitsus lähtub ühiskonnaelu korraldamisel eeldusest, et ühiskond koosneb pahelistest, vooruslikuks käitumiseks võimetutest inimestest. Ehk väga kokkuvõtlikult: võimatu on ehitada üles inimlikku ühiskonda, lähtudes ebainimlikust inimesepildist.
2015. aastal Taanis vändatud dokumentaalfilm "Vaktsineeritud tüdrukud" räägib probleemidest, mis ilmnesid paljudel tüdrukutel vahetult pärast HPV vastase, ravimitootja Merck poolt väljatöötatud vaktsiini Gardasil süstimist. Samadest probleemidest on kirjutatud siin.
https://vimeo.com/170557906
2016. aasta mais antud tunnistuses räägib üks noor naine, Erin Crawford, äärmiselt tõsistest terviseprobleemidest, mis tal Gardasiliga vaktsineerimise järel tekkisid, olgugi, et vaid kolm kuud enne vaktsineerimist oli ta arstide poolt tervisliku läbivaatuse järel täiesti terveks tunnistatud. Mitmete teiste noorte naiste tunnistusi saab vaadata nt siit.
Veel üks näide Gardasiliga seotud probleemidest:
Lähemat arutelu sõltumatu uurija Marcella Piper-Terry'ga Gardasili võimalikest mõjudest koostoimes teiste vaktsiinidega saab vaadata siin:
Sama autoriga tehtud intervjuud aborteeritud beebide kudede kasutamisest vaktsiinides saab vaadata altpoolt. Center for Disease Control'i koostatud tabel vaktsiinide komponentidest on kättesaadav siin.