Lugedes uudist Prantsuse kohtu otsusest, mille kohaselt ei ole abielulepingu rikkumise teenust osutava ettevõtte tegevus seadusevastane, tasub küsida, kas keegi kujutaks ette, et kohus võiks sarnasele seisukohale asuda mõne muu lepingu rikkumise kontekstis, küsib Varro Vooglaid oma repliigis.
Eile sai Objektiivist lugeda uudist, et Prantsuse kohus asus abielurikkumist propageerivat veebilehte toetama hoolimata protestidest, et selline äri õõnestab truudust, lõhub abielusid ja perekondi ning lagundab seeläbi kogu ühiskonda.
Kuigi abikaasade vastastikuse truuduse, austuse ja abistamise kohustus on kirjutatud prantsuse tsiviilõigusse (tsiviilkoodeks, artikkel 212), otsustas kohus läinud nädalal, et abielurikkumise propageerimine ja vastava teenuse vahendamine ei ole seadusevastane, kuna abielurikkumine ei ole enam kuritegu ning abikaasa petmine on inimeste eraasi.
Kas keegi kujutaks ette, et ühes tsiviliseeritud riigis saaks tegutseda ettevõte, mis täiesti avalikult kuulutab, et ta vahendab teenust rendilepingute rikkumiseks, litsentsilepingute rikkumiseks, töölepingute rikkumiseks, andmesidelepingute rikkumiseks, liisingulepingute rikkumiseks, laenulepingute rikkumiseks, müügilepingute rikkumiseks, kindlustuslepingute vms lepingute rikkumiseks?
Ei, see poleks võimalik, kuna niisugune tegevus on ilmselgelt vastuolus avaliku korra ja heade kommetega. Küll aga leiab kohus Prantsusmaal ja ilmselt nii mõneski teises riigis, et ettevõte, mis kuulutab avalikult ja uhkelt, et vahendab abielulepingute rikkumise teenust ja propageerib abielurikkumist kui elustiili, võib rahulikult tegutseda ilma, et õigussüsteem näeks selles mingit probleemi.
Kui varem olid abielu keskmes väärikuse, truuduse, kindlameelsuse ja teenimise ideaalid, siis nüüd nähakse samal kohal egoistlikke kaalutlusi, eneseteostuse vabadust.
Ühelt poolt on abieluleping kaasaegses ühiskonnas ainus leping, mis sõlmitakse kogu eluks ("nii heas kui halvas…"), mis kinnitatakse erinevalt kõigist teistest tsiviilõiguslikest lepingutest avaliku vandega ("mina tõotan…") ning mille sisuks on iseenese vastastikune täielik kinkimine teisele. Teiselt poolt peetakse erinevalt kõigist teistest ja tunduvalt vähem kaalukatest lepingutest just abielulepingust ühepoolset taganemist sõltumata tekkiva kahju ulatusest õiguslikult aktsepteeritavaks isegi siis, kui teine pool pole mitte kuidagi lepingut rikkunud.
Veel mitte kuigi ammu peeti oma abikaasa ja lapsed hüljanud inimest paariaks, ohuks ühiskonnale – nüüd enam mitte. Abielu peeti samavõrd avalikuks asjaks kui eraasjaks, sest abielude püsivusest ja toimimisest sõltub kogu ühiskonna püsimine ja toimimine. Kui varem olid abielu keskmes väärikuse, truuduse, kindlameelsuse ja teenimise ideaalid, siis nüüd nähakse samal kohal egoistlikke kaalutlusi, eneseteostuse vabadust. Andmise keskne nägemus armastusest on asendatud saamise ja võtmise keskse nägemusega.
Seega pole üllatav, et kogu õigussüsteem pannakse nende kaalutluste teenistusse, et see tagaks mugava võimaluse oma vannetest taganemiseks, kõige olulisemate kohustuste hülgamiseks ning lähisuhete lõhkumiseks, kui see peaks oma ihade rahuldamiseks vajalikuna näima. Nii pole üllatav ka see, et abielulahutuste hulk on omandanud epideemilise mastaabi.
Ajal, mil inimõiguste loosungi all saab teenusena tellida isegi oma laste või vanemate tapmise – abordi või eutanaasia–, on üksnes ootuspärane, et ühiskond aktsepteerib ka oma ja miks mitte ka teiste abielu ja perekonna hävitamise ning tagab igaühele vastavad võimalused. Ometi räägivad need asjad selget keelt kultuuri mandumisest, elujõulise kultuuri keskmeks olevate väärtuste ja vooruste hülgamisest ning seeläbi ka ühiskonna hävingust.