"Pärast selle vaimuliku surma, nii imelik kui see ka ei ole, elab minus vaikne rõõm. Surm ei saanud sellest inimesest võitu." Suremise üle mõtiskleb kiirabiarst Georgi Jegorov.
Ma ei unusta kunagi, kuidas meie brigaad sai väljakutse elatanud vaimuliku juurde, kes oli saanud infarkti. Ta lamas voodil, riietatuna tumesinisesse vaimuliku aluskuube, väike rist käes. Objektiivsed andmed viitasid kardioloogilisele šokile. Vererõhk oli äärmiselt madal. Patsient oli kahvatu, tema nägu kattis külm kleepuv higi. Tal olid tugevad valud. Väliselt ei olnud ta mitte lihtsalt rahulik, vaid ABSOLUUTSELT rahulik ja häirimatu.
Selles rahulikkuses ei olnud mitte mingisugust pingutatust, mitte midagi võltsi. Vähe sellest. Mind vapustas tema esimene küsimus: "Kas on palju väljakutseid? Te ei ole arvatavasti veel jõudnud lõunatadagi?" Ja pöördus oma naise poole: "Maša, pane neile midagi lauale."
Kuni me tegime kardiogrammi, andsime ravimeid, panime üles tilgutit, kutsusime välja spetsiaalse reanimatsioonibrigaadi, tundis ta huvi, kus me elame. Kas teekond kodust tööle on pikk? Küsis oma nõrga häälega, kas meil velskriga lapsi on ja kui vanad nad on. Ta muretses meie pärast, tundis meie vastu huvi, ei näidanud üles raasugi hirmu, kuni me tegime oma tööd, et kergendada tema kannatusi. Ta nägi meie murelikke nägusid, nutvat naist, kuulis, kuidas eribrigaadi väljakutsumisel kõlas sõna "infarkt". Ta mõistis, mis temaga toimub. Olin sellisest enesevalitsusest vapustatud.
Viie minuti pärast oli ta läinud.
See surm jättis minusse praegugi kestva kummalise tunde, sest tavaliselt on väljakutsetel kõik hoopis teisiti. Haigete tahte halvab hirm. Nad mõtlevad vaid endast ja oma seisundist, üritavad tähele panna iga muudatust organismi funktsioonis, klammerduvad viimse hingetõmbeni väikseimagi võimaluse külge jääda ellu. Ollakse valmis ükskõik milleks, peaasi, et elu jätkuks.
Korterites ja teistes eluasemetes, kus ei ole ruumi ikoonidele ja ristidele, ent üle terve seina ripub plasmateler, kus esikus palutakse viivitada ning jalanõude otsa panna kilesussid, hoolimata haige raskest seisundist, juhtub nii, et "rulluvad lahti viimse minuti hüsteeriahood." Oiged, voodis vähkremine, arsti kätest haaramine, pidevad küsimused oma olukorra kohta ja muutuste ennustamine, arsti hääletämbri pingeline kuulamine, talle sügavalt silma vaatamine eesmärgiga leida sealt väikegi märk imelise tervenemise lootuse kohta.
Sellised haiged muserdavad oma hirmuga enne surmaagoonia staadiumini jõudmist viimse piirini oma lähedasi ja lahkumisega seotud isikuid. Meedikud tunnevad end pärast selliste patsientide lahkumist jõuetuna. Mitte sellepärast, et ei suutnud anda abi, nii nagu oleksid soovinud, ja päästa inimest. Tühjus ja kaotusevalu tulevad tundest, et sellisel juhul võitis surm inimese.
Tõele au andes kohtame selliseid hirmu poolt alistatud haigeid ka seal, kus kõik seinad on täis pühapilte, lauad on üle kuhjatud religioosse kirjandusega, kõikjal põlevad õlilambid ja väljakirjutatud ravimite sisse võtmise asemel juuakse ainult pühitsetud vett, mida võib kogu elamise ulatuses leida liitrite kaupa kõige erinevamas taaras.
Pärast selle vaimuliku surma, nii imelik kui see ka ei ole, elab minus vaikne rõõm. Surm ei saanud sellest inimesest võitu. Ja kui ma "ketran" oma mälus aegajalt neid kahte-kolme juhtumit minu praktikas, kerkib mul iseenesest küsimus: "Surm, kus on sinu astel?"
Tõlkinud Roland Tõnisson