Nutitelefonid zombistavad lapsi ja pärsivad nende arengut, kirjutab seitsme lapse ema ja õpetaja Merje Luuk.
Viibisin paar aasta tagasi ühes Saksamaa koolis. Seal kuulsin, et alla 14-aastastel õpilastel ei lubata nutitelefone kasutada. Ka nuputelefone polnud igal lapsel ja need, kellel olid, andsid oma telefoni hommikuti õpetaja kätte hoiule. Õpetajate toas võttis üks õpetaja häbelikult kotist oma mobiili ja vabandas teiste ees, et peab seda kasutama, kuna laps tuli just haiglast.
Eestis oli sellel ajal juba nutimöll käima läinud. Iga endast lugupidav lapsevanem arvas, et kui mitte varem, siis esimesse klassi minnes peaks lapsel nutitelefon olemas olema. Ja kui lapsevanem ei arvanud, siis panid armastavad vanavanemad raha kokku ja laps sai oma Suure Lapse Kingituste kätte. "Peame ikka ajaga kaasas käima", "Uus kirjaoskus", "Tiigrihüpe, jee!" ja nii edasi.
Hiljuti kuulsin ühest kolmeaastasest, kes tahvelarvutis nii tõhusalt aega veetvat, et inglise keel pidi eesti keelest paremini suus olema.
Mulle tundub, et noored Eesti lapsevanemad ei taju alati päris täpselt, mida tähendab lapse sidumine nutimaailmaga. Väike laps on ebaküps ja samas väga vastuvõtlik. Ta omandab kõike kergelt ja kiirelt ja suurte asi on otsustada, mida talle pakkuda. Millist arengut soosida, kas klammerdumist ekraani külge, mis kõige kergemal moel – läbi visuaali – talle kõik kätte toob ja ära nämmutab? Või ise maailma avastamist läbi kogemise?
Meie kujutlus lapsevanematena on see, et laps kasutab seadet mõistlikult, vastavalt vajadusele (mis iganes see võiks olla). Tegelikult neelab see maailm lapse. Olen näinud vahetunnis koridoripinke ummistavaid lapsi üksteise otsas istumas, kõigil silmad klaasistunult suunatud keskmisele istujale, kes oma nutikast mingit mängu või videot vaatab. Sellisel juhul pole minu kui õpetaja jaoks väga vahet, mis on see mäng või videomaterjal oma sisu poolest (vägivaldne või ropu sisuga materjal on muidugi hull variant), hirmutav on see laste ebaloomulik keskendatus mingile esemele, ekraanile, mis paneb nad tarduma, mitte reageerima ümbritsevale.
Ja kui see keskendatus katkestada, siis on lapsed segaduses, ärritunud, püüavad endist olukorda taastada. Digimaailm neelab märkamatult. Lihtsa vaevaga jookseb kätte nali, põnevus, lihtsalt lahe vaatamine. Mõtlema ei pea ega pingutama. Kogu maailm on käeulatuses.
Jah, täiskasvanu võib ehk mõelda nutitelefoni kasulikele omadustele – võõrkeele õpe, loogikamängud, pildistamine, mingid tore-vajalikud äpid. Tegelikult on see kasutegur tühine võrreldes siduva-neelava mõjuga. Koolides, kus õpetajad ei kehtesta selgeid piire telefonide suhtes, valitseb vahetundides nutikaos. Lapsed kougivad telefonid välja, seisavad seina ääres, näpud liiguvad, mõte seisab. Nad ei tee pahandust, ei jookse ringi, ei lõhu midagi ära, seda küll. Aga kas me tahame zombistunud lapsi? Lapsi, kes ei näe oma jala ette ega suuda fantaasiat ekraanilt lahti rebida.
Armsad vanemad, mõistlikku nutitelefoni kasutust alaealiste laste hulgas ei ole olemas! Laps peab kogema, katsuma, haistma, ronima, jooksma, meisterdama ja vahel ka lõhkuma selleks, et aru saada, mis see maailm tema ümber on. Kui vanemad tahavad kasvatada last mõistlikuks ja mõõdukaks nutiseadme kasutajaks, siis peavad nad valmis olema lõpututeks vaidlusteks telefoni (loe: arvuti, tahvli jms) kasutusaja üle. Selleks, et nende roll koduseinte vahel on olla küberpolitsei, kes jälitab lapsukest, kes on tabanud lapsevanema hajameelsushetke ja pugenud koos armsa nutikaga kuhulegi märkamatusse. Ja majas on nii vaikne ja rahulik.
Minu vanemad lapsed (vanuses 21 kuni 26) on õnneks kasvanud ajal, kui nutiseadmeid nende varajases lapsepõlves ei olnud. Jäid ära rasked valikud meile vanematena ja kiusatused neile kasutajatena. Ometi on nad täiesti võimelised praegu kogu nutikat maailma käsitlema. Pole märkigi digimahajäämusest! Sellest järeldan, et digivärk võib oodata, näiteks teismeliseeani. Ehkki siis on omad ohud sotsiaalmeedia jm nutisõltuvuse näol.
Ja mida me teame keha ja nutiseadme vahetu kokkupuute tagajärgedest? Mida teame öö läbi huugavast koduwifist või kooliwifi väljas terve päev olemisest? Mida tähendab nutiseade magamistoas lapse une ajal? Küsimusi on palju, vastuseid vähe. Terve talupojamõistus ütleb "Parem karta kui kahetseda". Lisalugemist samal teemal leiab portaalist Kiirgusinfo.ee (vt siit ja siit).
Ülaltoodud tekst avaldati algselt portaalis Geenius ning on Objektiivis avaldatud autori loal.