Oma hiljuti avaldatud memuaarides kirjutab kergejõustikutäht ja mitmekordne olümpiavõitja Sanya Richards-Ross oma sügavast meeleheitest pärast seda, kui ta vaid paar nädalat enne 2008. aasta Pekingi olümpiat abordi kasuks otsustas.
Ta kirjutab peas keerelnud mõtete virvarrist olukorras, kus ees ootasid olulised võistlused, mille nimel elu aeg tööd oli rabatud.
Ning pilt "väljaspool abielu sündinud lapsest karjääri tipus tundus talumatu. Mida mõtleksid mu sponsorid, mu pere, mu kogudus ja mu fännid?" võib lugeda People'i poolt avaldatud raamatu "Chasing Grace" katkendist.
Abort käis "kähku, kuid see tegi mind katki," kirjutab Richards-Ross, kes protseduurile järgnenud päeval Pekingisse võistlema lendas.
Ta tunnistab, et abordist paranemine võttis aega ning see "jäi nüüd igaveseks osaks mu elust… Ma oli tšempion – ja mitte mingi tavaline, vaid maailmaklassist ja rekordeid purustav tšempion. Ning selle reaalsuse tippudest kukkusin ma meeleheite sügavusse."
Richards-Ross tuli Pekingis 400 meetri jooksus kolmandaks ning võitis kulla 4×400 teatejooksus. (Üks kuld oli tal taskus juba 2004. aasta Ateena olümpialt ning hilisematelt Londoni mängudelt tuli veel kaks lisaks.)
Teadaolevalt on abordid spordiringkondades oluliseks probleemiks ning paljud otsustavad selle kasuks, kartes jääda ilma stipendiumitest ja toetustest – kuigi on selleks puhuks seadusega kaitstud (vähemalt USAs – toim).
Richards-Rossi sõnutsi läks neil mehega – nüüd on nad abielus – tükk aega, et abordi asjad selgeks rääkida ja terveks saada.
Alguses arvas ta, et mehe südametunnistus olnuks nagu puhas, kuna too ei olnud vähemalt sõnades ei abordi poolt ega vastu.
Hiljem selgitas abikaasa talle, et "koges selle otsuse pärast täpselt samasugust koormat kui mina. Ta uskus, et meie laps, kes 2008. aastal sündima pidi, oli õnnistus, kelle me hülgasime kantuna soovist alati asju ja olukordi kontrollida."
Richards-Rossi sõnutsi koges ta küll Jumala andestust, kuid ise endale andestada oli raskem.