Avalike suhete ja meelsusloome pioneeriks peetud Edward Bernays räägib 1928. aastal ilmunud ja tänaseks klassikuks saanud teoses „Propaganda", kuidas masside teadvust domineerib ja suunab väga väike grupp inimesi. Tänapäeval on Bernaysi teoses kirjeldatu aktuaalsem, kui kunagi varem, räägib Markus Järvi nädalakommentaaris.   

„Masside harjumuste ja arvamuste teadlik, organiseeritud ja mõistlik manipuleerimine on demokraatliku ühiskonna oluline osa. Nendest, kes manipuleerivad ühiskonna nähtamatut mehhanismi, moodustub nähtamatu valitsus, mis on tõeline valitsev võim meie riigis. Meie meeli vormivad, meie maitseid kujundavad, meile sisendavad ideid ja meid valitsevad paljuski inimesed, kellest me pole kunagi midagi kuulnud. See on loogiline viis, kuidas meie demokraatlik ühiskond on kujundatud."

Nii kirjutab avalike suhete ja propaganda pioneeriks peetud Edward Bernays 1928. aastal ilmunud ja tänaseks klassikuks saanud teoses „Propaganda". Bernays lähtub eeldusest, et massid on irratsionaalsed, kantud karjainstinktist ning ainus võimalus sellises olukorras ühiskonda koos hoida, on nende süstemaatiline manipuleerimine väliselt ühtlustatud maitsete, ideede ja hoiakute kaudu.

Peatükk, kust käesoleva kommentaari avasõnad pärinevad, kannab pealkirja „Kaose organiseerimine". Bernays jätkab: […] jääb faktiks, et peaaegu kõiki meie igapäevaseid ettevõtmisi, olgu poliitika või äri vallast, pärinegu need sotsiaalse käitumise või eetilise mõtlemise alalt, domineerib ja suunab väga väike grupp inimesi […], kes mõistavad masside mentaalseid protsesse ja sotsiaalseid käitumismustreid. Nemad on need, kes tõmbavad niite, mis kontrollivad avalikku meelt ja arvamust, köidavad kokku vanu sotsiaalseid jõude ja loovad uusi vahendeid, mille abil siduda ja juhtida maailma."

Väike grupp, mis kujundab ühiskonda, teeb seda Bernaysi hinnangul tänu oma loomulikele eeldustele ja sotsiaalsele positsioonile. Oluline on tähele panna, et Berneys ei räägi seda kõike mitte hoiataval, vaid heakskiitval toonil, mis konstateerib juba kahekümnendate lõpus levinud olukorda lääne ja eelkõige Ameerika Ühendriikide demokraatia praktiseerimisel.

Engineering of consent, mida eesti keelde võiks tõlkida kui üksmeele meisterdamine, on tänapäeval aktuaalsem kui kunagi varem. Poliitiliselt korrektne arvamustööstus, mille takti määravad senini korporatiivsed väljaanded nagu New York Times, Washington Post, CNN ja BBC, meelelahutustööstus, tohutu avalike suhete masinavärk ja poliitiline establishment koos nende selja taga oleva globaalse rahandus ja tööstusoligarhiaga, moodustavad selle süsteemi välise osa.

Antus kontekstis on hea tsiteerida Eesti Päevalehe 30. novembri juhtkirja eelmisest aastast, kus vanameedia kriisi haripunktis anub väljaanne kõigepühama demokraatia nimel lugejatelt usku oma artiklite tõesusesse: "Meedia aitab rahval valitsejaid ohjes hoida ja otsustajatel olla elanikega dialoogis," tõdeb leht.

Tegelik olukord on täpselt pöördvõrdeline: meedia aitab valitsejatel rahvast ohjes hoida ja otsustajatel dialoogi etendamise kaudu sisendada rahvale seda, mida nad peaksid igatsema, mis on hea ja paha, lubatud ja lubamatu ning millistes raamides on sobilik ennast väljendada.

Seda olukorda kommenterides jääb paljudel haardeulatusest välja antud süsteemi kultuuriline sisu, millest räägib Bernays ja mis kujutab endast meile kõige lähemal olevat võimu instrumenti: väärtuste, hoiakute, mõtete ja isegi tunnete maailma, mida teised peale suruvad.

Me räägime kultuurilisest hegemooniast, mis loob enda ümber fluidumi, kus inimesed elavad, mõtlevad ja tegutsevad. Kui suurelt osalt oleme meie ise meid ümbritseva keskkonna toode? Kui mitmetes punktides oleme juba kapituleerunud valitsevate hoiakute ees? Millisel määral on meid ümbritsev väärtuste ja hoiakute fluidum saanud meie enda vereringe osaks ja milline peaks olema vastumürk nakatunud organismile?

Need on küsimused, mida iga konservatiiv peab endale südametunnistuse läbikatsumises esitama. Ärgem unustagem, et valitseva kultuuri vaimsus on kõige vahetum võimuinstrument, millega, Berneysi tsiteerides, nähtamatu valitsus meie intiimsusesse tungib. Selle võimu ikkest vabanemiseks on vaja isiklikku südametunnistuse läbikatsumist.