Võõra keele ja usuga ning võõrast kultuuriruumist pärit inimeste sissetoomine ja klassikalise rahvust taastootva, naisest ja mehest koosneva perekonna õõnestamine osutab arengutele, mille suhtes pole rahvuslastel enam võimalik vait olla. Praegu on küsimus selles, millal mõistab Eesti kodanike enamus, et rahvuse tasandil on käivitunud viimane võitlus, kirjutab Robert Vill.
Hiljuti käisin oma külalistega mööda Tallinna, et neile meie riigi pealinna tutvustada, ning nägin meie tegelikkust nii, nagu seda näeb inimene, kes ei ole Tallinna elanik. Ütlen ausalt, mul oli piinlik, kui minult küsiti: "Miks eestlased häbenevad oma keelt?" Tänavapildis oli näha rohkem uue, ühiskeelega tekste kui eestikeelseid. Külaliste sõnum meile oli: olge erinevad ja näidake seda, mida mujal ei ole võimalik näha!
Külalistele ütlesin, et see on Tallinna volikogu tahe ning demokraatia valu ja võlu. Sügisel toimuvad kohalikud valimised, siis võib-olla olukord muutub.
Maailma võlu seisneb selle paljususes, looduse, rahvaste ja riikide erinevuses. Seda tahame näha meie ja kõik, kes meile tulevad – turistid ja Eesti külalised. Nad tahavad näha eestikeelset ja naabritest eristuvat maad. Tallinn kui Eesti pealinn peaks siin teenäitaja olema. Võõras, ühiskeeles tänavapilt peab Tallinnast kaduma. Koguni Eesti tasandil on igati mõistlik tuua esile meie väikese kodumaa erinevused: Mulgimaa, Setumaa, Saaremaa jne. Praegu see nii ei ole, kuid tahaks loota, et kunagi veel on.
Ilmne vastuolu seisneb selles, et kõik need, kes töötavad ennastsalgavalt erinevuste kaotamise nimel ja on tublid ühiskeele patrioodid, vajavad ise erinevust nagu õhku, sest see toob sisse raha. Mõistan seda globalistide seltskonda, kes on iseenda ehitatud püünises siplemas.
Eestlastel on koogutamine, pugemine ja rehepaplus veres. Põhjusi, miks rahva enamus on selline ja mitte teistsugune, jagub. Kas rohkem või vähem on mõjutanud ja vorminud meid minevik. Varsti möödub Madisepäeva lahingust 800 aastat, seal langes eestlaste poolel Lembitu ja ristisõdijate poolel liivlasest reetur Kaupo. Eestlased kaotasid ja omariiklusele suunatud tegevus katkes. Pärast seda olid eestlastega asustatud alad rohkem või vähem võõrvõimude kontrolli all. Oli ununev Taani, Poola ja Rootsi aeg. Veel on värskelt meeles kadakasakslaste ja pajuvenelaste oma. Nüüd on käes uus aeg. Oleme võsainglaste pärusmaa.
Oma rehepapliku eliidi hullutatud Eesti rahvas otsustas liituda Euroopa Liiduga. Kuid lubatud pudrumäed ja piimajõed on kaugemal kui kunagi varem. Üldine vaesus on masendav ja see, et vähestel avanes EL-iga liitudes võimalus inimväärseks eluks, ei saa olla lohutus. Põliselanikud põgenevad oma kodumaalt. Eliidi katsed asendada eestlased majanduspõgenikega võõrsilt ei saa olla probleemi lahendus. Eesti sattus vihma käest räästa alla, vahetades rahvaste vangla rahvaste hävitamise koonduslaagri vastu. Meie õnneks on laagriasukate hulgas palju neid, kes sobiksid meile liitlasteks võitluses globalistide vastu. Peame mõistma, et oma väiksuse tõttu oleme nagu peotäis soola soolases merevees. Lahustudes ei muutu meri sellest soolasemaks. Kõigepealt võetakse meilt meie keel, demokraatlikult ja vabatahtlikult. Võetakse nii, et enamus kiidab selle heaks, noomib või koguni alandab ja mõnitab kõiki, kes veel piisavalt hästi ühiskeelt ei oska.
Võõra keele ja usuga ning võõrast kultuuriruumist pärit inimeste sissetoomine ja klassikalise rahvust taastootva, naisest ja mehest koosneva perekonna õõnestamine viitab arengutele, kus rahvuslastel pole enam võimalik vait olla. Säärane seis ei saa kesta pikalt. Praegu on küsimus, millal mõistab Eesti kodanike enamus, et rahvuse tasandil on käivitunud viimane võitlus.
Sügisestel valimistel saab selgeks, kas praegune Tallinna volikogu koosseis muutub piisavalt rahvuslikuks, et stagneerunud Tallinna võim ellu äratada.
Õige varsti selgub, kas Eesti pealinna rahvas lepib kartelliparteide ja uuele ühiskeelele orienteerunud parteilastega või vahetab eestimeelsete vastu välja. Peatame võsainglaste pealetungi!