Peamised tegijad Iiri meedias on enamjaolt liberaalsed ning toetavad – kes tulisemalt, kes töntsimalt – sündimata laste põhiseadusliku kaitseta jätmist eelseisval rahvahääletusel, maadeldes seejuures piinliku probleemiga: kuidas erapooletu välja näha?
Nagu kirjutab K. V. Turley, tuleb tuleb Iiri peavoolul seetõttu kajastada ka selliseid sündmusi nagu elupooldav marss 10. märtsil, sest muidu tullakse süüdistama, et kajastused on kallutatud.
Ja nii nad siis kajastasidki seda marssi…
The Irish Times avaldas Dublinis marssinutest kergelt hägustatud pildi. Peamine loosung, mida esireas kanti, osutus pildil kortsus olevat ning selle sõnumit lugeda oli raske. Pildi järgi oli kogu ettevõtmine kaootiline ning lisaks veel tuim ja luitunud. Tänapäeval, mil enamik inimesi oma telefonidega viimase peal pilte teha saaksid – oli see üleriigilise lehe puhul parim saavutus?
Iiri rahvusringhäälingu Raidió Teilifís Éireann (RTE) pilt marsist oli veelgi igavam: meeleavaldajad, enamjaolt noorepoolsed meesterahvad, neitsi Maarja kuju kandmas. See seltskond meenutas palverändureid, kes pool sajandit tagasi kuskile kaugesse kolkasse katoliku kirikusse kondasid, mitte aga sündmust, millega tegelikult tegemist oli: 100 000 inimest pealinna tänavail abordi seadustamisele ühiselt ja otseselt "ei" ütlemas.
Kummalisel kombel keskendus RTE pärastpoole oma kajastustes amišiteks kostümeeritud kristlastele Ameerikast. Mispärast pidi RTE tõstma esile selle tillukese ja ülejäänud rahvahulgast täielikult erineva trupi, kajastamata samal ajal kümneid tuhandeid kohalikke, kes pealinna tänavaid täitsid?
Mis Iirimaal aset leiab, on liigagi ilmne. Kajastada tuleb kõiki osapooli. Sest nii ju peab. Ajakirjanduses valitsegu tasakaal, on nii RTE kui kolleegide ühine arusaam. Oluline on siinjuures aga hoopis see, millist sorti kajastust nad pakuvad.
Miks näiteks peavad nii The Irish Times kui RTE jätma mulje, et elupooldav liikumine on hiilivalt religioosne? Tegelikkuses kujutavad viimasel ajal sagenevad sündimata laste kaitseks korraldatud meeleavaldused endast harva religioosseid rongkäike. On need ju lihtsalt Iiri kodanikud, kes muret tunnevad ja tänavale tulevad.
Paljud elupooldavad arvamusartiklid – vähemalt sellised, mis peamistes Iiri lehtedes ära trükitakse – paistavad olevat meeste poolt kirjutatud. Neid avaldatakse ajal, mil abordipooldajad ponnistavad igati selle nimel, et põhiseaduse elupooldava 8. paranduse toetajaid naistevihkajateks tembeldada. Veelgi suurem võit on korraldada asjad nii, et lugusid kirjutavad kirikutegelased: siis saab neid süüdistada lisaks naistevihkamisele ka "kirikuvärgis". Niiviisi mängitakse teadlikult ajaloolistele haavadele iirlaste hinges, kes mõlema mainitu all tõesti kannatatud on – ning siit ka teatud ülitundlikkus.
Tegelikult pole "kaheksanda" kaitseks käima lükatud kampaania ei religioosne ega ka meeste poolt veetud. Tegemist on ilmaliku ettevõtmisega, mida juhivad naised. Lisaks veel naised, kes – kui neile selleks vaid võimalus anda – on täpselt sama kõrgesti haritud, täpselt sama moodsalt riides, ja isegi sõnaosavamad nendest, kes aborti promovad.
Stereotüüp progressile vastu punnivast vanadest, viletsatest ja eelarvamustest vaevatud maakatest on lihtsalt väär ja teadlikult eksitav.
Manipulatsioonid ei piirdu aga vaid sellega, milliseid pilte meedia võimendab ning milliseid peidab. Muutumas on ka abordimeelsete narratiiv. Põhiseaduse elupooldava paranduse tühistamist toetavad kirjutised on palju peenekoelisemaks timmitud. Need ei keskendu niivõrd asjale endale ehk debatile selle üle, kas konstitutsiooni tuleks muuta või mitte, vaid üha enam emotsioonidele. Vähem räägitakse moraalist ja põhiseaduslikest tõdedest, rohkem aga inimeste elujuhtumitest – eriti aga soovimatutest rasedustest ja sellest tulenenud šokist. Lahendusena pakutakse siis alati hõlpsat ligipääsu abordile. Kunagi ei küsita, kas naiste abordijärgne depressioon ja valu tulenes vajadusest Inglismaal kliinikus käia – või abordi kui sellise tekitatud traumast.
Lähinädalatel meediasõda vaid ägeneb. Põhjust selleks annab küsitlustest kajastuv pilt, mis pole kaugeltki ühene ning kaldub pigem elupooldava "ei" poole. Teatud osale Iiri meediast pole see ilmselt üksnes ebameeldiv, vaid ka üllatav. Ning tuletab neile ehk meelde iirlaste maailmakuulsaimat omadust – mässumeelsust.
Nagu kõik teisedki, vihkavad ja põlastavad ka Iiri valijad seda, et neid kindla peale võetakse. Ja juba see üks asi annab lootust.