Tänapäeva inimõigused on muutunud veidruseks ja naljanumbriks, samas ei kehti tihtipeale elementaarsedki õigused nende suhtes, kes ei nõustu homoseksualismi propageerimise, immigratsiooni ja multikultuurilisuse tagajärgedega, kirjutab EKRE kristlaste ühenduse juht Tarmo Hints.
Sattusin mõne aja eest juhtumisi vaatama, kuidas Inglismaal protesteeris teatud seltskond Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi tulemise vastu Inglismaale. Koos oli päris huvitav kaader. Ameerika presidenti süüdistati küll selles, et ta pole normaalne, küll selles ja teises asjas. Kõnekaks teeb asja see, et need, kes süüdistasid, ei tundunud ise vähemalt pealtnäha päris adekvaatsed olema. Igatahes oli huvitav…
Millest me aga selle juures saame rääkida, on inimõigused. Needsamad inimõigused, mis on tänapäeval saanud pühaks lehmaks, kuid mis on sedavõrd devalveerunud, et raske on aru saada, kus lõpeb terve mõistus. Vahest seal, kus algab väärastumus.
Me kõik ju enam-vähem teame Euroopa kristlikku ajalugu. Me teame ka Piibli põhjal, et Kristus ise rääkis väärtustest, mis aitaksid inimesel saada paremaks. Alustuseks kasvõi oma sisemise inimese poolest. Kogu Kristuse õpetus on siiski see, et kujundada inimest Jumala Poja ehk Kristuse sarnaseks. Mitte teha teda jumalaks, vaid et tal oleks poja- või tütreseisus Jumala ees. Jeesus andis selles osas meile eeskuju. Inimõiguslikust seisukohast andis ta meile suuna, kuidas olla parem inimene koos Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu abiga.
Nüüd aga jõuame selle asja teise poole juurde. Inimene hülgas Jumala. Mis juhtus, oli see, et inimõigused küll jäid, aga nende sisu on praeguseks hetkeks täielikult perverteeritud. Selline ongi lõpptulemus. Kui ei ole Jumalat, kui ei ole paika pandud Jumala Sõna ja Püha Vaimu tunnetuse läbi standardit, mille peale toetuda, hakkab inimene, kes samuti on ju tegelikult vaimne olend, looma endale asendusreligioone. Darvinism on teatud moel läbi kukkunud, kommunism, natsism – need kõik on olnud asendusreligioonid, mis on toonud maailmale just nimelt seda, millest ka Piibel on rääkinud. Ehk siis hukatust. Ja ega liberalism ja inimõigusi pulbriks ja perverssuseks tegemine ei ole ka erand. Kui Jumalat ei ole ja au ei ole mingi mõiste, tuleb asemele midagi muud.
Tänapäeva inimõigused on muutunud veidruseks, naljanumbriks. Kui kõrvalt vaadata, siis ei ole ju tegemist inimõigustega. Ma toon näite sõnavabaduse kohta. Oletame, et keegi Jack välismaal ütleb avalikus ruumis: mulle ei meeldi geiparaad, ma ei taha seda, et minu lapsed seda nägema peavad. Või ütleb midagi näiteks sisserännanute aadressil. Või geiabielude vastu. Ja praeguses situatsioonis nn transsooliste vastu. Selgub, et inimõigused ei kehti Jackile. Lihtsalt ei kehti. Tal võivad töö juures probleemid tekkida, teda võidakse rünnata sotsiaalmeedias, koguni teda ennast võidakse rünnata. Üht kõige olulisemat inimõigust – õigust vabalt öelda välja oma mõtteid – ei ole järsku enam olemas. Tehakse nägu, et inimõigused kehtivad, aga tegelikult ei kehti. Selline suhtumine meenutab üht teist aega, millest ka Eesti on läbi läinud.
Kristuse sõnum oli konkreetne. Ja see on ka põhjus, miks tänapäeva inimõigustest jutlustajad lähevad ühena esimestest Kristuse ja koguduse vastu ning üritavad seda endaga sarnaseks muuta. Nn inimõiguslased teevad inimese oma puuduste ja perverssuste orjaks. Inimene võib ju panna ühele või teisele üritusele nimeks Pride ("Uhkus") ja olla uhke selle või tolle asja üle. Kuid kas on põhjust olla uhke asjade üle, mis ei tee meid sisemiselt paremaks inimeseks? Ma ei ole kohanud ühtegi homoseksuaali, kes oleks sisemise inimese poolest oma eluga rahul. Kui hakata sellel teemal rääkima, näed sa tegelikult ühte katkist inimest, kes elab läbi teatud traumat veel ja veel kord. Ja see on kurb.
Ja rääkides sisserännanute inimõigustest, mis on muutunud nonsensiks, isegi kahepalgelisuseks – tuleb Ahmed, kes ütleb, et tal on inimõigus omada 12-aastast pruuti või kolme naist. Vaatamata sellele, et asukohariigi seadused ei võimalda seda. Aga inimõigused… Ja see on ka üks põhjustest, miks moslemimaailmast sisserännanud ei austa seda maad, kuhu nad tulid – inimõigused on seadustest kõrgemal. Põhimõtteliselt võib iga asja keerata inimõiguseks ja katsugu siis seadusandja midagi muud öelda. Ja see on kaudselt ka põhjus, miks Euroopas on lisaks tavakohtutele ka paljudes piirkondades olemas moslemite šariaadikohtud. Ikkagi inimõigus. Tegelikult aga juba otsene paralleelühiskonna ilming ühe riigi sees.
Tooksin siinkohal pisut näiteid oma tuttavate ja lähedaste käikudest Euroopasse. Pariis – paljude tuttavate jaoks, kes seal on käinud, seostub see lihtsalt sõnaga "peldik". Tänavad on räpased. Terve linn haiseb, eriti Seine'i kaldail. Ühe tuttava "elamuseks" oli ka Seine'i ääres ühe noore neiu grupiviisiline vägistamine sisserännanute poolt, millest siis kohalikud, silmad maas, mööda jalutasid. Kui keegi arvab, et see on see Pariis, kus Yves Montand laulis Montmartre'ist või Edith Piaf unistas armastusest, siis ta eksib rängalt. See ei ole ka see Pariis, kus Belmondo ja Delon oma filmides seiklesid. Nemad ilmselt veedavad oma vanaduspäevi ja ei sekku enam asjadesse, millesse pole mõtet sekkuda. Ainsad, kes veel häält teevad, on naised: Prantsuse kino omaaegsed diivad Brigitte Bardot ja Catherine Deneuve on suhteliselt konkreetsed. Viimane võttis sõna ka praeguse uue moeröögatuse MeToo suhtes.
Sama käib ka Veneetsia kohta: peldik. Vihmaste ilmadega läheb asi eriti hulluks. Hästi palju on agressiivseid lõunamaa päritolu tänavakaubitsejaid, nii et kohati jääb mulje, et viibid Türgi basaaris.
Rootsi tervenisti. Praeguses situatsioonis ei ole olemas rootslast, kes midagi ei kardaks. Rootslased on masendavalt alla surutud. Nad ei taha rääkida poliitikast, elust, millest iganes. Miks? Sest nad ei usalda teist rootslast, kes võib sellest pärast näiteks sotsiaalmeedias rääkida või kusagil mujal teada anda. Kõik, mis Rootsis praegu toimub, peaks meenutama meile seda, mis toimus Eestis Stalini ajal, kui üksteise peale keelt kanti. Rääkisin ühe Rootsist pärit pastoriga, kelle sõnul on rünnak sotsiaalmeedias veel kõige väiksem asi, kui oled midagi öelnud. Kui oled mingil positsioonil ühiskonnas, siis tuleb sinu ukse taha tavameedia, kes sind näiteks filmib. Ning loomulikult satud sina ja su perekond kohe ühe seltskonna märklauaks. Need on antifad ehk ultravasakpoolsed. Lisaks sellele, et sa võid oma seisukohtade pärast töökoha kaotada. Samuti võivad antifad sind ja su pereliikmeid rünnata ja sa saad osa ka telefoniterrorist. Politsei lihtsalt ei jõua sind kaitsma. Ja kui nüüd otse öelda: ega nad eriti ei taha seda ka teha. See on ka üks põhjus, miks rootslased ei räägi avameelselt. Sõnadel on tagajärjed ja seda kadalippu ei taha keegi neist läbi käia.
Kuhu jääb Rootsis sõnavabadus? Kuhu jääb Pariisis õigus kaitsele isikuvastaste rünnakute eest? Kuhu jäävad nende inimeste inimõigused, kes mõtlevad teisiti? Missuguse inimõigusega mõõdetakse seda ülekohut, mida tehakse neile kristlastele, kes läänemaailmas praegu ausalt välja ütlevad, et homoseksuaalsus on patt? Või et me ei pea oma riigi piire avama kõigile, sest ennekõike on meil vaja hoolt kanda omaenda inimeste eest? Kuidas on vastustega nendele küsimustele?
Positiivne on see, et lääne inimesed tulevad rõõmuga Eestisse, sest siin ei ole kõike seda, millest sai räägitud. Paljud ütlevad, et nad tulevad hea meelega siia, sest siin on rahulik. Et siin olemine on tõeline puhkus. Et sa võid olla aus ja öelda välja seda, mis on su südamel ja mida oma kodus otse välja öelda ei saa. See kõlab hästi. Aga samas… kurvalt. Quo vadis, Lääne-Euroopa, quo vadis?
Tarmo Hints