Pärast tänavu kevadel Iirimaal aset leidnud abordireferendumit, mille tulemusena rööviti sündimata lastelt põhiseaduslik õigus elule, on Iiri tervishoiuminister andnud mõista, et riik hakkab osutama aborte „tasuta tervishoiuteenusena." Samuti kardavad abordivastased arstid, et neid hakatakse nüüd riiklikult survestama oma sisemiste veendumuste vastaselt abortide sooritamisele kaasa aitama, vahendab LifeSiteNews.
Kõigest 24 tundi pärast seda, kui „katoliiklikul" Iirimaal rööviti käesoleva aasta 25. mail läbi viidud referendumiga sündimata lastelt põhiseaduslik õigus elule ning president Michael D. Higgins referendumi tulemuse allkirjastas, teatas Iiri tervishoiuminister Simon Harris, et riik hakkab osutama aborte „tasuta tervishoiuteenusena" – mis tähendab, et sündimata laste elusid hakatakse hävitama ja naiste tervist kahjustama maksumaksjate kulul.
„Jah, minu kavatsuseks on, et see teenus [abort] oleks tasuta," kinnitas Harris. „Ma olen algusest peale öelnud, et ma ei taha, et selle hind oleks takistuseks, sest kui hind muutub takistuseks, siis satume olukorda, kus võib juhtuda kaks asja: tekivad abordikliinikud või inimesed jätkavad reisimist [et sooritada abort naaberriigis]. Ma tahan, et seda [aborditeenust] osutataks osana meie tervishoiusüsteemist, meie rahvatervise süsteemist ja meie esmatasandi tervishoiusüsteemist."
Väljaande The Times kohaselt lisatakse vahendid aborditeenuse rahastamiseks juba käesoleva aasta riigieelarvesse. Selline otsus on aga ajanud tagajalgadele Iirimaa õdede ja ämmaemandate organisatsiooni, kes kavatsevad protesteerida sellise tervishoiusüsteemi ülekoormamise vastu. Samuti pahandab inimesi, et lastele ei leita eelarvest vahendeid elupäästvate ravimite jaoks ning vähihaigetele ei suudeta osutada tasuta keemiaravi, kuid laste elu hävitavate, naiste tervist kahjustavate ning meditsiiniliselt mittevajalike abortide jaoks on raha kohe olemas.
Arste survestatakse abortide sooritamisele kaasa aitama
Iirimaa abordireferendumi vältel sai dr Brendan Crowley Iiri meedias tuntuks sündimata laste elude eest võitlejana. Dr Crowley on University College Cork'i vilistlane ja töötab praegu Corki krahvkonnas perearstina. Hiljuti elupooldavale väljaandele LifeSiteNews antud intervjuus rääkis ta Iiri valitsuse plaanist sundida kõiki Iiri arste abortide osutamises osalema.
LifeSiteNews (LSN): Milline oli sinu kolleegide ja avalikkuse reaktsioon sinu selgele ja otsekohesele sündimata laste kaitsele hiljutises referendumi eelses avalikus arutelus?
Dr Crowley: Nagu ma eeldasin, oli reaktsioon minu seisukohtadele referendumi vältel mitmetine ning üsna polariseeritud. Paljud kolleegid ja teised isikud koondusid kiiresti mu ümber ja avaldasid oma toetust ja tänu, et ma sellel teemal avalikult sõna võtsin. Ma olin sellise solidaarsuse eest väga tänulik. Ootuspäraselt kutsusid minu kommentaarid esile ka abordiaktivistide tugevat kriitikat. Ma oskasin seda muidugi ette näha ja olin selleks valmis. Ma püüan elada oma elu võimalikult ausalt ning ma väljendan oma seisukohti hoolimata sellest, millise mulje minu kommentaarid minust kellelgi jätta võivad.
LSN: Kui vaadata referendumi tulemust ja lüüasaamise ulatust, siis millises seisus on hetkel Iiri abordivastane liikumine?
Dr Crowley: Ma arvan, et lüüasaamise ulatus hiljutisel referendumil üllatas tegelikult mõlemaid osapooli. Referendumieelsed arvamusküsitlused ei näidanud igatahes sellist tulemust. Nüüd on aga juhtivad poliitikud võitnud hoiaku, et arutelu on nüüd läbi ja abordivastaseid seisukohti Iirimaal enam ei sallita. Selline üleolev ja vaenulik suhtumine on tavaline valitsusele, mille sooviks on valitseda türanlikult.
Aga arutelu pole kaugeltki läbi. Kindlasti on iirlaste otsus röövida kõikidelt sündimata lastelt põhiseaduslik kaitse elule põhjustanud sügavat leina ja pettumust. Kuid abordivastased argumendid kehtivad samamoodi nagu enne referendumit. Igal elul on olemuslikult võrdne moraalne väärtus ning seda ei mõjuta kunagi referendumi tulemus või kellegi teise valik. Terve, toimiv ühiskond nõuab, et me austaksime kogu inimkonda ning eriti nõrku ja haavatavaid, kaasaarvatud meie sündimata lapsi.
LSN: Miks on Iiri poliitiline peavool astunud nii kiireid samme, et sundida arste uue poliitika järgi joonduma? Ning milline on Iiri meditsiinikogukonna seisukoht selle suhtes?
Dr Crowley: Iiri valitsuse käitumine kogu selle kampaania vältel ning pärast referendumit on olnud häbiväärne. Nad on kuidagi tekitanud olukorra, kus me oleme riigina hüljanud seisukoha, et iga elu on hinnaline hoolimata oludest ning võtnud omaks arusaama, et elu võib hävitada mitmetes erinevates olukordades. See seisukoht, mille valitsus on ametlikult omaks võtnud, soovib julgustada ühiskonda, mis põhineb hüperindividualismil, ühiskonda kus ühe inimese valik on olulisem teise õigusest elule. Sellise uskumuste süsteemi riiklik kehtestamine nõuab valitsuselt dogmaatilist lähenemist. Õnneks on Iirimaal ka palju tervishoiutöötajaid, kes ei toeta valitsuse vaateid ning hetkel tehakse Iirimaa poliitikute seas ka lobitööd, et nad toetaksid arstide südametunnistuse vabadust seoses oma meditsiinipraktikaga. Paljud tervishoiutöötajad mõistavad endiselt, et tõeline kaastunne ja päris tervishoid ei tohi kunagi viia inimelu tahtliku tapmiseni. Paljud ei arstid ei ole lihtsalt nõus valitsuse plaane järgima. See väärtuste konflikt ohustab selle „uue ja progressiivse Iirimaa" poliitilist peavoolu. Valitsus mõistab seda, mistõttu üritavad nad kiiresti tegutseda, et sundida arste seadusandlikul teel referendumi tulemusega nõustuma ning minema seeläbi vastuollu oma sügavaimate moraalsete ja eetiliste tõekspidamistega.
LSN: Kuidas mõistavad Iiri seadusandjad „siseveendumusliku keeldumise" kontseptsiooni?
Dr. Crowley: Praegu kavandatud seadusandluses on kirjas, et arst/õde/ämmaemand võib keelduda otsesest osalemisest abordi sooritamisel. Kuid selles on ka selgelt kirjas, et arst, kes keeldub sisemiste veendumuste tõttu abordi sooritamisest, peab suunama naise „abi saamiseks" arsti juurde, kes on nõus seda tegema. See tähendab siis tegelikult, et hoolimata arsti isiklikest sisemistest veendumustest ei saa ta keelduda abordile kaasa aitamisest ning seega inimelu hävitamisest. Samuti on oluline nentida, et lisaks eetilisele probleemile ei ole abordil teadusliku kirjanduse kohaselt ka mingit raviväärtust naise pikaajalise vaimse tervise seisukohast. Ootuspäraselt osutavad viimase aja juhtivad teadusuuringud teatud juhtudel tugevalt negatiivsetele tulemustele paljude naiste jaoks.
LSN: Kui paljud Iiri arstid on sinu hinnangul abordi vastu?
Dr. Crowley: Kuna selle kohta ei ole kõikide arstide seas ühtegi ametlikku küsitlust läbi viidud, siis on võimatu täpseid arve öelda. Samas näitas hiljutine referendumi järgne Iiri perearstide uuring, et 85% arstidest usub, et abort ei tohiks olla osa tavapärasest üldmeditsiinilisest praktikast. Samuti väitis 50% uuringus osalenutest, et nad keelduvad sisemiste veendumuste tõttu aborditeenuseid osutamast.
LSN: Kas tänapäeva Iiri Vabariigis on endiselt võimalik olla abordi vastu ja töötada arstina?
Dr. Crowley: Praegusel hetkel pole võimalik sellele küsimusele vastata. Kui meil ei õnnestu tagada õiguslikku kaitset kõikidele tervishoiutöötajatele tõeliseks siseveendumuslikuks keeldumiseks, siis tähendab see abordivastaste arstide lõppu Iirimaal. Selle võimaliku sünge reaalsuse oht on nüüdseks Iirimaa abordivastaseid aktiviste tegudele sundinud.
LSN: Kas Iirimaal on abordivastane võitlus nüüd läbi?
Dr. Crowley: Abordivastane võitlus pole kindlasti läbi. Igal inimolendil on hoolimata olukorrast võrdne ja asendamatu väärtus ja väärikus. Võitlus jätkub kuni meie ühiskonnas kaitstakse kõiki elusid.
Paavsti vaikimine abordireferendumi vältel
Paljudele ei jäänud tähelepanuta ka paavst Franciscuse vaikimine nii abordireferendumi eelsel kui ka järgsel ajal. Kui 1983. aastal – neli aastat pärast paavst Johannes Paulus II võidukat külaskäiku – kirjutas iiri rahvas oma põhiseadusesse kaheksanda paranduse, millega anti Iirimaal võrdne põhiseaduslik eluõigus nii emale kui ka sündimata lapsele, siis mängis katoliku kiriku hierarhia selle juures suurt rolli. See oli sisuliselt Kiriku triumf. Kui aga paavst Franciscus augustikuu lõpus Iirimaad külastas, leidis ta juba eest maa, mis oli lammutanud suure osa Johannes Paulus II visiidi pärandist; maa mis osaleb nüüd samuti Euroopa sekulaarses põgenemises Rooma-Katoliku Kiriku aedikust.
Tekkinud olukorra võttis tabavalt kokku ka The New York Times oma referendumi järgses artiklis:
Kogu Lääne-Euroopas on kiriku kunagine võimas jalajälg haihtunud ning selles on suuresti süüdi ka kiriku vaimulike endi poolt põhjustatud seksuaalse kuritarvitamise skandaalid ning suutmatus mõista ja kõnetada tänapäeva katoliiklasi. Kiriku külastatavus on järsult langenud, kogudusi liidetakse ning uutest preestritest ja nunnadest on suur puudus. Homoabielud koguvad populaarsust ja abort on valdavalt seaduslik.
Aga vaatamata sellele ei löö paavst Franciscus häirekella ega kutsu usklikke kaitsevallidele. Tundub, et ta on resigneerunult aktsepteerinud, et tõsiusklik ja katoliiklik Euroopa on jäänud suuresti kiriku minevikku.
Kui Iiri abordireferendumi ränk tulemus paavst Franciscust häiris, siis ei näidanud ta seda pühapäeva pärastlõunal välja. Ta näol oli lai naeratus, kui ta õnnistas kümneid tuhandeid inimesi Püha Peetruse väljakul ning kutsus neid üles Aafrika eest palvetama."
Katoliiklaste seas abordireferendumiga löödud haavale raputas aga veel soola paavsti hiljutine väga sõbralik kohtumine rokkbändi U2 solisti Bonoga (kodanikunimega Paul David Hewson), kes oli ilmselt kõige prominentsem abordi seadustamise eestkõneleja Iirimaa abordireferendumi käigus. Vähemalt avalikult ei puudutanud paavst Franciscus seda teemat kohtumisel sõnagagi ega manitsenud Bonot tema panuse eest sündimata laste tapmise seadustamiseks Iirimaal.
Intervjuu tõlkis ja uudise koostas Martin Vaher.