Tänapäeva Eestis näib nn peavoolumeedia esindavat peamiselt ühte ideoloogilist põhivoolu, kuidas olid lood aga sõjaeelse Eesti trükiajakirjandusega nii demokraatia ajajärgul kui autoritaarajal? Asjale heidab valgust ajaloolane Jaak Valge.
Millist rolli etendas trükiajakirjandus Eesti ühiskondlik-poliitilistes debattides 1920.–1930. aastatel?
Eesti demokraatia ajajärgul oli tükiajakirjandusel väga oluline roll. Kindlasti olulisem, kui praegustel ajalehtedel, kasvõi seepärast, et muud meediat ei olnud. Ajalehti loeti palju, hoolimata sellest, et keskeltläbi olid nad vähem kollased kui tänapäeval. Kokkuvõttes ma siiski kvaliteeti ei oska võrrelda, sest ka siis oli ju üsna palju propagandat ja kallutatult esitatud informatsiooni. Aga kõik ajalehed võtsid alati konkreetseid seisukohti päevakorral olevate poliitiliste küsimustes.
Kas ajakirjandusväljaanded olid seotud mõne konkreetse erakonnaga või olid vähemalt maailmavaateliselt määratletud?
Jah, toona olid kõik ajalehed – kui ajaviitelehed välja arvata – ideoloogiliselt või poliitiliselt määratletud, üldjuhul seotud mingi erakonnaga. Rahva Sõna oli sotsialistide ajaleht, Vaba Maa Tööerakonna oma, Postimees Rahvaerakonna häälekandja ja Kaja Põllumeeste Kogude väljaanne. Lisaks oli mainekas Päevaleht, mis erakondadega seotud ei olnud, aga kajastas peamiselt linnakodanluse vaateid. Polnud ühte nn peavoolu, mis vastanduks nn alternatiivmeediale, nagu praegu, kõikide lehtede hoiakud olid erinevad. Tõsi, 1933.–1934. aastal kujunes välja olukord, kus vanade erakondade lehed olid üsna üksmeelselt vabadussõjalaste vastu. See tulenes ka ärihuvidest: 1931. aastal asutatud vabadussõjalaste ajaleht Võitlus sai kiiresti populaarseks ja haukas ära suure osa reklaamiturust.
Kas ajalehed ka polemiseerisid üksteisega?
Jah, ajalehed polemiseerisid üksteisega, ning kohati üsna kirglikult, käsitledes kriitiliselt teiste ajalehtede seisukohti ja seal esitatud informatsiooni. Ei olnud nii nagu tänapäeval, et mõne ajalehe peateema vaikiti teise ajalehe poolt maha või ei antud viiteid teise lehe loole. Niimoodi toimus ka ajakirjanduse eneseregulatsioon – mõnes ajalehes esitatud moonutatud teave sai kiiresti teiste lehtede kriitika ja karikeerimise objektiks. Mingit keskset ajakirjandust reguleerivat institutsiooni ega ka riigi ajakirjandust ei olnud. Ajalehtede tiraažid kajastasid vähemalt osalt ka vastava ideoloogilise voolu populaarsust. Näiteks 1933.–1934. aastal kahanes järsult sotsialistide ajalehe tiraaž. Aga kogu see mu eelnev jutt käib siiski Eesti demokraatia ajajärgu kohta, mis sai otsa 12. märtsil 1934.
Milline oli ajakirjanduse roll autoritaarajastul, riikliku propaganda edastamisel?
Nagu autoritaarrežiimide puhul ikka – valitsuse poliitika põhjendamine, kiitmine ja õigustamine. Riiklikku meediat, nagu tänapäeval, siiski ei loodud, tulemus saavutati ühelt poolt tsensuuriga, teisalt aga riikliku propagandainstitutsiooni tegevusega, kust tulid soovitused ja korraldused, mida ja kuidas kajastada. Mingil määral sarnanes see tänapäevase riigi institutsioonide kommunikatsioonitegevusega, vahe on aga selles, et tänapäeval mõjutab riik erameediat kaudsemalt. Siht on siiski sama – et ka erameedia kajastaks riigiasutuste ja võimupoliitikute tegevust positiivselt.
Toimetas Veiko Vihuri