Konservatiivsusest, traditsionalismist ja rahvuslusest ning Eesti poliitilisest maastikust rääkis Objektiivile jaanuarist ametisse asuv Postimehe uus arvamustoimetuse juht Peeter Helme. Intervjueeris Lennart Käämer.
Oled puudutanud oma kirjatöödes konservatiivse revolutsiooni temaatikat ja kirjutanud artikleid selle klassikutest nagu Ernst Jünger ja teised. Kuidas konservatiivsust defineerida?
Konservatiivsus ei ole see, et vanamees suitsetab kamina ees piipu. Konservatiivsus on see kui noored inimesed ütlevad "meile ei sobi asjade käik nagu see siin ja praegu on".
Vanad tolmuseks peetud aated nagu rahvus, kultuur, identiteet, religioon on üllataval kombel hakanud väga paljusid inimesi kõnetama. Selle põhjuseid võib otsida muu hulgas massimmigratsioonist või sellest, kuidas inimesi taandatakse lihtsalt tarbijaühikuteks. Need teemad on puudutanud närvi, mis paljusid inimesi motiveerib liikuma selles suunas, kuhu teel ollakse.
Kui vaadata Euroopas toimuvaid suundumusi Ungari, Poola, Tšehhi ja teiste Ida- ning Kesk-Euroopa riikide varal, siis kas saame rääkida tänagi konservatiivsest revolutsioonist?
Sellised suundumused on olemas ka nö vanas Euroopas. Seda tõestavad kasvõi Itaalia valimistulemused. Senine parteipoliitiline maastik on muutumas, suur murrang on igal pool käes. See, mis toimis veel 5-6 aastaat tagasi, ei toimi enam täna. Saksa Liidupäeva, aga ka maapäevade valimised kinnitavad, et midagi on väga kardinaalselt muutumas.
Tulles nüüd Sinu küsimuse juurde, siis jah, olen ka ise mõelnud, et kas see, mis praegu toimub, pole sama, mille üle 1930-ndatel Saksamaal mõned autorid arutlesid ja mida nimetati konservatiivseks revolutsiooniks. Kuidas seda defineerida? Laialt võttes on see konservatiivse elukorralduse taotlemine moodsate (tehnoloogia)vahenditega. See ka põhjus, miks Läänemaailm kerges šokis on – ollakse harjunud, et vasakpoolne vaade suudab moodsa maailma küsimustele kiiremini vastused anda. Nüüd, oh üllatust, on need jõud konservatiivsed – erinedes küll riigiti –, kes neid vajadusi rahuldada suudavad.
Paranda kui eksin, aga väidan, et Lääne ülikoolid, eriti humanitaar- ja ühiskonnateadused, juhinduvad selgelt vasakpoolsete mõtlejate ideedest. Millistele teoreetilistele alustele uus konservatiivsuse tõus oma praktikas toetub? Kas 20. sajandi algupoole autorid on relevantsed?
Ma olen üldises plaanis nõus, et ülikoolid on vasakpoolsed, aga kindlasti ma ei näe siin taga mingit vandenõud. Kui need protsessid, mida me praegu Läänemaailmas näeme, jätkuvad, siis võib-olla 40-50 aasta pärast on olukord vastupidine, kus noored inimesed tunnevad end väga ahistatuna, sest ülikoolid on konservatiivsed. Need asjad käivad alati lainetena.
Kas autorid on relevantsed? Kui me räägime konservatiivsusest, siis me ei saa hakata arutlema selle üle, milline maailm PEAKS olema, me peame vaatama, milline maailm ON. Tänasel päeval pead tõstev nähtus, mida ikka ja jälle konservatiivsuseks nimetatakse – kasutan meelega sellist pikka ja lohisevat sõnastust – ei ole kindlasti konservatiivsus klassikalises mõttes. Kui vaadata Põhja-Ameerikat või Lääne-Euroopat, Prantsusmaad, Saksamaad, soos väga paljud konservatiivsuse lipu all kogunevad autorid poliitikud, autorid, mõtlejad võtavad üle väga palju sellest, mida on vasakpoolseks peetud. Võtame näiteks selle sama globaliseerumisvastasuse. Tänapäeva konservatiivsus on midagi sootuks muud kui ta oli 30ndatel, samas ei tähenda see, et me võiks toonastelt autoritelt õppida. Mida täpselt, see on individuaalne.
Eesti meediastki käis hiljuti läbi võrdlus/vastandus traditsionalismi ja rahvusluse vahel. Kui esimesega käib kaasas avatus sakraalsele ja religioosne maailmatunnetus, siis teine võib toimida ka nö lapikult, toetudes ajaloole, etnosele vms. Milline koht saab olema religioossel elulaadil uue laine konservatiivide seas?
Väga huvitav ja aktuaalne küsimusepüstitus. Eriti Eesti puhul, sest eestlased oma religioonileigusega ei ole ometi areligioossed. Mulle tundub, et see ongi koht, kus rahvuslusel on väga suur šanss, samas on see rahvuslusele väga suur risk. Rahvuslus võib asendada religiooni, kuid risk on, et see muutub ülemääraseks ja jaburaks – hakatakse kummardama kuldvasikat. Samas selle lipu ümber on kindlasti lihtsam koonduda kui hakata tõlgendama konservatiivset religiooni kaudu. Poliitilisel väljal see Eestis ei mõjuks.
Toome sisse ühe suure ent – julgen öelda – siiski perifeerse ühiskonnagrupi. Eestivenelased. Kuidas nemad sellel skaalal positsioneeruvad ja milline on nende roll valimistel meie poliitika kujundamisel?
Väga hea küsimus ja haakub ka eelmise teemaga. Näen eestivenelaste positsiooni traditsionalistlikus maailmavaates hästi. Mulle tundub, et see, et nad siiani on hääletanud tuimalt vasakpoolse Keskerakonna poolt, on ajaloo vingerpuss. Nad on tundnud ennast kõnetatuna isiklikul pinnal ja sotsiaalsetes küsimustes, aga nende maailmavaadetel ei ole mingit pistmist.
Sotsiaaldemokraadid püüavad neid kõnetada justkui oleks tegu automaatselt revolutsiooni pärijatega. Samas ei näe ühtegi põhjust, miks peaksid eestivenelased olema vasakpoolsed. EKREga pole neil mingit šanssi. Need on kaks täiesti erinevat maailma, kaks erinevat agendat. Neil puuduvad ootused teineteise suhtes.
Pigem võiks mõelda selles suunas, et kristliku demokraatia nišš on väga hõredaks jäänud. Ehk annaks sellelt pinnalt läheneda.
Kas Eesti poliitika vajaks uut paremerakonda, kes suudaks need lõhed ühendada? Kui realistlik see oleks ja kes need liidrid võiks olla?
Olen nõus, et Eesti poliitilisel maastikul on tühimikke. Aga mina ei näe neid parempoolses poliitikas. Minu soovitus igale algajale poliitikahuvilisele, kes soovib oma nina poliitikasse toppida, oleks järgmine – tehke üks tõsiselt marksistlik partei. Seal pool on suur tühjus. Eesti poliitika on väga paremale kaldu ja ma ei usu, et püüe luua veel üks erakond paremale tiivale viiks kuhugi välja. Vabaerakond proovis ja on näha, mis sellest sai.
Eestis vasakpoolne ideoloogia ei ole populaarne ja ega ühtegi tõsiselt punast parteid meil polegi. Rohelised on flirtinud selle ideoloogiaga, aga sellest pole midagi välja tulnud, vasakpartei on surnud. Kus on üks korralik maoistlik või trotsistlik partei (naerab)!? See oli nüüd naljaga öeldud, aga kui selline erakond ka loodaks, siis ega ta eriti palju hääli ei korjaks. Kui vaatame laiemas plaanis Euroopa sotsiaaldemokraate, siis selle taustal tunduvad Eesti sotsid täiesti rahvussotsiaalne partei (naerab taas).
See on meie ajalugu, meie taust, meie kultuur, reaalsus, millega tuleb leppida.
Ütle lõpetuseks mõni lugemissoovitus. Oled ju ikkagi kirjanik.
Eelnenud jutuga haakuvalt tuleb pähe Rein Raua viimane romaan "Viimane kustutab tule". Jagamata küll Rein Raua vaateid, tunnistan, et oma romaanis suudab ta väga teravapilguliselt osutada ühiskondlikele debattidele ja hädadele, mis meid vaevavad.
Räägib see Eesti poliitikast ja arutleb vandenõuteooriate üle. Nagu Raud ise mulle raadioeetris ütles, ei usu ta vandenõuteooriatesse, küll aga inimestesse, kes nendesse usuvad. Ja see on ühiskonnas väga oluline, eriti kui see jõuab äärmusesse.
Leian isegi, et kipume teinekord nägema tonte seal, kus neid pole ja samas ei märka tonte seal, kus nad meie kõrval istuvad. Ei osuta siinkohal ühelegi poliitilisele jõule, sest need ei ole initsiaatorid. Need mõjud tulevad ühiskonna seest. Soovitan lugeda igale poliitikahuvilisele.