Kristlastel lasub vastutus võtta tõsiselt kohustust hoida ja austada inimelu, kirjutab muusik, mõtleja ja kultuurielu edendaja Taivo Niitvägi, lubades ühtlasi mitte kunagi enam hääletada erakonna poolt, kes kohustab kodanikke oma maksudega osalema sündimata laste tapmise kui surmapatu teostamise rahastamises.
Mida tähendab kristlane? Tänapäeval vajab see küsimus kindlasti vastamist, sest nõnda nagu enamuse teiste põhiterminitega, nõnda on ka sõnale "kristlane" omistatud kaasajal hoopis teine tähendus, kui see oli eelnava kahe aastatuhande jooksul. Toonitan veelkord, et enamusele elu põhiterminitele nagu usk, armastus, abielu, arukus, kuulekus jne, on viimastel aastakümnetel omistatud hoopis teine tähendus kui see, mida need sõnad varasemalt tähendasid. Nõndaviisi on muudetud rahva enamusele ka võimatuks meie kultuuri baastekstidest aru saamine.
Kristlane olla tähendab austada olemise seadusi
Kristlane olla, tähendab olla pragmaatik elu paratamatute ja muutumatute seaduste suhtes. Ükskõik, kuidas inimene ka ei pinguta ning milliseid kokkuleppeid ta ka ei sõlmi – paratamatus jääb paratamatuseks. Kuna peamised paratamatused on lihtsasti mõistetavad, võib need kokku võtta kolme punkti:
- Olematusest ei teki mitte midagi.
- Madalam eluvorm ei saa luua ega tekitada endast kõrgemat eluvormi.
- Inimene kui teadvus ja isiksus ei ole ennast ise loonud ega saa seda ka iialgi teha.
Ainult selline saab olla iga tervemõistusliku inimese arusaamine elust, sest kogu nähtav ja tunnetatav loodu tunnistab seda ning see on ka niisama igati mõistetav.
Kogu edasine dilemma hakkab keerlema küsimuste ümber, kes on see Looja, miks mulle pole antud oma Loojat vahetult tajuda ning lõpuks, mis otstarbel olen ma loodud?
Inimkonna ajalugu pakub nendele küsimustele erinevaid vastuseid, üks nendest ja paraku kõige levinum, on ristiusk. Eelkõige kristlike kloostrite levik ja elustiil on rajanud ühtse kultuuriruumi, mida nimetatakse Euroopaks.
Mind veenas meisterlikkus ja ilu, millega ristirahvas oma usu nähtavaks tegi.
Kuid see fakt kui niisugune ei veennud mind ühinema institutsiooniga – Rooma Katoliku Kirikuga – mida euroopa kloostrid seni on esindanud. Mind veenis meisterlikkus ja ilu, millega ristirahvas oma usu nähtavaks tegi. Mõtelgem kasvõi selle peale, et meie pealinna Tallinna õitseaeg oli XV sajandil – selleks ajaks olid valminud suured katedraalid täis imelisi kunstiaardeid, olid valminud linnamüürid ja majad seal sees – igaüks kui ainulaadne arhitektuuriline pärl, ilmestatud värvikirevate maalingute, reljeefide ja raidkividega.
Alates pildirüüstest XVI sajandi algul kuni tänapäevani on seda linna kui kunstiteost ainult lõhutud, purustatud ja põletatud. Ometi on see, mis 500-aastasest laastamistööst on järele jäänud, piisavalt väärtuslik, et olla kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, väärides loendamatute turistide tähelepanu üle maailma. Jäänused linnast, mida 500 aastat on lõhutud, osutuvad meie riigi üheks suurimaks tuluallikaks. Mida analoogilist on meil pakkuda 500 aasta möödudes oma järeltulijatele?
Just ristiusu nähtavaks tegemine veenis mind, haaras mind oma loomingu meisterlikkuse ja universaalse, kõiki ajastuid kõnetava, õpetava ning vaimustava sisu tunnetuse ja väljendusega.
Ristiusu kujustamine sõnas, vormis, pildis ja helis on oma loomult ajas muutumatu, on ikonograafiline. Kõik katsed leida mingeid vahevorme ikooni ja maali vahel on lõppenud tulemusteta, sest ikonograafiline kaanon ei muutu, muu kunst on aga rajatud muutustele. Ehk on see hea võrdpilt inimesest endast. Muutuvad ju põlvest põlve moed, mentaliteet, släng jms, kuid inimhinge olemus on ikka seesama. Igal kevadel tärkavad ühel ja samal puul uued lehed, igaüks ainulaadne ja kordumatu, uued õied ja viljad. Ometi seda kõike ei sünniks, kui puutüve pidevalt muuta, ümber istutada, maha lõigata. Nõnda vajab iga uus põlvkond ühte hoolitsetud ja hästi alalhoitud arusaamade tüve selleks, et saaksid võrsuda üha uued õied ja viljad, stiilid ja moed…
Kristlik kohustus hoida ja austada elu
Nüüd aga otse kahetsusteema juurde.
Kahtlemata on inimese kardinaalsed hüved – arukus, õiglus, tahtekindlus ja mõõdukus – valgustuseks elementaarsetele elu seadustele, millest esikohale võib seada selle, et kes ei ole ise enesele elu andnud, see ärgu tapku ka teisi. Kui keegi seda ometi himustab teha, siis üldine õiglustunne nõuab sellise inimese isoleerimist kogukonnast. Tapahimuliste olemasolu ei anna mingit alust tapmise seadustamiseks ning tapjatele õiguste andmist, kuna "nad on oma loomult sellised".
Seni ei ole meie riigi poliitilises ruumis kristlasel olnud võimalust valida erakonda, mille valimislubadustes oleks abordi riikliku rahastamise lõpetamine. Ei olnud võimalust, sest mitte ükski erakond ei taotlenud sündimata laste tapmise riikliku rahastamise lõpetamist. Nüüd, esmakordselt Eesti taasiseseisvumise 28 aasta jooksul, see erakond EKRE näol tekkis. Ometi EKREt ma ei valinud, sest olen ühe teise erakonna liige. Kuid kumb siis on tähtsam – kas minu kui kristlase vastutus oma südametunnistuse, baasveendumuste ja Looja tahte ees või kambavaim, kus arukus ja õiglustunne sageli hetkepoliitika tuulte poolt siia-sinna puhutakse?
Meie ajastu on pakendi ajastu, on tõlgendamiste ajastu. Sisu võib olla ükskõik kui hea – kui see ei ole trendikalt pakitud, ei osta seda keegi ja vastupidi, täielik rämps läheb ilusas pakendis edukalt kaubaks. Sama lugu on tõega. See võib olla ükskõik milline – pole oluline! Oluline on selle tõlgendus. Ja tõlgendus on selline nagu antud olukorras peetakse vajalikuks…
Täna tõlgendatakse sündimata lapse tapmist naise õigusena. Ei tea küll, kust selline tõlgendus pärineb, kuid südametunnistuse kohtu ees ei tähenda õigus tappa mitte midagi. Mõrv jääb mõrvaks ja selline tegu toob enesega kristlikus mõistes paratamatult kaasa surmapatu seisundi. Seisundi, mil loomupärane tõetaju kaob ning asendub kujutlusega tõest – täieliku vaimupimedusega.
Luban kindlasti mitte kunagi enam hääletada erakonna poolt, kes kohustab mind oma maksudega osalema surmapatu teostamise rahastamisel.
Ühest küljest mul on äärmiselt kahju nende mõrvade sooritajatest – tihtipeale on nad heausksed petetud, kellegi poolt manipuleeritud. Kuid vastutus langeb siiski tapjale – sellele, kes mõrva tellib ja sellele, kes mõrva teostab. Loomupärase tõetaju kadumisest annab sealjuures kinnitust ka asjaolu, et enne esimest mõrva on reeglina tegemist südametunnistuse vastuseisu ja tugeva seesmise konfliktiga, kuid teo kordamisel muutub see tavaliseks, üheks teiste hulgas.
Kõige sügavama kaastunde puhul selliste tegude tegijate suhtes ei aita neid ometi olukorrast välja see, kui mina nende tegusid oma maksurahaga finantseerin. Pigem vastupidi, kui kristlased deklareeriksid üksmeelselt ja avalikult, et nemad ei taha osaleda sündimata laste tapmise rahastamisel, siis paneks ehk see mõtlema ka neid, kes täna võib olla puhtast teadmatusest lasevad ennast veenda aborti tegema.
Samal ajal ei saa ega taha ma mingil moel vägivaldselt takistada või sundida kedagi oma vaba tahte teostamisel. Ma ei ütleks sõnagi selle vastu, kui mingi grupp inimesi ühineks Jõulutunneli või muude aktsioonide raames üleskutsega à la „emad põrgu-lapsed taeva!" raha koguma abordi tegemiseks. Teevad ju seda praegu vähi- jm haiged alalõpmata. Meie väikese rahva kodanikuna osaleksin oma maksudega pigem laste ravimise, mitte tapmise rahastamisel.
Kokkuvõttes ei taha ma kedagi sundida midagi tegema või tegemata jätma, kuid samas ei saa, ei tohi ega taha ma kristlasena teatud tegevustes osaleda. Ma vabandan kõigi kaaskodanike ees oma mõtlematu ja põhimõttelageda käitumise pärast, olles langetanud valimistel ebaeetilise valiku, ning luban kindlasti mitte kunagi enam hääletada erakonna poolt, kes kohustab mind oma maksudega osalema surmapatu teostamise rahastamisel.