Ajaleht Postimees kirjutab oma tänases juhtkirjas igal aastal tuhandete laste tahtlikust sünnieelsest tapmisest ja selle riiklikust rahastamisest kui pseudoteemast, mis ei vääri ühiskondlikku tähelepanu ja mille tõstatamine ähvardab meid ajas tagasi paisata.
Kogu toimetuse vaateid väljendavas juhtkirjas pealkirjaga "Aitab pseudoteemadest!" kõrvutatakse elupooldajate seisukohad religioosse totalitarismiga ning leitakse, et läänemaailma areng sai võimalikuks tänu vabanemisele sallimatu kristluse painest.
Samuti püstitatakse küsimus, kas abordist räägitakse, et "meelehead teha ühele peaaju katoliikluse all kannatavale blogijale ning aktivistile."
Kuigi laste sünnieelne tapmine olevat pseudoteema, asub Postimehe toimetus ise oma juhtkirjas jutlustama, kuidas peaks ideoloogiliselt õigeusklikud inimesed tegelikult abordiprobleemist nö õigesti mõtlema. Nimelt olevat Postimehe hinnangul abordiküsimusele lähenemiseks kolm vaatenurka – religioosne, teaduslik ja eetiline –, mis kõik ka kokkuvõtlikult ja täiesti naeruväärselt tendentslikult lahti seletatakse.
Religioosse vaatenurga selgitamiseks kirjutatakse, et "tänapäeva kristlikus traditsioonis ei ole abort võrdsustatud tapmisega, vaid on patt teisel põhjusel, nimelt on see vastutöötamine jumala tahtele."
Ometi ütleb kõiki peamisi usuühendusi koondava Eesti Kirikute Nõukogu ühine seisukoht risti vastupidiselt, et "aborti ehk raseduse katkestamist, mis teadlikult põhjustab lapse surma, [tuleb] pidada kõige kaitsetumas seisundis oleva inimelu sünnieelseks tapmiseks" ning et "Kirik on oma algusaegadest peale pidanud lubamatuks meelevaldset, eriti aga süütute ja kaitsetute tapmist, ning hinnanud sellist tegu raske patuna Jumala ja ligimese vastu." Samuti ütleb EELK ametlik seisukoht vastupidiselt Postimehe toimetuse hinnangule, et "abort (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) on tapmine, seega lubamatu ja tuleb keelustada".
Selgelt faktiliselt vääraid seisukohti väljendab Postimees ka seonduvalt sündimata laste inimeseks olemisega:
"Teaduslikust vaatenurgast ei ole embrüo inimene. Embrüo ei erine oma varasemates staadiumites kala ja linnu omast, hiljem teiste imetajate omadest ning alles oma viimastes staadiumites hakkab võtma kuju, mis on omane kõigile primaatidele. Embrüo süda hakkab varem lööma, kuid inimeseks peetakse teda alles siis, kui ta hakkab ahvide embrüost erinema. Selles staadiumis ei nimetata raseduse katkestamist enam mitte abordiks, vaid enneaegseks sünnituseks ja selle kunstlikult esilekutsumine on võrdsustatud tapmisega."
Niisugune hinnang ona teatavasti otseselt vastuolus teadusliku faktiga, et inimese elu algab eostumisega ning pärast seda saab rääkida vaid oma vanematest erineva ja ainulaadse geneetilise koodiga inimese arengust, mitte inimese elu tekkest. Lausa hämmastav on Postimehe püüdlus siduda kellegi inimeseks olemist tema välimusega, eriti pidades silmas, et ka täiskasvanuna on osade inimeste välimus tunduvalt rohkem ahvile sarnanev kui teistel, ilma et see mõjutaks kuidagi nende inimeseks olemist või nende eluõigust.
Ka Postimehe eetiline hinnang sündimata laste tapmisele on ühekülgselt individualistlik ning kannab endas selgelt ebainimlikku eugeenilist hoiakut, justkui nõuaks vastutustundlikuks vanemaks olemine puudega või potentsiaalselt sotsiaalsete probleemidega inimeste kõrvaldamist juba enne nende sündi:
"Eetilises plaanis ei kuulu embrüo saatuse üle otsustamine kellelegi teisele kui vanematele. Nad ei taha ju lihtsalt anda algust uuele elule, vaid tahavad seda teha vastutustundlikult, et lapsel oleks korralik kasvatus ja haridus ning enam-vähem korralik stardipositsioon elus. Nad ei ole valmis kasvatama bomžide, invaliidide, kurjategijate ja muidu õnnetute inimeste ridu. Ning pole kindel, kas ka ühiskond on selleks valmis."
Märkimisväärselt on Postimees kuulutanud ühiskonna vägagi arvestatava osa jaoks äärmiselt tõsise probleemi pseudoteemaks, näidates seeläbi, et kristlaste ja ka paljude teiste loomuseadust austavate inimeste jaoks olulised mured ei lähe nö progressiivselt meelestatud peavoolumeediale absoluutselt korda. Rääkida niisuguses kontekstis jutte kõigi Eestist on lihtsalt silmakirjalik.
Muidugi on sümptomaatiline ka see, et juba tavapäraseks saanult väljendatakse konservatiive hurjutavaid ja samas täiesti naeruväärseid seisukohti anonüümselt ehk ilma, et selle kokku kirjutanud isikud võtaksid kirjutatu eest isikliku vastutuse.