Probleeme tekitavad lihtsameelsed tobud, kes kohtlevad immigrante lapsukestena, keda peab teenindama hällist hauani. Ma saan aru, et see toob hea enesetunde, aga selle tagajärjed on halvad, kirjutab Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen oma blogis. Artikli tõlkis ja eessõna kirjutas Roland Tõnisson.
Tallinn ja Helsingi arutavad parema ühenduse loomist tunneli näol. Olevat loomulik, et kahe nii lähedase maa vahel on ka hea liiklusühendus. Eesti ja Soome on aga sarnased ka selle poolest, et nii siin- kui sealpool lahte tegutsevate sotsiaaldemokraatide pürgimused muuta riigi ja rahva nägu on väga sarnased.
Eestil on võimalik näha arengut ette – Soome sotsiaaldemokraatide, roheliste ja punaste erakondade pingutustega on riigist loodud immigrantide inkubaator, mille kohal särab lakkamatult riiklike sotsiaalteenuste soojendav päike. Tänu aga on selle eest visa tulema.
____________
Nasima Razmyar (Afganistanis sündinud sotsiaaldemokraat, Helsingi abilinnapea) räägib Helsingin Sanomate intervjuus, et see, mismoodi Helsingi nägi välja veel viisteist aastat tagasi, paneb järele mõtlema. Minu arvates samuti.
Läheb aina paremaks. Aastal 2035, ehk umbes viieteistkümne aasta pärast on iga neljas Helsingi elanik võõrkeelne. Koolide jaoks tähendab see, et iga kolmanda õpilase emakeel on muu kui soome keel.
Seetõttu räägib Soome Sotsiaaldemokraatlik Erakond, et paljud inimesed peavad muutma oma suhtumist: „Lokkispäine, tumedajuukseline tüdruk on samavõrd soomlane kui see „Elovena-tüdruk" (Pudruhelveste pakendilt ka Eesti tarbijatele tuntud linalakk), ütleb Razmyar. „Soomlaslikkusega seotud kuvandid peavad muutuma."
Siinkohal peab ütlema, et ei kräsupäisus ega tumedajuukselisus pole kunagi välistanud soomlaseks olemist. Ent kui see kräsupea ei ole omaks võtnud soomlaste keskseid tõekspidamisi ehk keelt ja kultuuri, siis missuguse soomlane ta siis oleks?
Kui ta pealegi üritab end eristada põliselanikkonnast kandes teiseusulistesse vaenulikult suhtuva usuliikumise sümboleid, on selge, et ta ei soovigi olla soomlane, vaid keegi muu. Siia võib lisada, et multikultuursus tähendab just seda, et rahvuslikkust ei määratleta põhielanikkonna keele ja kultuuri järgi, vaid peetakse maa kõiki keeli ja kõiki või vähemalt enamust vähemuskultuuridest samavõrra olulisteks.
Selle kohaselt tagatakse igaühele tema kultuurilised õigused, millisteks on omakeelsed teenused ja koolitus ning ka niinimetatud positiivne diskrimineerimine, ehk siis põliselanikkonna suhtes rakendatavad kitsendused kui põrkuvad põliselanikkonna ja vähemuskultuuri esindajate huvid.
Kahju küll, aga multikultuursus on ideoloogia, mis ei tööta, nagu Euroopas on juba paari aastakümne jooksul üha uuesti tõdetud. Tegelikult ka tänases päevalehes intervjueeritavad näivad asjast aru saavat, kuna peavad võõrkeelte kiiret pealetungi väljakutseks.
Vajame oma maal tippspetsialiste, kes võivad tulla riiki ka väljastpoolt. Seetõttu vajame ingliskeelset eelkooliharidust ja põhiharidust, mida on mitmete sugupõlvede jooksul ka pakutud. Lisaks sellele on pakutud haridust ka vene, prantsuse ja saksa keeltes juhuks kui välismaalastel peaks olema nende järg vajadus. Küllap leidub teisteski keeltes.
Muidugi peab valmisolek sellisteks teenusteks vastama nõudlusele ja kui küsimus on tippspetsialistides, on tegemist ajutise vajadusega. Mis puutub siin alaliselt elavatesse soomlastesse, kräsupäistesse ja teistesse, siis peavad nad siiajäämiseks õppima selgeks soome keele. See on vältimatu, kui kavatsetakse tõesti saada soomlasteks. Normaalsetele inimestele ei peaks seda asja lähemalt põhjendama.
Meil on aga probleem ja see muudkui süveneb. See seostub immigratsiooni suure määra ja kontsentratsiooniga. Nagu ajalugu näitab, võivad keelelised ja kultuurilised getod säilida põliskultuurist erinevana aastasadu. Päris väikesed vähemused ei suuda aga eralduda omaette olevateks enklaavideks.
Kui selle põlisrahvast eraldumisega kaasnevad kehv koolitus, keeleoskus ja vaesus, tulevad nende seltsi peagi kuritegevus, radikalism ja riigi kulul elamine nagu kõikjal getode maailmas. Halvim on see, et getode varjus säilib ka primitiivne kultuur, mis väljendub vägivallas, halvustades seaduslikku õigussüsteemi.
Razmyar kutsub Helsingi töötegijaid üles end koolitama, et ära tunda auhaavamisele põhinevat vägivalda. See oskus oleks igati kena, ent sellegi positiivsus seisneb vaid selles, et on parim halbadest võimalustest. Oleks naiivne arvata, et selle koolitusega probleem kaoks.
Daniel Sazonov (Helsingis sündinud Koonderakonna poliitik) on aga seda meelt, et tuleb eraldada palju stipendiume nn. positiivse erilähenemise eesmärkide saavutamiseks. Samuti leiab ta, et immigrantidele peab vähendama koduse lastekasvatuse jaoks mõeldud tugesid, kuna see pidurdab uute kodanike võimeid integreeruda uude kultuuri. Siia võiks lisada, et toetusi peaks vähendama kõigilt riigis elavatelt leibkondadelt kohe kui perelisa ületab normaalse kolme lapse arvu. Ega siis laste vorpimine või põhjamaises heaoluühiskonnas olla ametiks.
Jussi Halla-aho (Põlissoomlaste erakonna juht) omakorda arvab, et immigratsiooni Helsingisse peab ohjeldama ja linnakortereid peaks jagama eelkõige neile, kes ka linna territooriumil tööl käivad. See on loomulikult normaalne, mõistusepärane lähenemine nagu ka see, et tõlgiteenuseid ei peaks osutama inimestele, kes on juba aastaid riigis elanud. Seda, et põlisasukad peaksid muganduma sisserännanute nõudmiste järgi, on vist liiga palju tahta.
Neid nõudmisi aga jätkub ja seda sotsiaalhoolekandesüsteemi taga olev filosoofia ka mahitab. Vaid loll ei küsi, kui on teada, et alati on võimalik saada oma tahtmine.
Möödaminnes olgu öeldud, et võimalus saada riigi poolt kinni makstud emakeelset õpet ei paista kõigile olevat piisav, kuigi tegemist on rahvusvahelisel tasandil harva leitava praktikaga. Praeguse võõrelemendi poputamisega saavutatakse aga hoopis ootamatuid tulemusi.
Panin ühe Vene väikese ülikooli meediaväljaandes (Научный поиск, Ivanovo ülikooli Šuja filiaal) artikli, milles „analüüsiti" Soome russofoobiat, mille olemasolule leiti kinnitust tõsiasjast, et vene keel ei kuulu Soomes riigikeelte hulka, kuigi venekeelne rahvusvähemus on riigi suurim.
No praegu see on tõesti suurim, ent kui prognoosid peavad paika, siis mitte kauaks. Sellest sünniks ikka paras kompott, kui meil oleks lisaks soome, saami ja rootsi keeltele riigikeelteks ka vene, araabia, suahiili ja veel paar keelt.
Hiina, vietnami või nepaali keele rääkijad ei ole kunagi nõudnud oma suhtlusvahendile riigikeele staatust. Selle asemel, et nõuda oma asukohamaa muutumist nende poolt hüljatud kodumaade sarnaseks, on nemad pigem keskendunud töötegemisele ja asukohamaa kommete tundmaõppimisele.
Väljakutseid meil seega piisab ning ei ole vaja öelda, et keegi ei ole nende eest hoiatanud. Väljakutsetega vastakuti seismisel võib aidata Ühendriikide eeskuju. Seal on immigrandid õppinud alati ise hakkama saama. Muuhulgas ka tööd ja teisi usundeid põlgavad rahvagrupid, kui neile jõuab kohale, et hakkama saab vaid integreerudes ja järgides kohalikke kombeid.
Küsimus ei ole juuste värvis või kräsususes. Probleeme tekitavad need lihtsameelsed tobud, kes kohtlevad immigrante lapsukestena, keda peab teenindama hällist hauani. Ma saan aru, et see toob hea enesetunde, aga selle tagajärjed on siiski halvad.