Kuigi tõeliselt peresõbraliku keskkonna loomiseks ei piisa üksnes materiaalsetest vahenditest ning eelkõige on vaja esile kutsuda sügav kultuurimuutus, on Ungari oma senise poliitikaga siiski näidanud, et ta tahab rahvastikukriisi lahendada ning on valmis selle nimel ka pingutama, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi uue hooaja esimeses nädalakommentaaris.
Objektiiv on puhkuselt tagasi ja uue hooajaga alustab ka nädalakommentaar, milles ma üritan iga nädala lõpuks pakkuda teile valitud doosi konservatiivset ja vasturevolutsioonilist mõtteainest.
Hiljuti lugesime Ungari perepoliitika arengutest. Nimelt pakub peaminister Viktor Orbáni valitsus Ungari abielupaaridele 10 miljoni forinti ehk 30 tuhande eurost laenu, mida nad ei pea tagasi maksma, kui nad saavad kolm last.
Laenu saavad paarid vaid sellisel juhul, kui nad on abielus, vähemalt ühele abikaasale peab see olema esimene abielu, naine peab olema vanuses 18 kuni 40 ning vähemalt üks abikaasadest peab olema maksnud Ungari riigile vähemalt 180 päeva ulatuses makse.
Käesoleva aasta alguses on Ungari teinud ka teisi peresõbralike samme, et tiivustada ungarlaste sündivust, mis praegu on üks Euroopa madalamaid – 1,57 last viljakas eas naise kohta, mis jääb, nagu ülejäänudki Euroopa riikides, alla 2,1 ehk rahvastiku taastootmiseks vaja mineva miinimumi.
Aasta alguses vabastati nimelt eluks ajaks eraisiku tulumaksust kõik need emad, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud vähemalt neli last.
"Me elame ajal mil kõikjal Euroopas sünnib üha vähem ja vähem lapsi. Läänes reageerivad inimesed sellele immigratsiooniga. Meie ei vaja aga numbreid, vaid ungari lapsi," kommenteeris Ungari valitsusjuht ja viie lapse isa oma maa peresõbralikku poliitikat aasta alguses.
Täna sekundeerib talle kaubandus- ja välisminister Peter Szijjarto, kes ütleb, et "Ungari peab raha kulutama pigem perekondadele kui immigrantidele".
Tegelikult teeb Ungari täpselt seda, mida iga mõistlik ja enda rahvast tõeliselt hooliv riik peakski tegema: hoolitsema kõikide käsutuses olevate vahendite abil rahvastiku taastoote punkti jõudmise eest et seejärel pöörata rahvastikukõver juba kasvu poole.
Ühtlasi on aga selge, et pelgalt materiaalsete vahenditega rahvastiku kasvu ei saavutata. Praegusesse olukorda on viinud eelkõige kultuuri ja vaimsuse muutus, mis keskendub isiklikele naudingutele ja mitte perekonna loomisega seonduvale vastutusele.
Euroopas on võimust võtnud juba üle sajandi tagasi revolutsiooniline kontretseptiivne kultuur, mis soovib seksuaalse naudingu lahti ühendada selle tagajärgedest. Kui see on kord tehtud, lahutatakse seksuaalsus lahti ka selle ainuvõimalikust hüvelisest keskkonnast ehk mehe ja naise vahelisest elukestvast abielust.
Emantsipeeritud, oma loomulikust eesmärgist lahti rebitud seksuaalsus võib aga põhimõtteliselt suunduda kuhu iganes. Elu edasiandmisest lahutatuna saab sellest lihtsalt teise keha abil teostatud egoistlik eneserahuldamine, mille üheks loogiliseks edasiarenduseks on muuseas homoseksualism kui viljatu, igasugusest loomulikkusest lahti haagitud akt.
Seega, keskse tähtsusega perekonnakultuuri taastamise saavutamisel on tõsine kultuurimuutus, milles väärtustatakse mehe ja naise abielu teatavas mõttes kosmilise ehk ühiskonda korrastava ja elu andva algena, lapsi aga ühiskonna ühe kõige hinnalisema hüvena.
Kultuurimuutusega peab kaasas käima ka üsasisese lapsetapu ehk abordi häbimärgistamine ühiskonnas mõeldamatuks kuriteoks. Ühiskonna suunamine elukultuuri poole on kõige alus, mitte ainult Ungaris, vaid ka siin Eestis.
Igasugused tehislikud ja tehnilised lahendused, millega ka Eesti rahvastikunõukogud ja töögrupid tegelevad, pole ilma kontretseptiivse vaimsuse hülgamiseta ja elukultuuri taastamiseta muud kui viljatu asendustegevus.
Siiski on tõsi, et ka materiaalsetel vahenditel ja eelkõige maksukoormuse vähendamisel on oluline roll elukultuuri taastamisel – seda küll alles teises järgus, ent siiski.
Meetmetega, mida Ungari on edendanud, tunnistab riik, et oma rahva ja selle kultuuri edasikestmist on üleüldse käsitletud probleemina, mille lahendamise teele on asutud.
Sellega antakse edasi oluline sõnum, et riik tahab edasi kesta suveräänse rahvusriigina, mitte ei loovuta oma tulevikku sisserändajatele, nagu paljud Ungari poliitika kritiseerijad, nende hulgas ka Rootsi, on ilmselt juba pöördumatute tagajärgedega demonstreerinud.