Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) rektorina korduvalt ajakirjanikele valetanud Jaak Aaviksoo õigustas juba 2011. aastal kaitseministrina avaldatud artiklites valetamist kui eneseteadlike subjektide informatsioonilise enesemääramisõiguse loomulikku osa, juhib oma kommentaaris tähelepanu Varro Vooglaid. Sellise hoiakuga võibki vaid eeldada, et inimesed kasutavad valetamist oma huvide teostamise loomuliku vahendina.
Mäletan hästi, kuidas 2011. aastal sai toona kaitseministri ametis olnud Jaak Aaviksooga avalikus arutelus vaieldud selle üle, kas on vastuvõetav, et riigivõim oma huvide teostamise nimel teistele riikidele ja ka oma rahvale valetab. Mina väljendasin seisukohta, et kindlasti pole see vastuvõetav. Aaviksoo jäi aga endale kindlaks ja selgitas korduvalt, et see on mitte ainult vastuvõetav, vaid ka loomulik.
"Kui valed on olemas, peab nende olemasolul olema põhjus, mille kaudu on võimalik mõista vale olemust ja rolli informatsioonilises suhtluses. Ilmselt peame möönma ja sealt edasi loodetavasti mõistma ka valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus," toonitas Aaviksoo ja kinnitas, et informatsioonilise enesemääramise õigus kätkeb õigust valetada ja kuulub kõigile eneseteaduslikele subjektidele.
Toona kirjutasin vaidluse kokkuvõtteks, et „Aaviksoo sõnadele vaadates [tekib] nüüd ja edaspidi üks väga põhimõtteline küsimus: kas neid (ja nende autorit) on üldse mõtet tõsiselt võtta, sest kui inimene õigustab informatsioonilist enesemääratlemist valetamise teel – ja mitte üksi eraisikuna, vaid ka riigiesindajana –, siis kust me teame, kas ta parasjagu räägib seda, mida tegelikult mõtleb, või hoopis valetab?"
Nüüd on näha, kuhu selline moraalne kompass välja viib. Ka veidrat nime TalTech kandva ülikooli juhina on Aaviksoo oma naha päästmiseks ajakirjanikele korduvalt valetanud, nagu osutavad Postimehe esitatud tõendid. Ootuspäraselt juhib selline mõtteviis olukorrani, kus valetamist kasutataksegi kõhklematult oma huvide teostamise vahendina.
Ei poliitikas, ametnikkonnas ega ülikoolide juhtkondades ei tohiks olla kohta inimestele, kes peavad valetamist iga eneseteadliku subjekti loomulikuks õiguseks. See oli selge juba enne praegust skandaali, sest niisugune hoiak õõnestab põhimõtteliselt usaldust, ilma milleta pole terviklik ühiskond mõeldav.
Toomas Vooglaid võttis selle probleemi 2011. aastal tabavalt kokku, kirjutades et Aaviksoo inimese- ja ühiskonnakäsitlus on fundamentaalselt antikristlik, tehes valest meie enesemääratluse, meie olemise osa. „Me hakkame piirama iseenese tõesust. Ja tegelikult kaotame sellega õiguse oodata, et teised austaksid tõde. Tõe teenimine, millesse Aaviksoo pilkavalt suhtub, on tegelikult just nimelt meie tugevaim relv, mis ainsana saab anda meile ja meie poolt väljendatule autoriteedi. Ilma selleta oleme lihtsalt ühed närused valetajad," selgitas ta.
Mis puutub aga praegu Ragnar Nurkse Instituudis toimunusse, siis esiteks tuleb noorele ameeriklasest vilepuhujale Keegan McBride'ile valede ja pettuse kultuuri paljastamise eest tänulik olla ja tagada, et need, kelle pettuse ta on paljastanud, talle ühel või teisel moel kätte ei maksaks. Vilepuhujate esileastumist peaks julgustama ja soosima – mitte ainult ülikoolides, vaid ka nt õiguskaitsestruktuurides –, sest see on üks väheseid asju, mille kaudu võib loota valede paljastamist ja korrumpeerunud struktuuride puhastumist.
Samuti tasub – eriti vastava ülesandega ametkondades ja ülikoolide kontrollüksustes – mõelda sellele, et väga suure tõenäosusega ei piirdu taolised projektirahadega seotud pettused vaid ühe ülikooli ühe instituudiga ning et ilmselt rakendatakse sarnaseid põhimõtteliselt ebaausaid skeeme ka teistes ülikoolides ja muudes asutustes. Kui ülikoolid soovivad saada suuremat riiklikku rahastust, siis peavad nad ühtlasi võtma tõsiselt kohustust tõestada, et saadud raha kasutatakse ausalt, sihipäraselt ja otstarbekalt.
Lõpetuseks olgu mainitud veel üks tähelepanuväärne asjaolu. Kui ma kritiseerisin 2011. aastal ühes mitmete teistega Aaviksoo doktriini sellest, et valetamine on kõigi eneseteadlike subjektide loomuliku enesemääramisõiguse lahutamatu osa, siis viskus tema kaitsele ei keegi muu kui Tartu Ülikooli eetikaprofessor ja TÜ eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.
Eesti üheks peamiseks eetika-alaseks autoriteediks peetava Sutropi sõnul peaksime Aaviksoo kritiseerimise asemel hoopis tänulikud olema, et meil on filosofeeriv minister… Tehkem siit omad järeldused selle kohta, kuidas näiteks TÜ eetikakeskuses võivad aususe ja läbipaistvusega lood olla.