Olukorras, kus Tallinna linnavõim õigustab linnaujulates perepileti piiramist vaid kuni kahe lapsega perekondadele, kõlab põhiseaduses sätestatud põhimõte, et lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, väga õõnsalt, märgib oma repliigis Varro Vooglaid.
Mõne päeva eest vahendas ERRi portaal Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsevi seisukohta, mille kohaselt ei võimaldata linnaujulatesse perepiletiga sissepääsu rohkem kui kahe lapsega perekondadele, kuna puuduvat võimalus kontrollida, et lisaks oma lastele ei võetaks kaasa ka laste sõpru.
"Ujula personal ei saa kontrollida, kas täiskasvanuga on kaasas ühe pere lapsed või on kaasas ka mõni sõber. Sellest lähtuvalt on perepiletiga ujulat külastava grupi suuruseks määratud neli inimest. Tavapraktikas tähendab see tõesti kaht täiskasvanut ja kaht last," selgitas abilinnapea.
Niisugused põhjendused ei ole paraku sugugi veenvad.
Esiteks ei ilmne abilinnapea vastusest see, kuidas saavad ujulad ka kahe lapsega perekonna puhul kindlad olla, et mõlemad kaasa võetud lapsed on sama pere liikmed. Ehk teisisõnu ei ole põhjendus, mille abilinnapea toob perepileti mittevõimaldamiseks suurematele perekondadele, asjakohane üksnes suuremate perede puhul.
Küsimus ei ole selles, nagu poleks probleemile lahendust. Küsimus on selles, et probleemile ei soovitagi lahendust leida või ei peeta lahenduse leidmist piisavsalt oluliseks, et sellega tegeleda.
Teiseks on ilmselge, et kui probleem on tõesti selles, kuidas tuvastada perepiletiga ujuma tulevate inimeste kuulumine ühte perekonda, siis sellele leidub lihtne lahendus. Nimelt ei oleks tarvis enamat kui seda, et vanemad võtaks lastega ujuma tulles kaasa rahvastikuregistrist saadud väljavõtte, millel oleks näidatud, mitu last neil on ja mis on laste nimed. Esitades selle dokumendi koos kõigi perekonna liikmete isikut tõendavate dokumentidega olekski probleem lahendatud.
Niisiis ei ole küsimus selles, nagu ei oleks probleemile lahendust. Küsimus on selles, et probleemile ei soovitagi lahendust leida või ei peeta lahenduse leidmist piisavsalt oluliseks, et sellega tegeleda. Suhtumine paistab olevat üldjoontes selline: las rohkem kui kahe lapsega perekonnad maksavad perepileti eest rohkem – lõppude lõpuks on see oma viga, kui neil on rohkem kui kaks last.
Igal juhul kõlab põhiseaduse paragrahvis 28 lõige 4 sätestatu Tallinna linnavõimu poolt väljendatud hoiakute taustal väga õõnsalt. Ütleb ju põhiseadus nimetatud sättes, et "lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all." Kui veekeskused võimaldavad perepiletiga sissepääesuvaid kuni kahe lapsega perekondadele (diskrimineerides nii perekondi selle liikmete arvu alusel), siis sellest mitte kuidagi ei nähtu eriline hool lasterikaste perede suhtes.
Tõsi, olulises osas on probleem sümboolse iseloomuga, seondudes mitte niivõrd sellega, kas suuremad perekonnad peavad ujulasse pääsemiseks rohkem maksma kui väiksemad perekonnad, vaid pigem sellega, et suurematele perekondadele saadetakse alavääristav sõnum, et lihtsalt laste arvu pärast nemad linnavõimu silmis perepiletile ei kvalifitseeru.
Ehk kui ujulad on näinud ette võimaluse osta perepilet, siis võiks see pilet kehtida üht moodi kõigile perekondadele. Kui soovitakse aga pakkuda grupipääset, mis on piiratud vaid neljale liikmele, siis tulekski nii asjale läheneda, ilma lasterikkaid perekondi perepiletist ilma jätmata.