Teadlased Nassim Nicholas Taleb ja Joseph Norman põhjendavad lühiülevaates, kuidas pandeemia seljatamine algab iga üksikisiku väga hoolsast – paanilisest – käitumisest.
Ettevaatusotsused ei ole mastaabitavad. Kollektiivne turvalisus nõuab üksikisikult tihti äärmuslikku riskide vältimist ja seda isegi siis, kui see läheb vastuollu isiku enda huvide ning kasuga. Kollektiivne turvalisus võib nõuda, et üksikisik hoiduks ka suhteliselt vähese tähtsusega ohtudest.
Eeldame, et kiiresti leviv viiruslik epideemia on selle varases arengujärgus. Ühe inimese võimalus haigestuda on väga väike. See on väiksem isegi võimalusest saada mõni muu levinud haigus. Mille tõttu tundub, et paanitseda – reageerida koheselt ja käsitleda ohtu esmatähtsana – on ebamõistlik. Kuid kui inimene ei paanitse ja ei hakka käituma ultrakonservatiivselt, aitab ta kaasa viiruse levikule ning temast saab raskekujulise süsteemse kahju põhjustaja.
Ettevaatus mastaabib pideva funktsioonina (convex way) üksteisest sõltuvate pisikeste idiosünkraatiliste riskide puhul, mis võivad süsteemsel tasemel dünaamiliselt muutuda väga suureks.
Mille tõttu peab inimene süsteemsete probleemide vältimiseks individuaalsel tasandil "paanitsema" (käituma liialdades) ja seda ka siis, kui sellise käitumise otsene kasu inimese jaoks pole nähtav.
Sa teed teistele kahju kui sa "ei reageeri üle". Mille tõttu tehakse ka kahju iseendale kui selliseid "irratsionaalseid" riske arvesse ei võeta.
Nii juhtub, kui inimese jaoks on süsteemsed riskid väikesed ja teda ähvardavad rohkem teised idiosünkraatlised (organismi suurenenud tundlikkus mõne ärrituse suhtes) riskid, kuid esimesed võivad tabada kõiki. Risk sattuda autoõnnetusse on ühe inimese jaoks suur, kuid ühiskonnale see suurt ohtu ei kujuta.
Sellistes tingimustes on isekas, isegi psühhopaatiline, käituda viisil, mida nimetatakse "mõistlikuks". Inimese isiklikud ohuhinnangud satuvad nii vastuollu ühiskonda ähvardavate ohtudega ja isegi loovad ühiskonna jaoks ohte juurde. See on sarnane nõndanimetatud ühisomandi tragöödiatega (tragedies of the commons, nt siniuim-tuunikala ähvardav väljasuremine ülepüügi tõttu), kuid antud juhul on tegemist elu ja surma küsimusega.
Lisaks tehakse idiosünkraatiliste riskide puhul veel kompromisse lühajaliste ja pikaajaliste ohtude vahel. Pikemas perspektiivis süsteemne ja idiosünkraatiline koonduvad (converge): üksikisik satub seda suuremasse ohtu, mida rohkem inimesi viirusega nakatub ja tema ellujäämisvõimalused vähenevad.
Näiteks pandeemia puhul, mis säästab suuremat osa noori, pole pandeemiast erinevaid meditsiinilisi hädaolukordi, mis muul juhul oleksid lihtsalt ravitavad, võimalik käidelda, kuna selleks ei jätku lihtsalt ressursse. Enamgi, kui ühiskond hakkab koost lagunema, tekib koos sellega juurde suurel hulgal muid riske, mis ei ole enam otseselt tingitud sellest, et inimene ei käitunud nakkusohu vältimiseks alguses piisavalt hoolikalt.
Tänase COVID-19 palangu puhul on selliseid mõjusid näha, kuidas haiglad ja nende erakorralise meditsiini osakonnad koormatakse kohe üle kui mõnes piirkonnas haigus levima hakkab.
Sellised ja muud vähem nähtavad lävendid muudavad nende ületamisel pandeemia dünaamikat. Algselt väikesed riskid võimenduvad ja toovad endaga kaasa uued, ootamatud riskid ning nakkus tabab kogu süsteemi.
Eelpool mainitud põhjustel on iga inimese eetiline ja arukas käitumisviis rakendada süsteemseid ettevaatusabinõusid isiklikul ja lokaalsel tasandil. Igaühest võib esmaste ohtude eiramise tõttu, mis toob kaasa progresseeruva nakatumiste arvu, saada viirusekandja ja ohuallikas.
15. märts 2020
Artikli ingliskeelse versiooni leiab academia.edu teaduskirjanduse ilmavõrguportaalist.
Tõlkis Karol Kallas