USA feministi Sophie Lewise hinnangul peaks koroonaviiruse kriisi ära kasutama erinevate vasakpoolsete algatuste läbisurumiseks, muuhulgas tuumikperekonna ajaloo prügikasti saatmiseks.
Lewis kirjutab väljaandes OpenDemocracy, et tema meelest on enamik inimesi vastanud kriisile positiivsete vasakpoolsete impulssidega. "Muidugi on olnud ökofašistlikke avaldusi ja iha autoritaarse võimu järele, kuid vastastikune abi on samuti levimas," väidab ta.
Muuhulgas toob Lewis säärase vastastikuse abi näidetena välja prostituutidele pakutava lapsehoiuteenuse, sõltlaste varustamise puhaste süstaldega ning kodututele varjupaikade leidmise. Just kodutuse probleem paljastab Lewise meelest aga kriisile reageerimise meetmete varjatud eelduse – kodu – tegeliku olemuse.
Kodu kui "ohtlik ruum"
"Kodu tundub olevat koht, kust peaksime vaistlikult otsima varju, et vältida laiaulatuslikku haigestumist. Koju jäämine peaks meid ilmselgelt tervena hoidma. Kuid selle lähenemisega on mitmeid probleeme," väidab Lewis. Need probleemid võtab ta kokku kui paarisuhte müstifitseerimise, läheduse romantiseerimise ning "fundamentaalselt ohtliku ruumi" – eraomandi – maine puhtaks pesemise.
"Kuidas saab tsoon, mis on defineeritud majapidamistööde asümmeetria, üüri ja laenude, patriarhaalse kasvatuse ja abielu institutsiooni poolt, olla tervisele kasulik?" küsib Lewis. Tema väitel leiab ka enamik maailma vägivallajuhtumitest aset just kodudes ning seetõttu polevat "hiiglasliku proportsiooni" jaoks kõigist inimestest tegu ohutu kohaga.
Käsk paigal püsida teeb nende olukorra veelgi hullemaks. "Karantiin on vägivallatseja unistus – olukord, mis annab talle pea lõpmatu võimu," kirjutab Lewis, viidates Hiina statistikale koduvägivalla kasvust kriisi ajal.
Lewis märgib, et isegi siis, kui inimese turvalisus pole tuumikpere poolt otseselt ohustatud, on tegemist ikkagi üsna viletsa kooseluvormiga. Erinevat sorti vähemuste liikmed suudavad kapitalistlikes kodudes õide puhkeda vaid erandjuhtumitel.
"See soostab, natsionaliseerib ja rassib meid. See normeerib meid produktiivse töö tegemiseks. See paneb meid uskuma, et oleme indiviidid," toob feminist välja traditsioonilise peremudeli väidetavaid halbu külgi. Muuhulgas peab Lewis "absurdseks" ka seda, et igal kodul on oma kööginurk ja pesumasin.
"Lühidalt – pandeemia pole aeg, kus unustada perekonna ajaloo prügikasti saatmine. Väärime paremat, kui perekond," deklareerib Lewis. Tema hinnangul ei tohiks kriisi ajal pereväärtuste "ideoloogiat" omaks võtta, vaid tegeleda hoopis tuumikperekonna ikke all kannatavate inimeste "varustamise ja evakueerimisega".
Vangid tuleb vabastada
Lewis toob koroonakriisi lahendamiseks sobivate meetmetena välja veel ka tühjade majade skvottimise ning oma uste avamise viirusesse nakatunud naabritele. Ta juhib aga tähelepanu, et lisaks kodututele on veel hulk inimesi, kes ei saa kriisi puhul koju jääda – näiteks vangid, pagulased ja vaimuhaiged, aga ka ülerahvastatud hooldekodude elanikud.
"Kui humaanne vastus pandeemiale pole sellistes ebademokraatlikes ruumides võimalik, paljastab see, et need ruumid on inimväärikusega vastuolus," teatab Lewis.
Eelmainitud probleemide lahendusena pakub feministlik autor välja näiteks kõikide vangide kohese vabastamise. Samuti leiab ta, et palgatöötajad peaksid saama mitte millegi tegemise eest palka edasi, et neil oleks võimalik "oma sõprade juurde sisse kolida ja vähemalt järgmise kümnendi laiselda".
Tähelepanuväärne on see, et sääraseid ideid avaldav väljaanne OpenDemocracy on muuhulgas rahastatud "filantroop" George Sorose Avatud Ühiskonna Fondi poolt. Täieliku nimekirja rahastajatest leiab siit.
Tõlkis Jaanus Vogelberg