On oluline, et me ei lase Eestis tekkida olukorral, kus rahvuslikult meelestatud noortel ei ole oma ideede ja tõekspidamiste üle arutlemiseks ega elluviimiseks võimalust koonduda, kirjutab riigikogu esimehe abi Aat Purje.
Me oleme rahva ja riigina teelahkmel, mis on määrava tähtsusega meie järjepidevusele. Kui tahame, et meie ühine kodu ja kollektiivne identiteet püsiksid, peaks Eesti konservatiivsed jõud rohkem tähelepanu pöörama pealekasvavale põlvkonnale.
Hakatuseks tuleb tunnistada tõsiasja, et rahvuslastele ja konservatiividele teravalt vastanduvad globalistlikud ja liberaalsed jõud on saavutanud oma noortele suunatud propagandategevuses kogu maailmas mõningast edu. Noortele pakutakse võimalust oma loomupärast aktiivsust välja elada säravates ja värvilistes internatsionaalsete survegruppides, mis täidavad üksnes üht eesmärki – taastoota ideoloogiliselt sobilikke ja résistance'i pidavaid aktiviste, rahvuseta ja kodumaata maailmakodanikke, juurteta hulguseid. Need on inimesed, kelle arvates saabub õnn meie õuele kohe, kui kõik seniolnu maha lammutada.
Lääne ülikoolide nn pehmed erialad on mehitatud valdavalt vasakpoolsete ja senist ühiskonnakorraldust lammutada ihkavate ideoloogiliste võitlejatega, kes on oma suurimaks vaenlaseks kuulutanud rahvusluse, kapitalismi ja mis tahes väljakujunenud ühiskondlikud hierarhiad. Nendest ülikoolidest võrsub meie ühiskonna eliit. Nähes, et üks tubli vasakpoolne liberaal ei salli enda kõrval kedagi, kes tema maailmarevolutsioonilisi ideid ei jaga, oleme me teel (ja pooleldi juba kohale jõudnud) ühiskonda, kus konservatiive suukorvistatakse ja tõrjutakse ühiskondlikust diskussioonist eemale.
Tõsi, viimastel aastatel on kasvanud ka nende inimeste hulk, kellele vasakpoolsete revolutsiooniliste jõudude lammutustöö (BLM, Antifa, kliimaaktivistid jne) on vastumeelne. Ent vaikivast vastumeelsusest üksi ei piisa. On oluline, et me ei lase Eestis tekkida olukorral, kus rahvuslikult meelestatud noortel ei ole oma ideede ja tõekspidamiste üle arutlemiseks ega elluviimiseks võimalust koonduda. Peame hoolitsema selle eest, et ühiskonna mängureegleid ei kirjutaks meile ette kultuurimarksistlikule agendale allutatud niinimetatud eliit.
Noortele tuleb tagada võrdne stardiplatvorm, et nende elu ja edasijõudmist ei määraks truudus „salongikõlbulikule" ideoloogiale. Vastasel juhul sureb igasugune lootus rahvusliku järjepidevuse jätkumiseks. Kui ei looda üha laiemal ühiskondlikul spektril eeldusi noorte kodanike koondumiseks, kes kannavad hinges isamaalist seemet, ei näe me rahvas enam mitte ühtegi rahvuslikku ärkamist.
Me vajame eelkõige konservatiivseid ideaale tutvustavate organisatsioonide ühiseid jõupingutusi noorte kodanike kaasamiseks oma tegevusse. Oskused ja vilumus tuleb ainult läbi praktika, vahetu mõttetöö ja arutelude turvalises ja kaasavas keskkonnas. Siinkohal pean tunnustamisväärseks SAPTK poolt algatatud Konservatiivset Suveakadeemiat, millel on loodetavasti ees palju viljakaid aastaid. Samuti ei saa mainimata jätta EKRE noorteliikumise panust.
Ma usun, et globaalselt võimust võtvad jõuvahekorrad on ajastu märk, ja igaüks, kes kuulutab end juba eos „võitjate" leeri, eksib rängalt. Just ideaalide järgmine on see, mis peab meid kannustama vastu minema näiliselt raskele teele – et alles siis avastada, kui palju meid tegelikult kokku tulnud on.
Uus noorte vastupanu ei sünni revolutsioonimeelsete kombel barrikaadidel, vaid leiab tõe argumenteeritud diskussioonis, tsiviliseeritult ja väärikalt. Täpselt nii nagu ehitatakse üles ausat ja sallivat ühist kodu. See on protsess, mille reeglid kirjutame me ise.
Niisiis, kes tuleb meiega?