Heido Trofimov kirjutab, et kui ühiskonnas diskuteeritakse samasooliste kooselu ja võrdsete õiguste üle, tuleks kõigepealt vastata küsimusele, mis on abielu mõte.
Homoabielude pooldajate argumendid ei ole niivõrd sündinud reflektsioonist abielu tähenduse kohta kui soovist tagada vähemuste võrdne kohtlemine: kui teistel on, siis samasoolistel paaridel peab ka olema. Mis see täpselt on, millest jutt käib, võib küll vaatluse alla tulla, kuid on pigem alles järelmõte; eeskätt varjutab homoabielude pooldajate retoorikat mure, et tehakse vahet erinevate paaride vahel, kuna see klassifitseeritakse per se ebaõiglusena. Siin on aga oht näha abielus pelgalt võrdsuse saavutamise vahendit. Õhku puhastaks lähenemine, kus alustatakse abielu mõttest ning alles siis liigutakse küsimuse juurde, kas samasooliste paaride kooselu on sellega kooskõlas või vastuolus.
Mis on abielu mõte?
Mulle meeldib rääkida abielu mõttest, mitte definitsioonist, kuna viimane tekitab kiusatuse öelda, et definitsioone saab ikka muuta. Muidugi saab. Aga siis peamegi seda arutama.
Mulle meeldib rääkida abielu mõttest, mitte definitsioonist, kuna viimane tekitab kiusatuse öelda, et definitsioone saab ikka muuta. Muidugi saab. Aga siis peamegi seda arutama. Seejuures peame silmas, et definitsioon ei ole niivõrd õiglane või ebaõiglane kui hoopis mõttekas või mõttetu.
Abielu sooneutraalse definitsiooni alla mahub rohkem paare, aga kas see muudab sellise definitsiooni automaatselt õiglasemaks? Sel juhul abielule justkui ei omistatagi muud rolli, kui mahutada võimalikult palju paare ja realiseerida seeläbi võrdsust. Ning tõepoolest oleme kuulnud seisukohti, et abielule sisu andmine, vähemalt sellisel moel, mis piiraks kellegi juurdepääsu sellele, saab olla üksnes "dogmaatika" või "kvaasireligioosne uskumus". Minu meelest on see sisemiselt vastuoluline suhtumine, mis näib ütlevat, et me ei tea või pole tähtis, mis on abielu, aga igatahes selle keelamine x ühendustele on põhjendamatu. Legitiimne on küsida, milleks meile üldse abielu?
Mis on abielu mõte? Kindlasti võib abielul olla ühiskonnas mitu rolli, millest mõned ei püsi ega peagi püsima ajas muutumatuna. Nii näiteks võib olla tõsi, et kunagi meenutas abielu kaubatehingut kahe pere vahel, tänapäeval abielluvad inimesed aga sellepärast, et nad üksteist armastavad. Abielu ümbritsevad tavad ja isegi põhjused abielu sõlmimiseks võivad erineda, aga need ei ole põhjused, miks abielu üldse olemas on. Miks peaks seadus üldse reguleerima kellegi eraelulisi suhteid?
Seadus ei kaitse minu suhet enda parima sõbraga, aidates meil kokku jääda ka siis, kui asjad halvasti lähevad. Seadus ei defineeri minu kohustusi jooksukaaslase suhtes. Kui ma leian endale hea korterinaabri, kellega elupinda jagama jääda, ei algata me oma kooselu spetsiaalse tseremooniaga ega nõua, et kogukond valideeriks meie elude ühinemise. Muidugi me võiksime nõuda seda kõike, aga saaksime ilmselt rahuldava vastuse: mitte midagi nendest asjadest ei vaja kogukonna panust või erilist tähistamist, olgu see nii ilus ja tore kui tahes.
Abieluseaduse ülim mõte on kogukonna ülesehitamine, generatsioonide kaupa, järglaste saamise läbi.
Ometi on meil olemas täpselt selline institutsioon, mis kaitseb kahe inimese suhet, aitab neil kokku jääda, defineerib nende kohustused üksteise suhtes, valideerib nende elude ühinemise ühiskonna jaoks. Peame järeldama, et lapsed on sellise korralduse peamine põhjus. Abieluseaduse ülim mõte on kogukonna ülesehitamine, generatsioonide kaupa, järglaste saamise läbi. Võiksime hüpotiseerida, et vaid ühest soost inimeste ühiskond, isegi kui mõned selle liikmed avastaksid romantilise armastuse ja intiimsuhted, ei oleks kunagi välja mõelnud abielu institutsiooni.
Sooneutraalsus kaotab sideme abielu ja järelkasvu vahel
Homoabielude pooldajate arvates abielu mõte on tähistada ja hoida kahe inimese armastust. Ning kuna samast soost inimesed võivad samuti üksteist armastada, arvaku me sellest, mida tahes, on abielu defineerimine sugude erisuse kaudu mõttetu – see lihtsalt ei puutu asjasse. Aga ei leidu põhjust, miks me peaksime tähistama pelgalt kellegi armastust ja lähedust, eriti tseremoniaalsel ja formaalsel viisil, olgu see nii suur ja ülev kui tahes, või miks peaksime me sel juhul piirduma romantilist laadi armastuse ja kahe inimesega.
On tõsi, et abiellu astumise põhjus on armastus, aga põhjus abielu sõlmimiseks ei ole põhjus abielu eksisteerimiseks, s.t abielu ei ole lihtsalt armastuse jätkamine teiste vahenditega, vaid institutsioon, eelloodud valik, kuhu kaks armastajat võivad astuda. See on loodud suhete jaoks, kust on oodata järelkasvu ja perekonna teket, ning mis välistab seega samasoolised paarid.
Seega muutes abielu sooneutraalseks, kaotame me sideme abielu ja järelkasvu vahel ning lõppkokkuvõttes ka abielu mõtte. Mõttetud institutsioonid aga marginaliseeruvad ja lõpuks hääbuvad.
See ei tähenda, et hindame kõiki paare võrdselt "fertiilsuse" alusel ning võiksime põhimõtteliselt jätkata samasugust hindamist erisooliste paaride seas. See on fundamentaalne eksitus, kuna eeldab, et samasoolised paarid on viljatud samal moel, nagu erisoolised paarid võivad olla viljatud. Erisooliste paaride puhul viljatus on puudujääk loomutäiusest, samasoolised paarid on aga viljatud nii, nagu sein või lamp on viljatu – sõna "viljatu" kasutamine pole isegi loogiliselt pädev, kuna nad ei saagi olla viljakad.
Seega muutes abielu sooneutraalseks, kaotame me sideme abielu ja järelkasvu vahel ning lõppkokkuvõttes ka abielu mõtte. Mõttetud institutsioonid aga marginaliseeruvad ja lõpuks hääbuvad. Samas ei kahjusta abielu institutsiooni see, kui kõik reeglipäraselt perekonda moodustavad suhted ei moodusta alati reaalselt perekonda. Abieluseadus on teatud tüüpi suhete jaoks ning see ei muretse erandite pärast nagu viljatud või vanad paarid, mis muudaks seaduse naeruväärselt ja ebavajalikult keeruliseks. Kuigi lapsed on abielu eksisteerimise põhjus, ei pea me seda taandama notariaalselt kinnitatud laste sünnitamise plaaniks, mis mõjuks abielule samuti halvasti.
Lapsed sünnivad ühest mehest ja ühest naisest
Aga laps saab sündida vaid täpselt ühest naisest ja ühest mehest, kes üldjuhul lapse ka üles kasvatavad.
Aga samasoolised paarid, kelle juures kasvab laps? See on samasooliste paaride ebaõiglane esiletoomine, kuna laps võib kasvada ka mistahes muus mitteabielulises kooselus peale samasooliste paaride.
Näiteks võivad last kasvatada vend ja õde, vanaema ja ema või sõbrad omavahel, ning selliste leibkonnaliikmete arv ei pea ka olema piiratud kahega. Aga laps saab sündida vaid täpselt ühest naisest ja ühest mehest, kes üldjuhul lapse ka üles kasvatavad, ning see on unikaalne perekonna allikas ehk liit, kus riigil on põhjendatud huvi ja millele pakutakse erilist kaitset. Samasooliste paaride puhul on see loogika täielikult ümber pööratud, kuna neile hoopis nõutakse õigust lastele kui mingile sotsiaalsele hüvele, mis aitaks neil enda kooselu täiuslikumana tunnetada.
Samas ei vaidle ma vastu, et teatud abielus leiduvaid hüvesid võivad täiesti mõistlikel alustel vajada ka mõned mitteabielulised leibkonnad. Aga lahenduseks ei saa olla abielu imiteeriv tsiviilpartnerlus või paarkonnaseaduse taoline moodustis, kuna ei leidu põhjust reguleerida spetsiaalselt samasooliste paaride kooselu ning konkreetsete "hüvede" vajamine ei võrsu samadelt alustelt, mis põhjendavad abielu institutsiooni olemasolu. Sobivaks lahenduseks oleks kas mingi väga üldine leibkonnaseadus või mis veelgi lihtsam, tüüplepingute väljatöötamine.