28. detsembril tähistatav süütalastepäev peaks meile kõigile meelde tuletama, et tegemist pole pelgalt ajaloolise piiblilooga, vaid kahjuks meie igapäevase kurva reaalsusega, kuna süüta lapsi tapetakse jätkuvalt kõikjal meie ümber. Arvestades, et aastas mõrvatakse emaüsas ligikaudu 56 miljonit sündimata last, ei ole liialdus nimetada sellist kurjust ja kuritegu abordiholokaustiks, leiab Objektiivi toimetaja Martin Vaher.

Täna tähistatakse kiriku- ja rahvakalendri järgi süütalastepäeva, mis on pühendatud hukatud väikelaste mälestusele. Ajalooliselt mälestatakse sel päeval neid Petlemma poisslapsi, keda oma trooni pärast kartev kuningas Heroodes hukata lasi, kui oli tähetarkadelt kuulnud, et Petlemmas on sündinud juutide kuningas, Messias.  Sellest kõnelevad meile Matteuse evangeeliumi 2. peatüki salmid 16-18:

“Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud [hoides Kristuse isiku tema eest saladuses ja lahkudes oma maale teist teed kaudu], raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud.

Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu:

“Raamas kuuldakse häält,

nutmist ja kaebamist on palju.

Raahel nutab oma lapsi

ega lase ennast lohutada,

sest neid ei ole enam.””

Jeesuslapse päästis enneaegsest surmast aga põgenemine Egiptusesse, mis oli ajendatud ingli unenäolisest ilmutusest Joosepile: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!“ Pühakirja järgi naasis Jeesus sealt oma ema, neitsi Maarja ja tema abikaasa Joosepiga alles pärast Heroodese surma. Kuningas Heroodese käsul hukatud Petlemma poisslastest said aga esimesed kristlikud märtrid.

Süütalastepäeva laiem tähendus

Kuigi see kirikupüha on seotud ühe konkreetse piibelliku sündmusega, on minu hinnangul selle päeva tähendus ja traagika veel mõõtmatult sügavamad. Eestikeelses Piiblis nimetatakse seda Petlemma laste tapmiseks, inglisekeelses uues kuningas Jamesi Piiblis aga süütute tapatalguks või veresaunaks (Massacre of the Innocents), seega kirjeldatakse seda kohutavat sündmust sellele kohase halastamatu brutaalsusega, hoidudes selle koletu veretöö igasugusest ilustamisest või pehmendamisest.

Kahjuks muutub retoorika aga täielikult, kui jutuks tuleb abort ehk süütute laste tapmine ema üsas, mis pole oma olemuselt sugugi vähem võigas ega väiksema raskusastmega kuritegu. Siis saab tapmisest ühtäkki võimalikult neutraalse kõlaga ja etümoloogiliselt ebatäpne “abort” (ladina keelne sõna abortus, millest see on tuletatud, tähendab tegelikult nurisünnitust), raseduse katkestamine, meditsiiniline protseduur või koguni naise õigus valida.

Nende loendamatute mõrvade kõrval, mida Jumala hüljanud ideoloogilistes režiimides on naisõigusluse egiidi all emaüsas sooritatud ja jätkuvalt sooritatakse, kahvatuvad nii Petlemma laste tapmine kui ka holokaust ehk juutide massiline hävitamine natside poolt II maailmasõja vältel, mida paljud peavad 20. sajandi suurimaks kuriteoks. Kui enamus ajaloolasi on arvamusel, et holokausti ohvrite arv jääb vahemikku 4 kuni 6 miljonit, siis Guttmacheri Instituudi andmetel tapetakse aastas ülemaailmselt hinnanguliselt 55,9 miljonit sündimata last. Ligikaudu 56 miljonit süütut last igal aastal.

Selle kurjuse ulatust on raske hoomata, veel raskem mõista, kuid võimatu õigustada. Peaaegu kümme holokausti igal aastal, 56 miljonit abordiholokausti ohvrit, mis on toodud valdavalt oma isekate ihade, soovide ja naudingute altarile, Moolokile ohverdamiseks (rasestumine vägistamise ja/või verepilastuse tagajärjel, mida feministid kasutavad sageli argumendina abordi legaliseerimise õigustamiseks, on abordi sooritamise põhjusteks kõigest 1,5% naiste puhul, samas kui 74-78% naistest otsustab abordi kasuks pelgalt seetõttu, et “lapse saamine muudaks dramaatiliselt nende elu”). Kui eksisteerib üks ülemaailmne ajalooline kurjus ja kuritegu, siis on selleks justnimelt surmakultuuri saatanlik sakrament: lapsetapp.

Haudvaikne väljasuremine

Kahjuks valitseb selle teema ümber ühiskonnas aga haudvaikus ning peaaegu kõik teevad näo nagu keset elutuba ei istukski ühtegi suurt elevanti või pigem verest niretavat Moolokit. Eriti ilmseks muutub see aga kui juttu tuleb Eesti demograafilisest kriisist, mida politoloog Rein Taagepera on kujundlikult kirjeldanud ka “demograafilisest vetsupotist” alla voolamisena ning mille tuumaks on tõdemus, et kui eestlastel ei sünni piisavalt lapsi, muutub rahvastiku kahanemine ühel hetkel pöördumatuks ning et see moment on peatselt kätte jõudmas. Nii Taagepera kui ka mõttekoda Praxis ennustavad, et saja aasta pärast on Eesti rahvaarvuks kõigest 600 000 inimest.

Vaatamata sellele süngele prognoosile ei suudeta aga riiklikul tasandil probleemi tõelisele olemusele lihtsalt otsa vaadata ning eelistatakse pead jätkuvalt liiva alla peita. Näiteks ei mainita tänavu riigikogu rahvastikupoliitika töörühma poolt koostatud dokumendis “Rahvastikupoliitika põhialused 2035” kordagi sõna “abort”, vaatamata tõsiasjale, et alates 1956. aastast on emaüsas hinnanguliselt tapetud poolteist miljonit last. Konkreetsete Statistikaameti andmete kohaselt on aga Eestis alates 1970. aastast abordi teel tapetud 1 146 547 last – kui kõik need lapsed oleksid saanud sündida ja elama jäänud, siis oleks Eesti Vabariigi rahvaarvuks käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga vähemalt 2 465 680 inimest pluss nende järglased ning meil ei oleks praegu vaja rääkida ei demograafilisest kriisist ega eestlaste väljasuremisest omaenda maal, formaalse iseseisvuse ja suhtelise heaolu tingimustes.

Selle olukorra kilplaslikule absurdsusele juhtis tähelepanu ka Objektiivi 24. mai juhtkiri “Kilplased rahvastikukriisi lahendamas“:

“Võrreldes abordi ulatust ja mõju rahvastikukriisile proportsioonis kollektiivse vaikimisega ja möödavaatamisega, on võimatu mitte näha paralleele kilplastega.

Eriliselt just abordiküsimuses takerdub rahvastikupoliitika visioonidokument ideoloogilise ja poliitilise korrektsuse püünistesse ning ei saa nendest kordagi lahti. Seda kõlavamalt peab iga intellektuaalsest ja moraalsest aususest lugu pidav inimene tunnistama, et rahvastikukriisi peamiseks põhjuseks on riigi poolt toetatud ja seaduslikuks muudetud lapsetapp. Miks ei sünni Eestis rohkem inimesi? Soovite lihtsat, karmi ja karget vastust? Palun. Sellepärast, et me oleme tapnud ja tapame üha märkimisväärse osa oma lastest maha. Me oleme selline rahvas, kes tapab oma lapsi.”

Kristlaste kohus seista süütalaste kaitsel

Teadvustades endale abordiholokausti kohutavat reaalsust ja selle kurjuse ulatust, ei piisa üksnes sellest, et süüdata kirikus taaskord härdameelselt küünal süütalaste mälestuseks, sest süütalapsi tapetakse jätkuvalt ja igapäevaselt kõikjal meie ümber. Sellises olukorras oleme eelkõige kristlastena kutsutud astuma aktiivsesse võitlusesse selle vastu, mida oleme sügava kurjuse ja ülekohtuna ära tundnud, sest nagu nentis suurepäraselt Prantsuse katoliiklik mõtleja Jean Ousset, “ei ole peenekoelisemat ja samas õõvastavamat väärastumist kui enesega rahulolev kristlus, mis ei hooli sellest, kas tõde on viljakas või triumfeerib hoopis kurjus.”

Sestap on ka Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) oma hiljutises pöördumises Eesti Kirikute Nõukogu poole toonitanud, et “Eesti õiguskorras [pole] mitte midagi sellist, mis välistaks kristlaste ja usuühenduste aktiivse osalemise poliitiliste protsesside suunamisel – kristlased on kodanikud nagu kõik teised ning neil on täpselt samad kodanikuõigused kui teistel.” Nentides ühtlasi, et “kui kristlaskond ei tegutse koordineeritult ja organiseeritult selle nimel, et tagada poliitilisel maastikul võimalikult suur austus kristliku elukäsitluse vastu, siis ei ole põhjust olla üllatunud, kui kristlik elukäsitlus seatakse üha intensiivsema rünnaku objektiks ja tõrjutakse ühiskonnast välja. Kristluse suhtes vaenulikult meelestatud revolutsioonilised jõud on selle nimel süstemaatiliselt tegutsenud juba pikka aega ja tegutsevad ka praegu. Seetõttu tähendab kristlaste passiivsus poliitiliste protsesside suunamisel kristlaseks olemisest tulenevate oluliste kohustuste täitmata jätmist ning röövib tulevastelt põlvedelt võimaluse elada inimnäolises, võimalikult kristlike ideaalide kohaselt korraldatud ühiskonnas.”

Kuna kahjuks on kristlaskond olnud juba pikka aega oma põhimõtete eest seismisel lubamatult ükskõikne ja passiivne, siis leiab SAPTK, et on viimane aeg “seda kahetsusväärset olukorda muutma asuda ning hakata kristlastena oma poliitilisi õigusi kasutama, just samuti, nagu ülejäänud ühiskonnagrupid seda teevad – mh selleks, et mitte neist õigustest ilma jääda.” Seejuures lasub eriline vastutus selle osas usuühenduste juhtidel, kes saavad oma autoriteedi pinnalt teisi kristlasi eeskujuga juhtida.

Väga kõnekaks näiteks sellisest tegematajätmisest on paavst Franciscuse vaikimine Iirimaa abordireferendumi eelsel ajal, mille tulemusena rööviti ülekaaluka häälteenamusega sündimata lastelt põhiseaduslik kaitse ning teiste kaaskodanikega võrdne eluõigus ning laoti vundament abordi seadustamiseks. Seejuures on tähelepanuväärne, et Iirimaal anti 1983. aastal võrdne põhiseaduslik eluõigus nii emale kui ka sündimata lapsele kõigest neli aastat pärast paavst Johannes Paulus II võidukat külaskäiku.

Kuigi paavst Franciscus võrdles pärast referendumit aborte natside kuritegudega, mida sooritatakse valgete kinnastega ning nimetas seda “laste mõrvamiseks” ja “jõleduseks”, saab tema hilinenud hukkamõistu kohta öelda vaid too little, too late (liiga vähe ja liiga hilja), sest katoliiklik Iirimaa oli tema vahikorra ajal juba langenud. Ärgem korrakem seda viga võitluses abordiholokausti vastu, sest viimselt tuleb meil kõigil aru anda, miks me lasime süütute tapatalgutel lihtsalt jätkuda ning miks meie käed on verised.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!