Saateks
Relativism on tänapäeval kujunenud üheks mõõtuandvaimaks mentaliteediks ühiskonnas. "Kõik on suhteline" – see fraas on muutunud justkui lööklauseks, millega argumentide või mõtete lõppemisel "elegantselt" arutelule punkt panna. Tegelikult varjatakse sellega sageli selgete põhimõtete ja eetilise struktuuri puudumist.
Kummalisel kombel on relativismi hambu jäänud just vaimsed ja eetilised kategooriad, igapäevaelu oleks sellest "mängust" justkui väljas, oma autonoomias. Igaüks meist teab, et on teatud põhimõtted, mida tuleb järgida, et igapäevaelu toimiks – viisakus, kohusetundlikkus, vastutustunne, empaatiavõime, lugupidamine, isetus, ideaalide poole pürgimine. Selleks, et pere ära elatada, tuleb tööd teha ja pingutada, olla hoolas. Või siis sõnastagem teisiti ja lihtsamaltlt: igaüks meist teab, mis on puu, taevas, meri ja päike; et inimene on inimene ja loom on loom. Siin suhtelisust ei ole. Aga kui küsimuse alla tulevad olemuslikuma tähtsusega kategooriad, siis pilt hägustub või hägustatakse. Igaühel on "oma tõde", selle asemel et otsida ja kogeda seda, mis on tegelik, inimesest väljas; seda universumit, maailma, kuhu me ühel hetkel enda tahtest sõltumata sündisime – selle asemel, et küsida, kust me tuleme, miks me oleme, kuhu on õige minna. Paradoksaalne on ka see, et hoiak "igaühel on oma tõde" ei kuulu samuti vaidlustamisele ega suhtelisuse alla, see on justkui vaieldamatu absoluutne tõde.
Kahtlemata on elus ja meie arusaamistes palju kohti, kus ei julge ega saagi täie veendumusega öelda, et see on nüüd nii. Eriti sageli on seda märgata inimsuhetes, teise inimese mõistmises, tema tegude tõlgendamises. Kuid relativism eetilisel tasandil võib lõhkuda ja lõhubki inimese sisemaailma ja sirge hoiaku ning selle all kannatab nii abielu, perekond, suhtumine ellu – see mõjub kõikjale.
Kasutan võimalust anda relativismi käsitlevate artiklite stardipauk siin portaalis eelmisel sajandil elanud filosoofi Dietrich von Hildebrandi essee "Ajalooline relativism" tõlkega. Sellise briljantse filosoofi essee esitlemise kasuks rääkisid kaks olulist faktorit: esiteks mõtteselgus, teiseks soov tutvustada laiemale avalikkusele seda suurepärast filosoofi, kelle teosed on ääretult päevakajalised ja nauditavad ka neile lugejaile, kes igapäevaselt filosoofiliste tekstidega kokku ei puutu.
René Allik
Ajalooline relativism
Dietrich von Hildebrand
Kes heidab ilma suuremate eelarvamusteta pilgu meie aja paljudele intellektuaalsetele vooludele, peab märkama äärmiselt saatuslikku nähtust: tihtilugu seatakse tõe asemele ideede ajaloolis-sotsioloogilised tegelikkused.
On väga huvitav tõsiasi, et mingil ajaloolisel ajajärgul mängivad teatud ideed ja ideaalid, teatud voolud, teatud mentaliteet suurt rolli. Meil tuleb vaid mõtelda rollile, mida mängis trubaduuride rüütellik hoiak ja nende uus suhtumine naisesse 12. või 13. sajandil, või ratsionalismi rollile 18. sajandil, või romantismi vaimsusele 19. sajandi alguses koos kogu mõjuga elutunnetusele, religioonile ja filosoofiale. Need ja paljud teised tuntud näited panevad meid tunnistama, et tegelikult interpersonaalne, ajaloolis-sotsioloogiline ideede, ideaalide ja hoiakute realiteet elu ja maailma suhtes eksisteerib.
Nagu me veel edaspidi näeme, ei tähenda see sugugi, et mingitel ajajärkudel on kõik inimesed olnud nendest ideaalidest ja hoiakutest juhitud. See oleks suur lihtsustamine, kui me võtame ühte vaimset epohhi suletud tervikuna, milles on kõik määratletud või mõjutatud kindlate ühiste ideaalide või ühise vaimsusega. Igaüks, kes heidab eelarvamustevabalt pilgu ajaloole ja pole hegelianismi poolt vangistatud, peab tunnistama, et igas ajaloolises epohhis on nii palju üksteisele vastandlikke voolusid just nagu ka palju üksikuid indiviide, kes on üleüldisest ajavoolust sõltumatud ning kes võitlevad suure objektiivsuse ja vaimse vabaduse vaimus nendele vastu — näiteks võib tuua Sokratese, Platoni, Augustinuse, Pascali, Kierkegaardi või kardinal Newmani.
Kuid sellele vaatamata on tõsiasi, et mingil ajajärgul jõuavad kindlad ideed, ideaalid ja intellektuaalsed hoiakud interpersonaalse, ajaloolise tegelikkuse sellise tasemeni, et võiks ütelda: "Nad on kõikjal õhus." Nad on elavad, tooniandvad ja vormivad ajajärgu vaimse kliima. See ajalooline ideede elamine võib olla piiritletud ka teatud maadega. Need võivad olla ka universaalsed ja valitseda teatud ajaloolisel silmapilgul kogu kultuurkonnas.
Meie ajal saatuslik, üle kogu maailma levinud eksitus on aga see, et seda interpersonaalset sotsiaalset realiteeti, seda kindlate ideede, ideoloogiate või hoiakute ajaloolist elu aetakse segi nende objektiivse kehtivusega. Nende ajalooline elavus üritatakse asendada nende tõelisuse, kehtivuse ja väärtusega. Tõe ja vale kategooriad asendatakse küsimusega sellest, mis on tänapäeval mõjuv või kas miski kuulub varasemasse aega, kas see on "ajalooliselt õigustatud" või "iganenud", "elav" või "surnud". Küsimus sellest, kas miski on "dünaamiline", näib olevat tähtsam kui küsimus sellest, kas miski on tõene ja hea. See on aga ilmselge intellektuaalse ja moraalse langemise sümptom. Isegi kui varasematel aegadel saavutasid kindlad ideed ja ideaalid oma suure ajaloolise jõu tänu suurtele vaimudele, siis nende ideede ja ideaalide järgijad olid siiski veendunud nende tõesuses ja väärtuses. Tänapäeval piisab kahjuks enamasti ainuüksi idee interpersonaalsest-ajaloolisest realiteedist selleks, et inimesed neist vaimustuksid ja nende paistel end hästi tunneksid.
Selline tõe troonilt lükkamine läbi niivõrd segase ideede ajaloolise elulisuse mõiste toimub ilmselgelt pragmatismi mõjul. Küsimust tõest ja väärtusest hakatakse nägema vanamoodsa, abstraktse ja ilma igasuguse paeluvuseta. Ainuke otsustava tähtsusega küsimus on see, kas miski on elav, dünaamiline või mõjuv. See reedab soovi laiendada loodusteaduslike hüpoteeside verifikatsiooni viisid (läbi nende kasutatavuse, tõsiasja, et need "töötavad") viimseilegi metafüüsilisele tegelikkusele. Väljapaistvaim näide sellest erandlikust huvist ideede ajaloolis-sotsioloogilise elu vastu ja sellega seotud tõeküsimuse välistamisest on "Jumal on surnud"-retoorika ja viis, kuidas seda tõsiselt võetakse. Kahtlemata saab see lause tähendada ainult seda, et inimeste usk Jumalasse ei ole enam elav. Selles samas mõttes võime me ütelda umbes nii: Apollo või Paan on surnud. Küsimuse vastu, kas Jumal tõesti eksisteerib, ei ole nendel intellektuaalsetel hauakaevajatel mingit huvi, sest niipea, kui see metafüüsiline küsimus üles tõstetakse, saab olla vastus ainult kas "Jumal on" või "Jumalat ei ole". Sest ütelda, et Jumal on tõesti eksisteerinud ja siis surnud on ilmselgelt mõttetu, contradictio in adiecto (iseenesest vastuoluline lause). Kuid tõde on troonilt ära tõugatud: küsimust Jumala objektiivsest eksisteerimisest enam ei püstitata, sest seda ei peeta enam tähenduslikuks. Eeldatakse ab ovo, et Jumal on fiktsioon nagu Apollo või Paan ja nõnda küsitaksegi vaid edasi, kas mingi idee kätkeb endas ajaloolis-sotsioloogilist elujõudu või mitte. Loomulikult, me saame ütelda, et romantismi sinised õied on surnud või et Kreeka mütoloogia on surnud. Nii kaua, kui me esitame küsimuse ajaloolis-sotsioloogilisest elujõust, on mõistel "surema" oma teatud tähendus.
Argumendid, millega lööklauset "Jumal on surnud" toetatakse, tõestavad täielikult tõe troonilt eemaldamist ja selle asendamist ajaloolise elujõu mõistega. Me kuuleme selliseid argumente nagu "Jumal on surnud, sest ta ei ole tänapäeval enam tõhus" või "…, sest ta ei sobi enam meie ühiskonnakorraldusse". Meie aja intellektuaalne ja vaimne langus tuleb tõepoolest eriliselt päevavalgele tõsiasjas, et selliseid pinnapealseid ja rumalaid arvamusavaldusi võetakse mitte ainult ajalehtedes, vaid ka ülikoolide diskussioonides tõsiselt, ilma et natukenegi mõistetaks seda, et siin asendatakse vaikivalt tõeküsimus palja ajaloolis-sotsioloogilise realiteediga. Peale selle peetakse lauset "Jumal on surnud" uueks ja revolutsiooniliseks väljenduseks, kuigi tegelikult ei ole see midagi enamat kui pinnapealne Nietzsche jäljendamine.
Tõe troonilt lükkamine sisaldab endas erinevaid raskeid eksimusi. Esiteks püütakse asendada mitte kunagi vananevat tõe õilsat jõudu, ja eriti fundamentaalset, metafüüsilist, religioosset tõde ühe või teise idee lühiajalise sotsioloogilise mõju ja ajaloolise kaasaegsusega. Enam ei mõisteta tõe igavest, muutumatut majesteetsust ja selle võlu, mille kohta püha Augustinus ütleb: "Quid desiderat anima fortius quam veritatem?" ("Mida muud igatseb minu hing kui tõde?"). Enam ei mõisteta, et võrreldes tõe sisemise eluga on ühe idee paljas sotsioloogiline realiteet ühepäevaliblikas, kaduv kujutis. See on määratud asenduma pikema või lühema aja jooksul teiste ideede, teiste voolude, teiste hoiakutega. Samal ajal, kui valed ideed on mõjusad ainult lühiajalises ajaloolise elujõu mõttes, on tõsiasi, et ka suured tõed saavutavad sama interpersonaalse tõelisuse, tõe sisemise nõudluse täitumise. Nende tõdede interpersonaalne realiteet, nende ajalooline elujõud ja sellest lähtuv mõju inimestele on hoopis teise iseloomuga võrreldes sellega, mis iseloomustab valesid ideid. See on selge eelkõige ilmutatud, absoluutse tõe puhul. Jumal eksisteerib sõltumata küsimusest, kui paljud inimesed Temasse usuvad, kui paljud on Ta leidnud, millises ulatuses on usk Jumalasse saavutanud sotsioloogilis-interpersonaalse mõjuvõimu. Kuid tõde Jumala eksistentsist peaks selle mõjuvõimu saavutama. Siis ja ainult siis saab tõsiasi, et miski elab õhus, et miski kätkeb endas interpersonaalset tegelikkust, tõe võidu iseloomu (lõppkokkuvõttes Kristuse võidu), ja muutub olemast immanentse, puhtalt ajaloolise rütmi väljendus.
Nii kaua, kui küsimuse all on puhtalt kultuurilised elemendid, on vahelduv rütm ajaloo natuuris iseenesest põhjendatud. Kuid ka siin on mõõtuandev küsimus, kas antud kultuur kätkeb endas ehtsaid väärtusi või mitte. Paljas tõsiasi, et teatud kultuurilised elemendid on mingil ajaloolisel epohhil elavad olnud, ei anna kõige vähematki [automaatset] põhjust selleks, et neid ülistada – isegi kui see epohh on meie endi oma.
Mis puutub kultuuridesse, siis on mitmepalgelisusel väärtus, nagu ka rahvusliku iseloomu pluralismil. Kui aga tegemist on metafüüsilise või eetilise tõega – ja eelkõige kui tegemist on religiooniga –, siis on igasugune pluralism halva tooniga. Samamoodi on pahed paljud kõikumised religiooniloos ajaloo jooksul. Pluralism ei ole siin mingil viisil, nagu ka kultuuri langemisel, elu märk, vaid inimliku armetuse ja inimliku puudulikkuse sümptom. Suured metafüüsilised ja eetilised tõed ning tõeline religioon on ise määratud selleks, et inimestele juured anda. /…/
Tõe asendamine tema transtsendentses eksistentsis sotsioloogilise tegelikkusega on inimese ja ajaloo kitsendamine trööstitusse immanentsusesse. Teiselt poolt on transtsendentse tõe elujõud, elavaks saamine inimeses ja ajaloos transtsendentse võit immanentsuse üle.
Tõe tõukamine troonilt on ajaloolise relativismi tegelik tuum. Võrreldes relativismi varasemate vormidega ei ole ajalooline relativism absoluutse tõe saavutamise võimaluse eitamine, vaid pigem tõe interpretatsioon, milles sotsioloogiline realiteet asendab objektiivse, transtsendentse eksistentsi millegi muuga. Selles osas väidab professor Max Müller Münchenist, et filosoofia tegelik ülesanne seisnevat selles, et formuleerida mõisteliselt voolud ja ideed, mis omas ajas on elavad. Filosoofidelt kuuleb kogunisti arvamusi, et see, mis keskajal võis olla ime, meie ajal enam ime ei ole – väide oleks mõttetu, kui tõeküsimust ei oleks asendatud küsimusega ajaloolis-sotsioloogilisest realiteedist.
Heideggeri filosoofias leiame me sellesama asendamise taaskord teises vormis, kui ta väidab, et küsimusel tõest või valest ei ole mingit mõtet niikaua, kuni midagi on veel "avastamata". Nõnda ei olnud tema järgi lause, et päike liigub ümber maakera, vale enne, kui Kopernikus "avastas", et maa tiirleb ümber päikse. Kitsendades tõe realiteeti tunnetuse aktiga eitab ta igat transtendentset eksistentsi ja igat transtsendentset tõde.
Tõe asendamine teatud ideede sotsioloogilis-ajaloolise realiteediga jagab iga relativismi saatust, nagu ka kõik püüded mõtestada ümber elementaarset tõe mõistet: on siiski viimsed põhjapanevad asjad, mida keegi ei saa eitada ilma neid vaikivalt ja implitsiisselt taas tarvitamata.
Olemine, tõde, tunnetus ongi just sellised viimsed, tagasilükkamatud asjad. Ükskõik, kui palju ajalooline relativist rõhutab, et ta tegeleb ainult ideede interpersonaalse eluga, eeldab ta siiski igas lauses tõde. Kõigepealt pretendeerib ta oma teooria tõesusele, et ajalugu olla kujunenud läbi ideede, mis mingil epohhil on "õhus" olnud; teiseks pretendeerib tõesusele tähelepanek, et teatud ettekujutlused on nüüd "elavad". Nende küsimuste üle saab ilmselgelt väga palju diskuteerida. Kommunist väidab, et marksism on hetke ideaal, dünaamiliselt kasvav veendumus; demokraat, et meie aja "õhk" on demokraatia ideest tiine. Ja selles diskussioonis pretendeerib igaüks oma väitega tõele, tõele selle sõna klassikalises, muutumatus, põhjapanevas tähenduses.
Ajaloolise relativisti poolt oletatakse tavaliselt, et tõe järele huvitundmise vahetamine mingi idee sotsioloogilis-ajaloolise realiteediga on legitiimne ja tähendab edusammu. Vaikivalt eeldatakse ka selle väite tõesust – nimelt et see vahetamine tähendab tõesti edusammu; et tõepoolest see on see, mida me tegema peaksime. Sama kehtib ettekujutluse kohta, et filosoofia idee seisnevat nende ideede formuleerimises, mis on õhus. Kui jutt läheb oma ideedele, siis pretendeerivad Max Müller, Heidegger (ja teised) tõele selle algupärases tähenduses. Ei ole mingit kahtlust, et isegi inimene, kes on mõtelnud välja absurdseima tõemõiste tõlgenduse, ei ole saanud seda teha ilma eeldamata autentse tõemõiste olemasolu ning püüdmata anda sellest oma "uue" tõlgendusega parimat ja kõnekaimat tõlgendust.
Ideede ajalooline elujõud mõjutab loomulikult uskumatult palju seda, kas rohkearvuliselt naiivseid inimesi peab midagi tõeseks või mitte. Kriitikavabadele vaimudele on asjaolu, et teatud ideedel on palju järgijaid, võimsaks kinnituseks nende ideede tõesusest. Et aga need ideed tulevad nende juurde väljastpoolt, see annab neile objektiivsuse näivuse, kehtivuse sõltumata nende endi meeldivustest, ja seetõttu võtavad nad neid ideid tõestena. Teiste jaoks on see pigem karjainstinkti sotsiaalne surve, mis sunnib taolisi ideid kõrva taha panema. Need on klassikalised viisid, millest saab alguse doxa.
Inimesed on alati olnud vastuvõtlikud populaarsete ideed dünaamikale – see on inimvaimu nõtruse tüüpiline vorm. Ometigi on see täiesti erinev kaasaegsest huvi puudumisest tõe järele, mürgitusest ideede "elujõust" kui sellisest. Esimesel juhul peetakse interpersonaalset, ajaloolist realiteeti tõesuse kinnituseks või siis on see vähemalt justkui põhjus selle mõtlematuks ülevõtmiseks. Kõigil juhtudel peetakse neid ideid mitte üksi "õhus" hõljuvateks, vaid siiski tõesteks. Seevastu kaasaegse ajaloolise relativismi puhul asendatakse tõde sõnaselgelt sotsioloogilise realiteediga – küsimus, mida ühe või teise idee või teooria puhul tuleks tõstada, näikse olevat pigem selles, kas see on elav, st kas see sobib praeguse ajavaimuga.
Teksti tõlkis René Allik.