Iga sündmust, nähtust või dokumenti on võimalik vaadelda, küsides endalt, millised jõud töötavad revolutsiooniliste ideede võidukäigu nimel, püüdes senist ühiskonda murendada, lagastada ja lõhkuda, ning millised jõud seisavad revolutsioonile vastu, püüdes ühiskonda säilitamisväärset säilitades inimväärikama arengu poole suunata, kirjutab Objektiivi lugeja Paul Oja.
Isaac Asimov on ühes oma robotijutus välja öelnud huvitava mõtte. Diskussioon võib ainult siis olla mõttekas, kui aksioomid, millest oma arvamuse esitajad lähtuvad, on mõlemal osapoolel samad. Kui aga aksioomipõhi on erinev, ei tule mõistikust mõttevahetusest midagi välja.
Näiteks peab üks osapool aksioomideks euroopalikke väärtusi – et rahvaste segunemine ja rahvusriikide kadumine on ajaloo arengu peamagistraal ja et vaeste pagulaste vastuvõtmine ja nende eest hoolitsemine, mis väljendab inimlikult väärtuslikke omadusi nagu empaatia ja sallivus, on oluline suund sellel magistraalil edasiliikumiseks; et põliselanikkonna segunemine sisserändajate massiga toodab seniolematut kultuurilist rikastumist; et seksuaalvähemuste õigused on tähtsamad kui tavaperekondade õigused jne.
Teine osapool aga lähtub sellest, et igal rahvusel on õigus elada ja säilida oma ajaloolisel kodumaal; et sisserändajatega segunemine tähendab ainult ajalooliste kultuuritraditsioonide kadumist ja kultuurientroopia kasvu; et ühiskonna alusrakk on traditsiooniline perekond ja muude kooseluvormide seadmine sellest kõrgemale tähendab perekonna murendamist, mis toob kaasa ka jätkusuutliku ühiskonna taandarengu jne.
Kui niivõrd vastandlikelt alustelt lähtudes hakata sündmusi või arengutendentse analüüsima, siis pole vastastikku mõistmist teadagi oodata ja mingile konstruktiivsele kokkuleppele jõudmist võib ootama jäädagi.
Vaatame selle kandi pealt mõnd Eerik-Niiles Krossi mõtteavaldust tema 18. novembri arvamusloos Postimehes „See on juba kolmas tõsine hoop…" Facebookis on liikunud palju kommentaare, kus arvajat kutsutakse küll idioodiks, küll reeturiks, küll küsitakse, kes ja kui palju talle selle kirjatöö eest maksis.
Aga kui tema aksioomide põhi, millele ta oma mõttekäigud üles ehitab, ongi täitsa ausalt selline?
Kross: „On palju eestlasi, kes naudisklevad mõttes, et Angela Merkeli eesmärk (sic!) on Euroopa islamiseerida, kuigi nad muidugi teavad, et see pole tõsi."
Pole tõsi tõesti, Merkel pole kusagil midagi niisugust öelnud. Kirjutajal jääb aga märkamata, et kogu Merkeli tegevus suunab Saksamaa ja kogu Euroopa arengut tegelikult just selle poole.
Kross: „Rände raamlepingu kohta on väidetud et see "teeb rändest inimõiguse". Raamlepingus mitte midagi sellist muidugi ei ole ega saagi olla."
Lepingu tekstis pole jah. Aga iga seadust ja lepingut viiakse ellu teksti tõlgendades ja rahvusriike hävitavateks tõlgendusteks avab rändelepingu tekst tohutult võimalusi. Kui presidendi allkiri on all, siis on juba hilja sunnile vastu säutsuda.
Kross: „[…] tegelikult ollakse lepingule vastu kahel täiesti lepinguvälisel põhjusel. EKRE ja nende trollid neile sobiva hüsteeria levitamise huvides. Neile ei ole lepingu sisu üldse oluline."
EKRE-le ei ole lepingu sisu oluline tõesti. EKRE-le on oluline Eesti maa ja rahva säilimine. Kõik lepingud, mis seda ohustavad, tuleb kõrvale lükata.
Kross: „Kui mõne Facebooki postituse ja esimese sisulise küsimusega riigikogu poolt on võimalik lüüa uppi Eesti välispoliitika ja viia valitsus kriisi, siis on meil suur häda majas."
Suures hädas on need, kes seni on saanud riiki valitseda ja riigi poliitikat kujundada nii, et matsirahva arvamistel pole lastud seda tegevust mõjutada. Meie ju teame, mis on õige. Kui demokraatia järsku endale poliitkorrektsuse klantskihist tee läbi murrab, on mitmel senise lihtsa ja ladusa eluga harjunud poliitikul tõesti vesi ahjus.
Tsitaat sisaldab ka kõneka ülestunnistuse. „Esimene sisuline küsimus Riigikogu poolt" lõi Eesti välispoliitika uppi ja tekitas valitsuskriisi. Kuidas siis seni on asju arutatud? Nähtavasti nii, et Riigikogu pole sisulisi küsimusi esitanudki. Kummitempel patsti alla ja asi korras. Küll Brüssel teab, mis hea on.
Krossi meelest on muidugi rahvusmeelsed, eelkõige EKRE, need vastikud ja pahatahtlikud demagoogid või lauslollid. Rahvusmeelsete meelest on seda jälle E.-N. Kross ja temasugused arvajad.
Tundub, et selline lahmiv lähenemisviis ei ole eriti konstruktiivne. Küllap oleks õigem oletada, et kumbki osapool peab täiesti ausalt oma maailmavaate aksioomide kompleksi tõeseks. Ja ehitab üles oma mõtted ja teod sellest lähtudes.
Siinkohal tuleb meelde Plinio Corrèa de Oliveira seisukoht raamatust „Revolutsioon ja vasturevolutsioon", mille SAPTK 2012. aastal ka eesti lugejale kättesaadavaks on teinud. Iga sündmust, nähtust või dokumenti on võimalik vaadelda, küsides endalt: millised jõud töötavad revolutsiooniliste ideede võidukäigu nimel, püüdes senist ühiskonda murendada, lagastada ja lõhkuda, ja millised jõud seisavad revolutsioonile vastu, püüdes ühiskonda säilitamisväärset säilitades inimväärikama arengu poole suunata.
Kui see küsimus on endale selgeks tehtud, siis on võimalik valida pool – ja kaasa lüüa.