Kunstiajaloolane ja Telegraphi kunstikriitik Alastair Sooke arvustab Zambia päritolu kunstiinimese Hannah Uzori loodud printsess Catherine'i portreed ja imestab, kuidas nii "lamedad" asjad üldse tähelepanu pälvivad.
Andke andeks, kes see sellel maalil peaks olema? Walesi printsess? Kas te tahate mind lolliks teha? Isegi tänaste kuningliku portreemaali standardite järele on viimase Tatleri (Briti seltskonnaajakiri) kaanepilt "Walesi printsessi eksklusiivne portree", mille autoriks on Zambia päritolu naiskunstnik Hannah Uzor, kohutavalt, väljakannatamatult, "kargab nelja sõra ja sarvedega näkku" moodi paha. (Viimase sajandi jooksul on loomulikult toodetud ohtralt kuningliku perekonna olulistest liikmetest igasuguseid jälestusväärseid kujutisi.)
Mida iganes keegi mõtleb hiljuti rahva ette toodud Jonathan Yeo maalitud karmiinpunasest kuningas Charles III portreest, mille kohta hulk sekeldajaid arvab, et seda loobiti Just Stop Oil meeleavaldajate rünnakute vältimiseks ennetavalt tomatisupiga, siis kujutatud isik näeb vähemalt Charles III moodi välja.
Kuid see maal Tatleri kaanel? Ma olen kulutanud kuskil viimase tunni oma aega, juhuslikult, mida ma enam kunagi tagasi ei saa, uurides Uzori teost ja ikkagi ei suuda ma leida sellelt väiksematki sarnasust naisega, keda see väidetavalt peaks kujutama. Minu toimetaja arvas esmalt, et see kujutab Sussexi hertsoginnat Meghanit. Minu pani irvitav portree algselt arvama, et tegemist on telemängu Nõrgim lüli (The Weakest Link) saatejuhi Anne Robinsoniga.
Kas keegi mäletab lamedamat ja veelgi elutumat kuninglikku portreed? (Mille juures ei ole üllatuseks, et must naiskunstnik maalis selle portree videosalvestiste, mitte elus inimese järele ja tegemist pole ametliku tellimusega.) Legodest krooni meenutava kiivri alt paistavad välja üksluiselt "pruunid juuksed". Sellel Walesi printsessil on täpselt sama palju karismat kui pulmatordi otsa asetatud maitsetutel kujukestel.
Subjekti kehahoiak meenutab tülpinud lennusaatjat, kes hakkab just etlema ohutusprotseduure. Mis on omamoodi veider, sest Catherine'i ema oli nooruses stjuardess (mille kallal Williami snoobidest sõbrad väidetavalt kunagi hambaid teritasid).
Hannah Uzor maalis tugevuse ja väärikuse portree
Pilt: Hannah Uzor/Tatler
Isegi tema kleit (mida ta kandis kuninga esimesel riiklikul banketil) näeb välja kangena, jäik sinine lint meenutab kammitsevat turvavööd. Tiaara ei sädele ja teemantkõrvarõngad ei sära. Maali allosas paistab tema kleit pudenevat rabedateks vahaniredeks, nagu oleks see sama kulunud ja luitunud rõivaese, kui võis kanda Miss Havisham [Charles Dickensi romaani "Suured lootused" tegelanna, kes kandis eluaeg ainult pulmakleiti].
Maali juurde üllitas Tatler video (millel Uzor maalib kõnealust pilti, olles samal ajal riietatud olukorra puhuks äärmiselt ebapraktilisse haute couture'i), kus kunstnik pillub klišeesid, nagu portreel olevad silmad on "aken hinge", kuigi naeruväärne on isegi pisemgi osutus, nagu sellelt kujutiselt võiks leida väiksemagi viite pisut keerulisematele tunnetele või hingesügavusele.
Ainukene asi, kui olla heatahtlik, mis Catherine'i portree juures algallikat meenutab, on ovaalne safiirist kihlasõrmus, mis kunagi kuulus tema mehe emale. See on seda vaid põhjusel, et selle kuju on niivõrd eriline ja seetõttu on seda kerge järele maalida.
Mingil põhjusel on olemas hulk kunstnikke, kes on teinud vooruse inimeste maalimise viisist, nagu need oleksid papist välja lõigatud. Üks selline on näiteks Ameerika Ühendriikide kunstnik Alex Katz, kelle boheemlasi ja luuletajaid kujutavatelt sügavuseta maalidelt võib välja lugeda vähemalt moe viimase sõna. Kuid Uzor, kelle kohta ma loen uskumatuna tunduvat tõika, et ta alles hiljuti õppis Slade'i Kunstiülikoolis, on teinud ühes maailma veetlevamast naisest eikellegi, masinolendi ja igasugust glamuuri lämmatava olendi. Ta räägib, et tema portree peaks kujutama tugevust ja väärikust, kuid maalil seisab nõder ja hääbuv olevus, kellest on välja imetud igasugune veetlus. Taevas halasta! (Oh dear!; Ühendkuningriigi kõrgklassi viisakas kõnepruugis rahulolematuse väljendamine.)
Tõlkis Karol Kallas