Ajalehtede virn. Foto: Bigstockphoto

Kui me võtame näiteks ERRi, Postimehe, Õhtulehe või Eesti Päevalehe arvamusosakonna lood, siis me kahjuks näeme väga kurba tendentsi, kus sisuline arutelu abielureferendumi teemal peaaegu puudub. Meedia võimuses on seda pilti muuta, kirjutab MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht ja ajakirjanik Aldo Maksimov oma esialgses referendumi meediakajastuse analüüsis.

Eesti meedias prevaleerib kolm käsitlust. Koroona, abielu mõiste referendum ning kolmandaks läbivaks teemaks on päevakohane skandaal või skandaalike.

Kui koroona püsib päevakorras niikaua kui seda jätkub, siis abielu referendum ei kerkinud pealkirjadesse korrelatsioonis 2019. a märtsi koalitsioonilepinguga, vaid tõusis suuremalt esile alles siis, kui poliitikutel, avalikkusel ning teatud osa meedial tekkis lootus, et see võetakse valitsuse tööplaanist välja. Ehk üsna selle kooliaasta alguses.

Pole aga märkigi, et referendumi teema kuhugi kaduma hakkaks. Vastupidi, olles tänaseks kaks nädalat sügavuti oma väikse meeskonnaga selle teema käsitlusi uurinud, võib öelda, et – väikeste eranditega – sisulise analüüsini pole veel jõutudki. Ühesõnaga – see on alles algus.

See, mis meedias seni on toimunud, on peamiselt sõnade vaht, emotsioonid, motiveeritud manipulatsioon ühelt või teiselt poolelt ning loomulikult poliitiliselt motiveeritud kõne oma valijate veenmiseks. 

Mida ja miks on vaja uurida?

Alles novembris loodud Meedia Uurimise Keskus MTÜ on võtnud vaatluse alla kõik peavoolumeedia kanalites referendumit käsitlenud lood viimase pooleteise kuu lõikes – üldiselt alates ca 20. oktoobrist, mõned lood ja raadiosaated sattusid kartoteeki ka varasemast ajast.

Ma ei peatu metoodika spetsiifikal (kuigi olen nõus seda igal ajal selgitama, kui ruumi on), lisan vaid, et need kanalid on Postimees (ka KUKU Raadio), Ekspress Meedia neli kanalit (EPL, EE, Maaleht, Delfi), Õhtuleht ning muidugi ERR kogu oma mitmehäälsuses – ETV telekanalid, ERRi portaal, Vikerraadio, Raadio 2. 

Välja jäi näiteks Äripäev. Kaasatud on aga ka olulisemad maakonnalehtedes ilmunud lood. Mastaapne töö, suur kammimine, kuna “parimatel” päevadel ületab nimetuste arv paarikümne viiteni. 

Töö ei ole ühel pool ja järeldusi saab teha ehk jõulude eel. Tulemused saavad nähtavaks ja nö ametlikuks lõplikult muidugi alles siis kui referendum on läbi. Või ehk hiljemgi, sest ega lood kohe lõppe.

Tulemusena räägime me siin statistikast ja analüüsist. Millised olid üldised tendentsid, kui paljud autorid toetasid “jah” või “ei” vastust, kui paljud referendumi toimumist, mittetoimumist. Kuidas nägi välja see jaotus kanaleid pidi jne. Ka oleme vastavalt kahes kategoorias andnud artiklitele/saadetele hinded – kas on räägitud ühte auku ja kui kindlalt. 

Kui artiklis või eetris on olnud mõlema poole esindajad, pole hinnang oluline – sel juhul ei saa hinne olla +4 või -3, vaid on igal juhul 0 ehk neutraalne. Tuleb etteruttavalt öelda, et paraku (ja seda ajakirjanduse kahjuks) on 0 märgistusega lugusid katalogiseeritud vaid umbes 12 %. Seda on igal juhul vähe. See ütleb meile, et ajakirjandus ei püüa piisavalt, et kasvõi näiliselt olla erapooletu.

Kuna nõudlus on olemas, me uurime.

Näiline tasakaalustatus: alustuseks oleks hea seegi

Mis on aga olulisem kui näiline tasakaalustatus. Kuna me näeme, et sisulist tasakaalu polegi (me ei taha protsente siinkohal presenteerida, kuna töö alles käib, kuid tendentsid on selgelt näha). Olulisem kui näiline tasakaalustatus on minu hinnangul meedia käsitluse viis.

Kui me võtame näiteks ERRi, PMi, ÕLi või EPLi arvamusosakonna lood, siis me kahjuks näeme väga kurba tendentsi, kus sisuline arutelu peaaegu puudub. Meedia võimuses on seda muuta, modifitseerida.

Küsida võime ka seda, kui palju on avalik-õiguslikus teles saanud sõna – pean silmas näiteks õhtuse prime-time‘i magasine, vestlussaateid, otseselt ka “Ringvaadet”, kuipalju on neis sõna saanud refrendumi toetajad? Ütleme ausalt, vähe.

Väide, et kutsuti ühte, aga ta ei tulnud, ei ole mõtet kasutada, sest teatud muudel põhjustel on “Ringvaade” kamminud läbi vajadusel 20 inimest, et keegi saaks tulla rääkima. Keegi ikka tuleb, kasvõi viies või kuues.

Miks me räägime ERRist ja neist saadetest? Sest väga suur hulk maksumaksjaid vaatab neid saateid. Õhtuse vööndi menusaadete vaatajate hulk on kümnetes kordades suurem igasugu kirjutava pressi üllitistest. 

Ning miks me veel räägime sellest, on asjaolu, et me ei saa ERRi saatekava lipulaevasid võtta tõsiselt, kuna neil isegi näiliselt puudub tasakaal, püüd erapooletuse poole. Meile meeldib “Ringvaade”, aga ärge mängige oma tõsiseltvõetavust maha.

Mis pole keelatud, on lubatud

Meil on ses mõttes Eestis kummaline olukord, kus isegi erameedia püüab rohkem anda sõna erinevatele osapooltele. See ei kehti kogu ERRi alajaotuse kohta, vaid eriti teatud saadete puhul. Me ei ole hakanud ega hakkagi rääkima sellest, et raadio päevakajalistes vestlussaadetes võiks või peaks olema esindatud erinevad maailmavaated. See oleks liiga idealistlik meie poolt.

Üks eraldi huvitav uurimise sektor on vestlussaadete külalised ja teemad. Siin me näeme küll näilist tasakaalustatust (saatekülalised on pea võrdselt eri leeridest), ent erineb kaks asja. Esiteks see põhjus, miks külaline kutsuti ning teiseks saatejuhi hoiak. 

Põhjuse all pean silmas seda, et teatud poliitikud käivad vestlussaates ka nö “muuseas”. Jämedalt võttes oma töövõitudest rääkimas, teist kutsutakse ainult siis, kui haldusalas on mingi jama toimunud. Saatejuhi hoiak on aga asi, mida ei pea selgitama. Kohtus võibolla vett ei pea, aga iga loll saab aru.

Aga piiride kompamine ongi teema, oluline teema. Ning siin saab varjuda sõnavabaduse ning ajakirjaniku vaba tahte ning oma arvamuse sildi taha. Jah saab, aga on olemas ka toimetuste juhid ning suured juhid. Meie oleme tegelikult jõudnud mingisse totrasse olukorda, kus ERRi töötajad tunnevad ennast märtritena ning suurele osale auditooriumist see sobib.

Usun, et leidub praegugi inimesi, kes leiavad, et autor püüab ajakirjandusele päitseid pähe panna või piirata sõnavabadust. Ei, see pole õige. Erinevalt Nõukogude aja kogemusest sooviks “Ameerika häält” kuulda ka mujalt kui naabri transistorist ja segajatega. Oleme vaba riik või mis?

Meediakanali võimuses on parandada diskussiooni sisu

Niikaua kui keegi ERRile nende põhilisi funktsioone kuuldavalt meenutada ei suuda, jätkavad nad samas vaimus. Jätkavad ilmselt ka siis. Hüva, nad kaotavad poole Eesti rahva usalduse (kui see on nende eesmärk), kuid säilitavad teise poole poolehoiu. Oluline on sellest kinni hoida. 

Ega ajakirjandusõppejõud või selle ala arvamusliidrid kipu eriti tegema üleskutseid teha tasakaalustatud ajakirjandust. Miks me ei kuule seda?

Märgukirjadele järgneb sisuliselt vaikus. 

ERR laseb toimuda ühepoolse maailmapildi propageerimisel, soovimata anda teisele poolele sõna. See on olukord, kus saatekülalised ei oponeeri kellegagi, vaid saatejuht saab küsida küsimusi nagu “Kas teile ei tundu, et…?”

See kõik on mõistetav. Raske olnuks midagi teistsugust eeldada. MTÜ-s töötavad inimesed ei ole eile sündinud, mis siis, et seltskonnas on ka noori, alles ajakirjandust õppima hakanud kursante.

Kuid sellest veel olulisem on diskussiooni sisu. Ka ajakirjandusliku toodangu sisu. Meie MTÜ näeb siin kõige suuremaid puudusi ja suuremaid küsimärke, mis on suunatud meedia enda poole.

Me ei saa eeldada, nagu Samose filosoof ja matemaatik Pythagoras ütles, et igaüks mõistaks kõike või et kõigile oleks võimalik kõike selgitada (sentents kõlas nii, et “You can’t explain everything to anyone”), aga mingi suurte tähtedega tahvlile kirjutatud lihtlause stiilis spikker võiks olla kõigile osapooltele selge; nii toimetajatele kui neile, kellelt lugu tellitakse.

Oleks ausam (kogu ühiskonna jaoks), kui potentsiaalne kaasautor ning ka arvamustoimetuse töötaja ees on MANUAAL TEADAOLEVAGA, siis ta saab käituda nagu kriminalist ja uurija. 

Ehk mis ma tahan öelda, on see, et mõlemal arvamuspoolel olevail debateerijail võiks olla laual juba teadaolevad faktid ja kokku lepitud teadmine. Ajaleht või eeter ei peaks olema pelgalt koht oma frustratsiooni väljaelamiseks. Teravale, kuid asjalikule dialoogile saab meedia ise väga palju kaasa aidata.

Ehk et kui me teame, et kavas on abielu mõiste referendum, siis kõik räägivad ühest ja samast asjast ning parem oleks kui keegi ei hakkaks kirjutama korvamatust mainekahjust, eestlaseks olemise häbist või lausa ähvardavate pealkirjadega, et “nad tulevad kesköösel…”. 

Et kõik mõistavad, mille üle hääletatakse, mille üle ei hääletata ning mida üks või teine vastus endaga kaasa toob.

Üks ja sama lugu müüb meedia arvates iga päev uuesti

Küsimus ei ole sõnavabaduses ja kellegi vabaduse piiramises, vaid selles, et  meediakanalil ei ole juba enda tõsiseltvõetavuse seisukohast mõtet tiražeerida päevast päeva ühesuguseid lugusid. Lugusid, kus sageli ei jõuta referendumi tuumani, kus väga sageli ka esitatakse desinformatsiooni ning kus juba teadaolevaid juriidilisi tõsiasju küsimärgistatakse.

Näiteks peaaegu kõigis kanalites on pooleteise kuu jooksul ilmunud paar asjalikku lugu (kasutame tabelites tihti märget “sisaldab infot”), kus mõni jurist, professor, mõtleja on suutnud kõik need aspektid ära seletada. Aga järgmisel päeval ilmub välja sama vana klikk poliitikuid, arvamusliidreid, kes jätkavad emotsionaalset epistlit teemal, miks referendumit ei ole vaja. Kõik jätkub vana hooga. 

Mingi eneseabi ja -väärikuse sõel oleks mõistlik, kui see oleks meediamajal olemas. Pole ju mõtet mina uuele artiklitele uuele ringile, kui teoreem tahvlil on saanud nutika õpilase poolt ammendava vastuse. Kui meediakanal muidugi ise ei soovi emotsioone ja valet levitada, see aga on siis juba teine teema.

Kaadrid otsustavad kõik, ka kirjasaatjad

Alati on küsimus ka autorite ringis. Keda ja kuipalju avaldatakse. Igal väljaandel on oma lemmikautorid, lemmikanalüütikud.

Kuna meie MTÜ-le on teada rida autoreid, keda ei avaldata peavoolumeedia väljaannetes, siis ei ole neil väljaannetel võimalik öelda, et ei leidu piisavalt lugusid, materjali. Põhjustest, miks ei avaldata, saab omapärase uurimustöö.

Ometi leidub lihtsasti leitav näide, kus üks ajaleht ilmutas oma arvamusküljel ühel päeval ühe poliitiku kaks referendumi-teemalist lugu ning kaks päeva varem veel ühe. Mõnel autoril on eetrile palju lihtsam ligipääs kui teisel, see on ilmselge.

See kõneleb meil mitmest asjast. Inetu on nimetatud näide mitmest aspektist ja meediaväljaande vaates jätab ka väga ebaprofessionaalse mulje, aga teistpidi jätab see väga kentsaka mulje ka autorist – poliitikust.  

Veel jätab see mulje akuutsest “telefoniõigusest”, sest kuidas muidu need lood nii operatiivselt lehte jõuaksid. See omakorda viitab, et teatud inimestel, teatud poliitikutel on toimetustes nö oma punane telefon – ilma numbrikettata aparaat. Kas see on meediakanali huvides? Ja kui, siis miks?

Meedia ei taha ennast ise aidata

Meedial ei ole selle sajandi 20ndail parimad ajad. Kuid lõhe enesekindluse ja enesekriitika vahel on ilmselgelt liiga suur. Sest kuipalju on meediamajade ning ka meie rahaga ülalpeetava ERRi juhid korrutanud, et nemad mingit meedia kallutatust ei näe. Korduvalt.

Vaja on järelikult näpuga näidata. Nagu lapsele. Kohtusse see ei vii, aga lolliks teeb küll. Kuidas on võimalik seda mitte näha? Mis siis teha, puust ja punaseks, kui muu ei aita.

Meedia Uurimise Keskus tahab esindada kõiki pooli ning see ongi meie kohus. Referendumi teema aga on õpikunäide selle kohta, mis on meediapildis valesti, või ütleme paremini – viltu. Ütlen seda liiati inimesena, kel ei ole midagi homopartnerluse kui sellise vastu.

Ka meie vabatahtlike, töötegijate hulgas on liberaalse maailmavaatega noori, kes teevad metoodilist tööd. Järelikult on küsimus selles, et meedias lihtsalt ongi midagi mäda. Asi on inetult viltu. Ning need, kes on asja sees, kas ei näe või ei tunnista seda.

Isegi kui me võtame eelduseks, et meediatöötajatest on 80 % liberaalsete vaadetega, siis lähtuvalt toimetuse juhtimise ja tasakaalustatuse printsiibist võiks eeldada, et 10st teemakohasest loost vähemalt 4 on autoritelt, kes vähemalt kaaluvad referendumi otstarbekust. Kuna see aga jääb alla kahe ühiku, siis see on ka põhjus, miks me oma töö tulemusi tahame avalikustada.

Õiglustunne äratab siinkohal ka need, kes toetavad referendumi ärajätmist, sest kui noor meediatudeng, kes meid aitab, esitab oma andmebaasi ja statistika ning ta ise näeb mustvalgel, et ilmunud lugude ja saadete käsitlus on ühepoolne, siis hakkab ta kahtlema meedia ülesandes ja kahtlema ka enda poolt valitud erialas. Kahjuks.

Noor hakkab kahtlema ka inimestes, rääkimata poliitikust. Viimane ütleb ETV “Kahekõne” saates, et rahva enamus ei soovi referendumit, seda vaatamata sellele, et kaks päeva varem avaldatud Norstati uuringu kohaselt toetas 63 % referendumit. Hüva, see pole meedia probleem, tõsi, saatejuhil on alati võimalus teha korrektiive.

Meediaväljaannete juhid peaks sel põhjusel kuulama oma sisemist häält, suutma vaadata peeglisse ning teadvustama, mis on juhtunud. Sest kuidas muidu on võimalik, et “Ringvaate” saates räägib abielu mõiste referendumist ainuüksi homoseksuaalse sättumusega pastor (ning ei kedagi teist, ega ka homme kedagi teist) ning Eesti Päevalehes ilmub ühel ja samal päeval kaks Kaja Kallase lugu. Kui ei oleks näinud, ise ka ei usuks. 

Need näited on jäämäe veepealne tipp, nagu on moodne öelda. Kui meedia tahab olla vaid osa rahva meedia, nagu ka president tahab olla osa rahva president, siis erameedia puhul on see sügavalt isiklik probleem. Mingu pankrotti või küsigu riigilt raha. 

Aga avalik-õigusliku puhul on see sügavalt meie, Eesti inimeste probleem ja asi. Meil on õigus nõuda tasakaalustatud meediakäsitlust. Nii hale ja jõuetu kui selline tõdemus ka ei kõla.

Kuidas saavutada paremat tulemust

Seega, kui ajakirjandus isegi ei püüa saavutada näilist tasakaalustatust, siis kuidas peaks lugeja-vaataja suutma seda tõsiselt võtta. Või peab meediakanal rahvast sama rumalaks nagu Jürgen Ligi seda ütleb olevat.

Hoopis rääkimata jäi see, et palju parema saate (artikli) saakski siis, kui stuudios on Laats vs Vihuri, E. Tamm vs Saaremäe,  Moonika Helme vs Ladõnskaja, Lobjakas vs Vooglaid (on olemas, aga nö nurga taga), Pääru Oja vs Toompere jne jne jne. Seda me aga paraku ei näe. 

Ma olen kindel, et ühe eluala inimesed, kes on ses küsimuses vastaspooltel, püüaksid pigem otsida ühisosa, üksteise mõistmist ja näidata, milline see diskussioon võiks ja peaks ideaalis olema. Kogu ühiskond võidaks sellest, sest nii jõuame me tegelike küsimuste ja päris vastusteni. 

Ning ajakirjandus kannatab. Kannatab muuseas ka meedia reiting ja müüginumbrid, mis võiks läbi kvaliteetse debati ja argumentide tõusta.

Nii et kui meedia järgmine kord riigilt raha läheb küsima, võiks seda endale meelde tuletada. Milleks endale järjekindlalt jalga tulistada? Selleks juhid ongi, et tähtsaid otsuseid teha.

Autor on MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht. pea 30-aastase meediastaažiga ajakirjanik ja literaat, viimasel paaril aastal ka Samose Loomekodu peremees, elab Kreekas.