Maailm on muutunud pöörase kiirusega, kui me mõtleme, mis on toimunud viimase 50 aastaga, ehk pisut enam kui ühe inimpõlve jooksul. Väline maailm, sisemised väärtushinnangud ja käitumise mallid, maailma toimimise viisid, meheks ja naiseks olemine, tehnoloogia, riikide ja rahvuste olemus, kirjutab Kreekas Samose saarel elav kirjamees ja loomemajade peremees Aldo Maksimov.
Tahtsin kirjutada rahulikku ja natuke nukrameelset lugu sellest, mis oli, on ja tuleb. Ning kas ka jääb?
Ma olen 1972. aasta väljalase, seega ma mäletan enamvähem seda, milline oli elu 1977-78 alates ning 80ndate alguses. Olen sõitnud alustuseks läbi üsna suure osa NLiidust ja pärast 1990ndaid ka suure osa Euroopast. Kreekas olen olnud umbes 40-50 eri kohas, sh umbes 30 saarel ning elanud siin kuus aastat. Euroopa kultuuri hällis, Õhtumaa viimasel piiripostil enne Väike-Aasiat.
Ma mõtlen seda – vaadates maailma kulgu, et on üsna viimane aeg teha plaane mingite kohtade külastamiseks, mingite riikide-linnade külastamiseks. Osasse kohtadest – Ameerika linnad, Stockholmi, Pariisi, Londonisse, võibolla isegi Amsterdami (selle linna elanike enda hinnangul – nimelt käib Samosel turistidest kõige rohkem just hollandlasi) – ongi ju mõneti hilja minna.
Sest kui me mõtleme neile kohtadele, siis nende paremad päevad, rääkimata hiilgeajast, on pöördumatult möödas. Need ei ole enam need kohad, millest kirjutas Steinbeck, Fitzgerald, Hemingway, Bellow Lindgren, Remarque, rääkimata lord Byronist, Goethest ja Dumas'st.
Kas need peaksid olema samasugused nagu oma „hiilgeaegadel"? Võib vaielda, aga ei viitsi. Ses mõttes, et kindlasti leitakse, et maailm muutub ja meie koos sellega, et uus aeg nõuab uusi inimesi, uut ellusuhtumist ja bla-bla-bla.
Aga paljud ei taha. Inimesed sooviks enamasti näha neid linnu sellisena, nagu nad olid, nagu on antud neile nende peamine väärtus – läbi arhitektuuri, kultuuri, kunstnike, inimeste.
Ma ei räägi minevikus elamisest, vaid elamisest vanamoodsate ja vanaaegsete väärtuste ja olude keskel. Ma räägin traditsioonide ja väärika ning sõbralike elukeskkonna sees olemist, elamist, mis – kooseksisteerimisena väga erinevate väärtushinnangutega inimeste keskel kaasaegsetes suurtes linnades ei ole enam sugugi lihtne.
Paljud metropolid – kui jätta mõned pissivad poisid ja katedraalid kõrvale, hakkavad minema ühte nägu. Ja mitte ainult London, Pariis, Amsterdam ja Milano, vaid ka Praha ja Moskva. Kõikjal on McDonalds, KFC, Starbucks, H&M, Prada ja teised tähtsamad brändid. Põhimõtteliselt võid lapsega terve Euroopa nii läbi sõita, et sööd ainult rämpsu ühes ketis ja ostad Mark & Spenceri hilbud selga, sest vanad on nädalaga ära kulunud. Pluss kõik muu.
Kuid on veel kohti! On veel aega, natuke. Kui rääkida kasvõi ainult Euroopastki. Et käia Vana Maailma lätetel, autentses miljöös. Isegi Saksamaalt leiab neid kohti, keskmise suurusega linnadest teatud piirkondadest, Šveitsist, Austriast, rääkimata Poolast, Tšehhist, Taanist, Ungarist.
Leiab, aga otsija võiks oma otsimistest olla mitmekülgsem, mitte vaadata, kuhu õnnetu Nordica või RyanAir lendavad. On olemas ka rongid, on olemas Riia ja Helsingi lennujaam, kust leiab oluliselt rohkem sihtpunkte.
Kui sa lähed kasvõi Moraaviasse, Normandiasse, Edela-Prantsusmaale, Kreeka Makedooniasse, Kozanisse, Serbia mägiküladesse ehk natuke eemale turismikohast, leiad sa päris elu, eheda väärtuse – kus on võimalik istuda inimeste keskel, kes päriselt elavadki sealsamas. Mitte nagu Roomas või Londonis, kus su kõrval on karbitäis fotoaparaatidega kaasmaalasi või hiinlasi.
Mine veel kaugemale. Mine sügavamale.
Mine Itaalia idaranniku pisikestesse mägiküladesse ja rannikule, kus sügisel on 27-kraadise soojaga pea inimtühjad rannad. Mine Serbiasse, kus on ilusad mäed ja orud ning järved! Kohta, kuhu ELi käbarad ei ulatu ja euro pole veel hinda tõstnud ega maa ilmet rikkunud. Need on globalismist rikkumata kohad, suuresti.
Ning lõppeks on see ju kõik kasulik ka rahakotile. Võtame näiteks endise Jugoslaavia arenenuima turismi sihtkoha Horvaatia ja / või Montenegro ning me näeme – kasvõi Bookingust – et keskmine maja rendihind on oluliselt kallim kui näiteks Portugalis või Kreekas.
Siit saab teha mingi sellise järelduse, et horvaadid, nii nagu eestlasedki silma paistavad, loodavad uue tulijana koorida kõrgemat marginaali – see on postsovjetlike riikide lastehaigus.
Elades Kreekas Samose saarel, näiteks, proovisin leida 2021-22 Montenegros enamvähem normaalse hinnaga mägimaja, villat kuuele-seitsmele inimesele, olles arvestanud hinnaga umbes 130-160 eurot öö. Aga pilt oli pigem 200-350 eurot öö. Lõpuks valisimegi ikka vana hea Kreeka ja umbes 80-120 eurot öö sellise suurusega seltskonnale.
Kui Kesk-Euroopa taandub globalismi tingimustes oma väärtustest, hingest ja traditsioonilistest hoiakutest, siis lõuna annab visamalt järele. Kõik religioossemad riigid teevad seda visamalt – nii ka Poola, Rumeenia, Serbia.
Hispaanias Madridis, Barcelonas jm, Itaalias Milanos, Sorrentos, Roomas ja Kreekas Ateenas näed sa mõistagi elu kogu oma multikultuursuses ja võid jätkata progressiivsete viljade maitsmist. Kuid see pole ju tavaliselt see, mille pärast inimesed reisisid või reisivad.
Reisimise eesmärk vähemalt klassikaliselt oli näha erinevaid maid, kultuure, õppida tundma teisi rahvusi, nende eripärasid, traditsioone, rahvustoite, tantse, laule. See ei peaks olema selline museaalne külg kogu sellest paletist, vaid ehe lihtne elu läbi nende tegevuste ja inimharjumuste.
Mõistagi on olemas ka päikseturism. See on teine asi. Vanasti mindi kuurorti ja selleks olid rituaalid, nüüd on peamine rituaal olla all inclusive hotellis koos vene ja saksa pensionäridega – tegemata üldiselt vahet, kas see on Egiptus või Türgi. Ei tahaks halvustada, sest vahest pole lastega paremaid valikuid, aga… See ei peaks olema valitsev hoiak, minu meelest.
Näiteks olen ma veetnud nädalaid Poola väikelinnades ja ma üldse ei kahetse seda. Enamuse jaoks pole seal justkui midagi. Üks mu parimaid puhkusi oli Prantsusmaal Beziers'is, kuhu muuseas saab ka väga edukalt lennata.
Poola maakohtades on vapustavad inimesed, seal on suurepärased böffi- ja supikohad, vanaaegsete hotellide head söögikohad, seal on meeletud katedraalid ning õlu ja takso, mis ei maksa peaaegu et mitte midagi. Seal on viieeurose taksosõidu kaugusel väliujulad, saunad ja vabaõhu piljardi kohad. Rumeenia maakohtades takso eest makstes hakkab piinlik.
* * *
See kõik ülalpool tundub nagu sissejuhatus.
Kümne aasta pärast on Euroopat veel vähem järel. Mille eest inimesed on nõus maksma? Et võidelda rahvamassidega Euroopa ajaloo südames? Juba täna piiravad Rooma, Ateena, Lissabon, Milano, Santorini, Firenze jmt turistide ligipääsu oma peamistele objektidele.
Mida annab õlg-õla võttes võitlemine vaesele kultuurihuvilisele? Teadmise, et on käidud? Et minnes Itaalia suurlinna pead kuu aega varem panema ennast mingi muuseumi järjekorda…?
Kuid need kohad on veel alles. Mis siis, et rängalt monetiseeritud. Istuda Pariisis Montmartre'il või Sorrentos piazzal ning lasta hea maitsta 12 eurosel 0,3 L õllel või sidrunisorbetil? Tänan, tehtud, maitses hästi.
Kõike rahaks pannes unustavad sihtkohtade ärimehed (kes sageli ei ole ka kohalikud) ka selle, et inimene võib kaaluda samasse kohta tagasitulemist. Ka Ibsen, Gorki, Tšehhov tulid Sorrentosse alati tagasi. Aga kas nad praegu tuleksid? Aga ärimees tänapäeval enam ei hooli, sest inimesi on palju – tulevad uued ja uued.
Seda teksti on valus kirjutada. Ma armastan Euroopat. Seda, mida enam peaaegu et ei ole.
Lugesin hiljuti Urmo Rausi raamatut 90ndate alguse Pariisist – kui Pariis oli veel enamvähem seesama koht, mis ta oli 20. sajandi alguse kultuuripagulastele, avangardistidele.
Olen kirjavahetuses pool elu Saksamaal ülikoolis filmitudengeid õpetanud Katrin Lauriga, kes ka armastas ja hindas Saksa elu ja kultuuri kõik need pikad aastakümned, aga nüüd… Milline kosmopoliitne paradiis, eks ole. Turvalisus maksab ka midagi. Katrin kolis mullu Koplisse.
Globalismikriitik Kaupo Vipp on juba ammu kolinud Pärnumaalt Torgusse, Sõrve tipu lähedale. Inimesed pagevad, otsivad väljapääsu tupikust. Inimesed, mõistusega olendid, vajavad aina vähem asju enda ümber, et ennast hästi tunda. Aina vähem moodsa elu külge klammerdumist, vidinaid, meediat ja butafooriat, H&M-i.
Mu filosoofist sõber JK põgeneb ka progressi eest. Elab talveti Tais ja suveti Attikal, Kreekas. Mu vana kamraad AL on pagenud elama Andaluusiasse Mijase lähedale mägedesse – elades telgis koos koera ja kahe kassiga. Tal on internet, aga tal pole isegi vett. Ta ei taha kuhugi minna, vaid lähemas külas käib söögi-joogi järel. Eestis käik dokumentide tõttu oli talle hiljaaegu šokk.
Mille pärast tullakse Tallinna? Eks peamiselt ikka Tallinna vanalinna, looduse ja saarte pärast. Ilma pärast mitte. Kohtasin just Samose kreeklasi, kes olid olnud juuli lõpus Tallinnas. „Ilm oli ootamatult külm, sadas, aga vanalinn oli tõesti ilus – kuigi vähe kohalikke ja palju turiste. Viiest restoranist kaks olid head. Eestlased on püüdlikult läänemeelsed ja edasipürgivad, natuke nagu krampis, ka see üllatas natuke. Miks?"
Mille pärast minna Hispaaniasse, Itaaliasse, Prantsusmaale? Aina enam inimesi otsib neis riikides keskmiseid ja väiksemaid sihtpunkte, et kohata päris elu. Kohti, kus elab alla 200 000, alla 100 000 inimese, pigem veel vähem. Minna külla, kohta kus on neli hotelli ja viis kõrtsi.
Minna Baierimaa või Normandia väikelinna silla taha kõrtsi, kus on kolm sooja toitu, külm hommikuõlu või normandia siider, kus ruumi täidavad lõunapausile tulnud töölised, kus kuuleb kohalikku murrakut, kus aknad on udused ja toitu serveeriva peremehe käed mustad.
Veel on selliseid kohti. Veel on selliseid kohti isegi Euroopas…!
On võimalik võtta kaasa oma parim sõber – nüüd räägin oma vahetust kogemusest – lennata Kreekasse Kalamatasse ning sõita sealt rendiautoga 30 km pisikesse külla, näiteks Skoutarisse (või mõnda teise). See on koht, kus on 70 inimest ületalve, kus on üks toidupood, üks ületalve tavern ning teine ka suveks all rannas. Kus on 3-4 majutuse pakkujat ning väga-väga-väga oivaline mererand!
Seda kohta ei tea ükski välismaalane (väike liialdus, aga ikkagi). Ka sellessamas toidupoes on kaks lauakest terrassil, pärast neljandat hommikut oled sa seal omainimene ja tegeled iseteenindamisega. Sa näed ühtesid ja samu inimesi tulemas ja minemas ja tellin endale õhtuks kõrval olevasse taverni tindikala või sidruniga suppi.
See kõik on võimalik, see kõik on nii lihtne. Ma arvan, et ma leidsin kunagi selle Skoutari näppu kaardile pannes, kuna koht geograafilises mõttes tundus sobivat, Lakoonias – huvitavate paikade lähedal, rannikul ning Kalamatast mitte liiga pika sõidu kaugusel.
Selle külakese rannas oli juunikuus pooleldi avatud rannatavern, kus peremees sees enamasti magas. Polnud hooajast veel haisugi. Me istusime sõbraga iga päev kell 11-12 (meeldiva rutiini eelised) liivale pandud toolidele ja jõime külma Fixi jäisest kannust marineeritud kaheksajala, taramas', suitsuheeringa ja värske saiaga. Rääkida oli väga vähe. Hästi aeglaselt sõitis kalapaat põhja suunas.
Need olid elu parimad hetked. Vastaskaldalt paistis Mani, võibolla isegi Agia Lavra kloostri kontuur. Vesi virvendas, sest oli varasuve kuumalaine, peremees oli taas ahju peale roninud ning naisi-lapsi polnud lähedal. Juua veel üks õlu ja valmistuda lõunauinakuks raamatuga…
Need hetked tasuvad elamist.
Kui kõnelda edasi Kreeka võtmes, siis ka Kreekas – nagu ka mujal neil laiuskraadidel, on endisaegne elu võimalik. Kus vähem, kus rohkem. Kui hindad endist maailma ja mõõdukalt dekadentsi, siis leiad seda pea kõikjalt Euroopast.
Inimeste, kogukondade kaitsekiht ei lase lihtsalt tarbetumat osa progressist endale ligi.
Kuid nagu öeldud, seal kus religioon püsib tugevamatel jalgadel, on vana väärtust ja aega rohkem. Kreekas kindlasti, kui Ateena välja arvata. Ka Põhja-Kreeka linnad ja inimesed on väga meeldivad, tähelepanelikud ja huvituvad – keegi ei torma sust läbi.
Viimasel paaril aastal – pärast hullumeelset koroonaaegset elu suurlinnades, tulevad inimesed maale, saartele, aina pikemaks. Ka Samos, mis pole kreeklaste hulgas olnud kuigi populaarne, on nüüd vähemalt suveks asustatud üsna pikaaegselt ateenlaste poolt, kelle tarbimisharjumustega tuleb ka kohalikel ärimeestel kohaneda.
Kui vanasti oli kuurortsaare klientide käekiri lihtne: hommikusöök hotellis, siis rand, lõunasöök kuskil väljas ja õhtul restoranis, vahepeal suveniiripoes, muuseumis ja siesta jms. Nüüd on seoses mitmekesisema klientuuriga kõik muutumas.
Inimene on nõus vähem kulutama lihtsalt söömisele-joomisele, see-eest tahetakse pikemalt ühes kohas – mingis seltskonnas – ennast hästi tunda. Kes suudab seda külalistele võimaldada, see on võitnud.
Inimesed kolivad perifeeriasse, kui neil on võimalus kaugtööks või neil on pension. Nad tahavad aeglasemat aega, nad tahavad vähem stressi ja haigusi. Nad tahavad aega iseendale, mida maakohtades on lademetes.
Nad tahavad siit perifeeriast korra aastas lennata Viini, Budapesti või Prahasse, et näha vana maailma hiilgust ja hõngu, 200 a vanu hotelle ja baare. Isegi noored. Näiteks mu tütar igatseb Budapesti jõe äärt ja vanalinna, isegi Buda vanu juuksuriärisid ja puiseid kohvikuid.
Ma ei remondi oma loomemajades meelega vana kaluriküla stuudiote aknaid ja uksi, sest neis on ajaloo ilu, soolase mere traagikat. Isegi kui värv uksel koorub, isegi kui vesi ukse alt talvel sisse tuleb, isegi kui aknaklapid krigisevad – ma ei vaheta neid pakettide või muu uue vastu. Osa külalistest oskavad selle eest tänulikud olla.
Kui inimesed oskaksid ja tahaksid vana hoida ja hinnata, siis võibolla suudaks seda ka riigid.
Kuid 60 % on edasi- ja kaasajooksikud – pimesi helgema homse ja progressi suunas. Nii on see peaaegu alati olnud ja midagi pole teha.
Ei, aeg ei peatu ja jäävad vaid need nõdrameelsed hullud, kes saavad kolida eilsesse päeva. See võimalus on olemas.
Eilses päevas on sul võimalik homset edasi lükata, sest sa kolid 60 aastat tagasi; seega jõuab 20 aastat edasi sinuni võibolla 50-60 aasta pärast…
Võibolla su lapsed tänavad sind kunagi selle eest, sinu haual.