Riigikogu liige, reformierakondlane Marko Mihkelson. Foto: riigikogu.ee

Kodanikuühenduse Meedia Uurimise Keskus juht Aldo Maksimov vaatleb Marko Mihkelsoni ümber lahvatanud skandaali meediakajastusi. Suuremas osas paistab probleemiks olevat Mihkelsoni tegudest rääkimine, mitte teod ise.

Mihkelsoni juhtumis jagunes ka meedia hoiak üsna võrdselt

  • Ka avalikkus võib leppida poolikute tõdedega.
  • Sotsiaalmeedias erineb suhtumine erakonniti.

Meedia Uurimise Keskus MTÜ (MUK) vaatles poliitiku ja endise ajakirjaniku Marko Mihkelsoni ümber lahvatanud skandaaliga seoses kümne esimese päeva meediakajastusi ning esitas need järeldused neljas kategoorias.

Algselt oli uuringuloo tellijaks Postimees, kes pakkus MUKile teha analüüsi Mihkelsoni juhtumi meedia ja sotsiaalmeediakajastuse kohta. Kui uuring ja lugu olid valmis, Postimees siiski taandus ning otsustas uuringut/artiklit mitte avaldada. Mitte üllatav, aga sümptomaatiline kindlasti.

*          *          *

Üldine järeldus võiks aga olla see: nii nagu rahvas jaguneb Marko Mihkelsoni kaasuses üsna selgelt kaheks, nii jagunevad ka arvamused / hoiakud meediaruumis kaheks, väga selgelt seejuures. Seis üsna fifty-sixty.

Fifty-sixty just ses mõttes, et natuke rohkem inimesi nii meedias kui tänaval leidis esimese 10 päeva kajastuse põhjal – võrreldes vastupidise arvamusega – et Marko Mihkelson on süütu ning sama väike enamus leiab, et Mihkelsoni kohtuasju poleks pidanud avalikuks tegema ning sama kehtib ka Marko Mihkelsoni poliitikast tagasikutsumise kohta. 

MUK sai oma uuringute alguseks võtta aja (5.-6. november), kus teema oli niikuinii päevavalgele toodud. Nii ei saa seda enam riiulisse või kappi tagasi panna. Seega tegeles Mihkelsoni kaasusega nii meedia, sotsiaalmeedia kui kohtuinstantsid, eksperdid ja advokatuur. Džinn oli selleks hetkeks juba ligi kaks nädalat pudelist väljas.

MUK leidis ajavahemikust 28. oktoober kuni 6. november kirjutavast ja rääkivast meediast 80 artiklit ning saadet, kus oli jutuks Marko Mihkelsoni juhtum. 

Vaatlesime Mihkelsoni juhtumi puhul kolme teemat, kolme mõõdikut.

  1. Hukkamõist fotodele ja sellele teole versus teo / skandaali pisendamine, süütumaks rääkimine, narratiivi muutmine teises suunas.
  2. Privaatsuse nõue – mis on kokkuleppeliselt eelkõige laste huvides versus avalik huvi – piltide ebaeetilisuse tõttu.
  3. Kas Marko Mihkelson peaks poliitikast lahkuma või pigem mitte?

Mõõdikut nr 2 võib esitada ka teise (täpsustava) sõnastusega: "laste privaatsuse argument versus avalik huvi/olulisus (kuna tegemist on kõrge profiiliga poliitikuga)".

Hukkamõist vs teo pisendamine

Hukkamõist fotodele ja tehtud teole versus teo / skandaali pisendamine, süütumaks rääkimine, narratiivi muutmine teises suunas.

Artiklitele anti hinnang viie palli süsteemis, kus 5 oli Mihkelsoni õigeks mõistev (seda siis erinevatel põhjustel: õiguskaitseorganid ei leidnud midagi kriminaalset, ekspertide hinnangul pole tegemist pornograafiliste ülesvõtetega ning laste ema oli lastest taunitavate fotode tegemisega kursis, lisaks hurjutati Marko Mihkelsoni õigeks mõistvates lugudes meediat, kes ei hooli lastest). 

Hindeskaala teises otsas ehk hinde 1 said need artiklid, mille sõnum oli Mihkelsoni teguviisi üheselt hukka mõistev, põhjusteks enamasti uskmatus asjaosalise selgituste kohta, et ebasündsad fotod tehti mänguhoos ning ka avalikkuse ette jõudnud õõvastav kirjeldus ühest fotost.

Õigeksmõistvaid ja Mihkelsoni õigustavaid artikleid oli 80st 12. Mihkelsoni pooldas suuremas osas 19 artiklit. 26 artiklit käsitles teemat neutraalselt, fakte ning olukorda kirjeldades, valimata niiöelda pooli. Mihkelsoni teguviisi taunivaid lugusid ilmus 13 ja täiesti üheselt hukkamõistvaid 9.

Tegu oli meie monitori kõige lihtsama mõõdikuga, sest seda on kõige selgem (lihtsam) hinnata. Samas võib see olla ka kõige libedam ja riskantsem skaala, sest meedia ja üldsuse käsutuses on adekvaatsete hinnangute andmiseks liiga vähe infot. 

Isegi hagis toodud kirjelduse kohale me võime panna mitu küsimärki. Seda, mis hagisse kirja läks, ei saa puhta kullana võtta, sest seal on neid pilte suure tõenäosusega kirjeldatud nii rõvedalt kui võimalik. Teisalt – piltide kirjeldamisel ei saa oma ala asjatundjad tõest ka väga palju hälbida, see on samuti selge.

Politsei kasutas piltide puhul fraasi "eetiliselt taunitav", mis on pelgalt kantseliit.

Kohus, politsei ja lastekaitseeksperdid paistavad olevat üksmeelel, et pildid on eetiliselt taunitavad ja neid poleks pidanud tegema. Kuid üldsus ei tea (ilmselt ei hakkagi teadma), kes olid eksperdid ja kõikide erinevate hinnangute põhjal otsustajad ning kas seal valitses üksmeel? Liiati on iga ekspert eraldi isik, kelle motivatsiooni me ei tea ega hakkagi teadma.

On sõna sõna vastu olukord. Osapooled ei tohi asjaoludest rääkida ja arusaadavalt ei tohi ka need pildid ringi liikuda. Mihkelsonil on samas mitu aastat olnud aega valmistuda teda tabanud skandaaliks. Ta pidi olema valmis. 

Kas ka meedia on valmis? Sest kui džinn, nagu öeldud, on välja lastud, siis avalikkus ootab meedialt professionaalset, otsustavat tegutsemist. Nagu paljudel tõsistel juhtudel seda on tehtud.

Privaatsuse nõue vs avalik huvi

Privaatsuse nõue – mis on kokkuleppeliselt eelkõige laste huvides versus avalik huvi – piltide ebaeetilisuse tõttu.

Keegi ei ütle muidugi üheski artiklis otse välja, et "meediahuvi on õigustatud" (monitori hinne 1). Pigem tuleb see artiklist välja lugeda, et artikli autor pole vastu vms. Vastasskaalal monitori hinde 5 puhul igal juhul tuuakse laste kaitsmise vajadus esile.

Analüüsitud 79 artiklist võis 43 puhul välja lugeda sõnumi või kahtluse, et kas Mihkelsoni tehtud kõlbmatute lastefotode avalikustamine oli õigustatud või mitte. Neist 43st artiklist 20-s laideti meediakajastus ja avalikustamine Marko Mihkelsoni skandaali teemal maha seoses vajadusega kaitsta lapsi. 

Näiteks õiguskantsler Ülle Madise kirjutas, et Mihkelsoniga (kes on muu hulgas ka Postimehe endine peatoimetaja) seotud fotoskandaali käsitlustega nii meedias kui ka sotsiaalmeedias on tekitatud asjasse puutuvatele lastele korvamatut kahju. Madise sõnul tuleb laste huve kahjustavad materjalid kustutada (ERR, Aleksander Krjukov, 02.11.22).

Sama liini kannab "Ekspert: ajakirjandus ei kajasta lastega seotud vaidlusi, sest kannatab igal juhul laps. Nüüd ka Postimees ja selle lehe maine" (epl.delfi.ee, 31.10.22), milles vahendatakse Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogi Ragne Kõuts-Klemmi arvamust. 

Laste huvide kaitsmise nimel laitis teemakäsitluse maha samuti Tarmu Tammerk ("Tarmu Tammerk: eetikapõhiselt ei saa praegu õigustada Mihkelsonist loo tegemist", epl.delfi.ee, 28.10.22), ning veel kaheksas loos avaldati arvamust, et pigem ei oleks tohtinud antud teemat meedias käsitleda. 

Samas tervelt 12 kirjutises leiti, et antud just lapsi puudutav teema on oluline ning Marko Mihkelsoni taunitava tegevuse avalikustamine oli hädavajalik, pigem arvati, et seda tehti liiga hilja või asjatu viivitusega (Katrin Pauts: mida on Marko Mihkelsoni skandaalist vaja õppida?, elu24.ee, 28.10.22).

Seda tonaalsust saab kokku võtta ka mõttega, millele viitas vastaspoole advokaat Maria Mägi-Rohtmets: lapsi ei tohiks  kasutada "inimkilbina" ning enda ebaeetilist käitumist ei tohiks suruda kuhugi tahaplaanile, viidates laste huvidele ja heaolule.

Tuleb muidugi ka öelda, et arvamused selle mõõdiku all on veidi "tule eile meile" toonis, sest kaasus on avalik olnud kohe kaks nädalat. Küsimus "miks seda tehti / miks seda poleks pidanud tegema" peaks nüüd asenduma teistsuguste küsimustega. Mis edasi? Usutavasti avalikkus ei lepi pooliku tõega. Ükskõik mida me arvame selle teema kajastamisest.

Kui rääkida kajastustest meediamajade lõikes, siis näeme tabelist, et näiteks Postimees Grupi ja Ekspress Meedia ridasid on täpselt samapalju. Midagi olulist näitab seegi: ei saa ju öelda nagu ekspluateeriks kohtuasja avalikuks toonud PM kaasust rohkem.

Kas Mihkelson peaks poliitikast lahkuma?

Kas Mihkelson peaks poliitikast lahkuma või pigem mitte?

Meedia uuringu taustaks me juba teame Ühiskonnauuringute Instituudi gallupi tulemusi kodanikkonna hulgas. "Kas Marko Mihkelson peaks poliitikast lahkuma?" küsimusele olid vastused järgnevad

  • "Ei" või "pigem ei" peaks – kokku 41 %
  • "Jah" või "pigem jah" – 33 %
  • "Ei tea" vms – 26 %

Kokku võttes, siin on kaalukauss kergelt Mihkelsoni poliitikas jätkamise kasuks. Kuid rõhutame, et seda esimese periooduuringu (10 päeva info avaldamisest) tulemustega, millal oli asjaolusid vähem teada.

Meedias soovitatakse samas mitmes artiklis Mihkelsonil poliitikast lahkuda. Või siis vähemasti – kõrgelt ametikohalt ehk Riigikogu väliskomisjoni esimehe kohalt.

15 artiklis 80st soovitatakse Mihkelsonil kas otse või kaudselt loobuda kas poliitikukarjäärist või taandada end väliskomisjoni juhi kohalt.

Seda mõõdikut on keeruline statistiliselt hinnata, kuna enamus artikleid siiski ei käsitle seda küsimust eraldi. Seega saame esialgu toetuda pigem valijate hinnangule.

Tsiteerime lõpetuseks ja vahelduseks Äripäeva 28. oktoobri juhtkirja: "Skandaali avalikuks tulek ei tee kogu loo keskmes olevatele lastele midagi head. Selle aidanuks ära hoida Mihkelsoni poliitikast lahkumine, mis olnuks vastutustundlik samm."

MUKi koduleht 

Sotsiaalmeedias võistlevad liberaalid ja konservatiivid

Kui vaadelda, milliseid seisukohti on Marko Mihkelsoni skandaali osas esitanud Eesti arvamusliidrid sotsiaalmeediakanalites (Facebook, Twitter), joonistub välja justkui kaks gruppi: ühed, kes mõistavad juhtunut selgelt hukka ning tõstatavad sellega seoses uusi küsimusi, ja teised, kes püüavad jääda neutraalseks, kutsuvad üles mitte ennatlikke järeldusi tegema või seavad kahtluse alla loo tegeliku motiivi. Siiski toovad pea kõik oma sõnavõttudes välja laste huvid ja privaatsusküsimused.

Mõtteliselt esimesse gruppi võiks paigutada näiteks Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluva Helle-Moonika Helme, kes väljendab, et lastele on tekitatud korvamatut kahju. „Kui Marko Mihkelson oleks teinud avalduse, et seonduvalt avalikkusele teatavaks saanud asjaoludega astub ta tagasi väliskomisjoni esimehe kohalt ja taandub Riigikogust, kusjuures palub laste huvides teema käsitlemine lõpetada, siis oleks ilmselt nii ka asi lõppenud, kuid ennast õigustades ongi selline olukord tekkinud, tema on tekitanud lastele korvamatut kahju." 

Tema kaaserakondlane Kert Kingo väljendab oma seisukohta konkreetselt, et tegemist on taunitava teoga. „Kehtiva seaduse kohaselt on meil kohtuotsused avalikud ja kõigile kättesaadavad. Mitte kellegi õigusi ei rikuta sellega, kui taunitav tegu ja selle detailid avalikustatakse!"

Martin Helme (EKRE) tõstatab aga oma Facebookis mitmeid küsimusi: „Küsimus ei ole – vähemalt mitte poliitilisel tasemel – selles, kas prokuratuur võttis asja üles või mitte. Küsimus on ühiskonna moraalses ja eetilises palges; selles, kas me kaitseme oma lapsi võikuste eest, võigaste inimeste eest. Mihkelsoni loo põhiküsimus selles ongi, kas meil on veel ühiskonnana lootust? Kas me võitleme oma laste eest?"

Mõtteliselt teise gruppi kuuluvad näiteks Reformierakonna liikmed Kaja Kallas, Jürgen Ligi ning Aarne Veedla, samuti Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Karmen Joller ning endine infotehnoloogia- ja väliskaubandusminister Kaimar Karu. Keegi neist ei võta teema osas otsest seisukohta, küll aga tuuakse välja, et tegemist on kinnise kohtuprotsessiga ning infokildude põhjal ei peaks järeldusi tegema. Samuti seatakse küsimuse alla loo tegelik motiiv.

„Ma saan tugineda sellele, et juhtunuga on tegelenud politsei ja ka lastekaitse. Mihkelsoni suhtes ei ole alustatud ühtegi uurimist ning selle juhtumi taustal on väga keeruline vaidlus ja konfliktsed suhted laste vanemate vahel. Kõige tähtsam on selles olukorras kaitsta laste eraelu puutumatust. Tegu on kahetsusväärse juhtumiga, mis riivab tugevalt inimeste eraelu, ning seega tuleks hoiduda ennatlikest järeldustest ning poliitilisest kättemaksuhimust." – Kaja Kallas, Facebook 28. oktoober.

„Kinnine kohtuprotsess ongi kinnine ning laste huvid ongi laste huvid. Ja teema tuleb sulgeda." – Jürgen Ligi, Facebook 5. november.

Samuti Reformierakonda kuuluv Aarne Veedla kirjutab 28. oktoobril 2022: „Karta on, et loo tegelik motiiv on veel hoopis teisal. Marko Mihkelson on efektiivselt vedanud Putini vastast koalitsiooni Euroopa riikide parlamendi liikmete hulgast, jääb mulje, et antud diskrediteerimise aktsioon on sellega seotud." 

Lisaks võtab Twitteris sõna Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Karmen Joller: „Ei ole meie asi otsustada, kes on hästi ja kes halvasti käitunud. Kui me vähegi lastest hoolime, siis me rohkem seda teemat mitte kusagil ei kommenteeri." 

Sarnast arvamust jagab Twitteris ka ettevõtja ning endine infotehnoloogia- ja väliskaubandusminister Kaimar Karu: „Kaasuses on palju ebaselget. Kõrvalistel inimestel on vaid infokillud. Ma ei näe, kuidas selle keskel olevad lapsed (ühis-) meedias ilmuvatest spekulatsioonidest võidaks." 

Kokkuvõtteks

Uuringud, numbrid kõnelevad enda eest. Ühiskonnas, veel vähem meedias puudub Mihkelsoni küsimuses konsensus ja üksmeel. On selge jagunemine, et mitte öelda: lõhenemine. Nii selget arvamuste kahesust ei mäleta MUK viimase paari aasta oluliste uudisteemade seest.

Uuringu tulemust vormistades tekkis paar küsimust.

Üks küsimus on, et kui paljudes nendest lugudest, mis räägivad laste õigustest või hooldusvaidlustest… kui paljud neist sisaldavad ka hukkamõistu, teo tunnistamise komponenti? Sest pole mingit põhjust, miks nad ei peaks seda ka sisaldama. Vastus: väga väike osa, 4-5 %.

Laste privaatsus on loomulikult oluline, aga see ei muuda kõnealust tegu olematuks.  Sellele tõigale viitavad vähesed.

Kui rääkida paremast ajakirjandusest, siis…, siis ilmselt tasuks vaadata, et kas igas uuritavas loos on olemas eetiliselt taunitava teo komponent, kas on olemas tähelepanu nö teistele asjaoludele (laste privaatsus, õigused jne) ja kas lugudes, mis räägivad ühest, on olemas teine ja vastupidi.

Me ei saa nõuda, et kõiki kohtudokumente avalikustataks. Saame aru, et üks osa kohtuotsusest oli see, et osapooled ei tohi selliseid asju avalikustada. Nii et seda Mihkelson ilmselt teha ei saaks, isegi kui tahaks. 

Üks asi veel. Nii meedias kui sotsiaalmeedias (eriti seal) käib jagunemine suuresti erakondlikult ja maailmavaateliselt. See on käesolevas kontekstis väga ohtlik ja kahetsusväärne, sest kui võimulolev klikk pigem toetab Mihkelsoni süütust, privaatsust ning ametis püsimist ning oposotsioon on vastu, siis me ju saame aru, mis mängu mängitakse.

Jääb loota, et see jagunemine on väärtuspõhine, mitte poliitiline.  

Kirjeldatud kaasus on Eesti meedia jaoks kindlasti kasulik õppetund. Kuidas käituda olukorras, kus "kahju" on juba tehtud. Kuidas siit edasi?