Aldo Maksimov vaatleb koduvanariigi tegelikkust läbi võõrsil elava ajakirjaniku prisma. Foto: Aldo Maksimov

Samose saarel elav vaktsineerimata ajakirjanik Aldo Maksimov külastas hiljuti armsa laulurahva koduvabariiki ja korraldas esindusliku valimiga dessandi vanalinna söögi- ja joogikohtadele. Nüüd vahendab ta Objektiivi lugejatele, mida meil sellest üritusest riigi ja rahvana õppida on.

Külastasin veebruari keskpaigast märtsi alguseni koduvabariiki ja tahaksin nüüd kirjutada oma muljetest seoses koroonapiirangutega. Eelkõige sellest vaktsineerimistõendist, millega pääseb avalikesse asutustesse kultuuri, toitu ja muud säärast nautima.

Kuna olin reisil üksi (mitte perega) ning mul oli igapäevaselt kavas üksjagu kohtumisi, leidsid need kõik aset avalikes kohtades – kohvikutes, pubides, keldrites, baarides. Ning kaks korda ka avalikus saunas.

Summaarselt ütleksin, et kahe nädala jooksul ma käisin kõrtsis kokku umbes 60 korda. Tundub julm number, aga tegelikult käisin iga päev mingist kohast läbi 4-5 korda, kus pikemalt, kus lühemalt.

Näiteks Leo Lapini surmapäeval käisin läbi lühidalt need kohad, kus Leo tavatses käia ning kuhu rahvas toopäev ka kogunes, küünal Leo auks. Ei küsitud neis kohtades mingisugust tõendit, üheski neist. See selleks.

Saldo minu visiitidest Tallinna lõbustusasutustest on järgmine. 60 korrast küsiti vaxx-tõendist 15 korral. Koos isikuttõendava dokumendiga küsiti seda aga 5 korral.

Minul vaxx tõendit ei ole, ma olen vaktsineerimata. Kus küsiti, seal näitasin oma isa tõendit. Sellest piisas enamuses kohtades, mõnes kohas küsiti pildiga dokumenti. Mida mul „polnud kaasas". Näitasin pangakaarti, millel on sama perenimi, sellest siis piisas 98 % juhtudel. 

Vaid ühes kohas see ei sobinud (kuna pilti ju pole peal), mistõttu täpselt ühest kohast väljusin selg ees. Oli veel üks koht Pika tänava alguses, kus erinevalt kahest eelnevast korrast küsiti mu kolmandal visiidil vaxx tõendit, mida ma ei viitsinud teha, sest kahel eelneval korral oli teistmoodi. Olin vist pisut solvunud. 

Seega – 60st korrast 58 õnnestus osaleda Tallinna vana- ja kesklinna söögi ja joogiasutustes ilma kehtiva vaxx tõendita. Tunda uhkust? Pigem mitte, see on mingi muu tunne.

Ma küll ei tea, mida selle teadmisega pihta hakata, aga igal juhul on see tugeval valimil põhinev „uurimistöö". Puhtalt isiklikul kogemusel baseeruv, mis aga annab mulle endale seda tugevama tunnetuse sellest, kuidas asjad tegelikult on.

Üks põhilisi järeldusi on, et vaxx tõendi küsimine ja näitamine on sügavalt diskrimineeriv, alandav ja mõttetu kõigile osapooltele. Eriti olukorras kus suurtel väljakutel toimuvad meeleavaldused, protestid, rongkäigud ning kontsertsaalides laulud tuhandete inimeste osavõtul.

Tõde on muidugi ka see, et kui ma oleksin olnud reisil, Tallinnas külas abikaasa ja /või lastega, poleks ma külastanud suvalisi kohti – hirmus et mind saadetakse uuesti välja sealt. Oleksin külastanud sel juhul ainult neid kohti, mille puhul oleksin kindlalt teadnud, et saan olla ilma tõendita.

Üksi kulgedes sellistel hirmudel polnud alust. Kui ei võeta jutule, lähed järgmisse kohta. Kuid seda juhtus ainult kahel korral.

Siit ka sõnum riigile. Milleks piirangud kui need reeglina ei kehti? Kui need kedagi ei huvita ning kui enamus neid oluliseks ega vajalikuks ei pea? 

Pigem on need piirangud alandavad ja inimväärikust riivavad. Täiesti arutu meede. Mis pealegi tekitab suurt kahju äridele. Kui on soov muidugi õpetada ettevõtjaid riiki vihkama, siis pange aga edasi.

Võrdluseks mis toimub meil Kreekas. Peaaegu et sama. Ateenas on pooled kohad, mis küsivad tõendit ja /või passi. Perifeerias, mida kaugemale riigi keskusest lähed, seda vähem seda ka küsitakse.
Meil Samosel küsitakse vaxx tõendit vaid suuremates linnades ja mõnes üksikus kohas mujal. Meie külades pole põhjust olnud vastata taolistele totratele küsimustele.

Mitte ükski ettevõtja, kohvikupidaja meie kandis pole nii loll, et hakata klienti ahistama mingite tõendite küsimisega. Saata nimesed ukselt tagasi, kes seetõttu enam võibolla kunagi tagasi ei tule – see oleks ju majanduslik enesetapp.

PS! Seda et poes oleks pidanud Eestis maskiga käima, sain teada alles pärast reisi. Ei nõutud, küsitud kusagil.

Autor on Kreekas Samose saarel elav ning seal loomekodu ja puhkemajasid pidav endine ajakirjanik.