Ka väliseestlased osalesid üsna aktiivselt kohalikel valimistel (minu tutvusringkonnas 80 %) ning vaade väljastpoolt võiks olla rikastav täiendus kogupildile. Hääletati neid, kes ei vastuta eelmiste sigaduste eest, kirjutab endine ajakirjanik ja Samose Loomemajade juht Aldo Maksimov Objektiivile.
Lühike järeldus äsjastest valimistest päev hiljem saunas (jah, ka meil Kreekamaal on soome saun!) oli: ei midagi eriti vaimustavat. Laias laastus jätkub kõik ilmselt samamoodi, sest „võitjad" ei pruugi olla võitjad – nomenklatuur neelab nad lihtsalt alla.
Eraldi huvitav küsimus on kindlasti Reformierakonna tulemus, hetkeseis ja tulevik. Ega ta kuhugi ei kao, aga… Muutusi on kindlasti tulemas, stsenaariume on mitu ja päris endiseks REFi ladvik ja sisu kindlasti ei jää.
Aga võibolla ma eksin? Sest REF-i puhul, tundub, on kõik võimalik. Ma usun /kradan, et võimu säilitamise nimel (eeskätt riigi tasandil) ollakse kõigeks võimelised.
Õnneks näitasid valimised – REF-i kontekstis ka seda – et rahvas on tüdinenud poliitikutest, kes ei esinda ideoloogiat, maailmavaadet, vaid lohisevad sinna, kus on pikem leib. REF-i kehv tulemus on ka selle indikaator.
Samas jällegi, Isamaa edu kontekstis näeme peagi mõõga teist tera. Ka Isamaa lendab samasse orki, sest esiteks on nad muutumas juba samasuguseks nomenklatuuriks nagu REF aastakümnetega kujunes, teiseks võtab Isamaa oma ridadesse liiga palju mujal läbi kukkunud poliitikuid – loe: ka neid kes liiguvad konformistlikult sinna kuhu vaja. See on viga, mille Isamaa oleks võinud ära hoida.
Muidu varsti on jämedalt võttes nii et kunagi IRList mujale (REF, Kesk, EKRE) lahkunud poliitikud hakkavad sinna tagasi kibelema. Ja kui mitte Isamaasse, siis katuse alla, kus hea tulemus on realistlik – plaan B ehk Parempoolsed, Keskerakond. Kui rääkida küünilisest tegelikkusest.
Valimised Eesti moodi
Veel üks pähkel poliitikaekspertidele: kuidas sai võimalikuks et valmised võitis Isamaa, kelle juhtide hulgas ei ole säravalt karismaatilisi poliitikuid? Mina sellest aru ei saa. Protest ühiskonnas peab järelikult olema väga suur.
Reformierakonna olukorrast aga sedapalju veel, nagu Anvar Samost pärast valimisi mainis, Eestis ei ole nominaalselt suurimal kaotajal (võimuerakonnal) tavaks juhil tagasi astuda. Seda on Kristen Michal ka mõista andnud.
Poliittmatemaatikast ma rääkima ei hakka. Küsimus tegelikult on vastutuses ja eelkõige oma erakonna enda liikmetele silma vaatamises. Delfile ja keksmisele valijale võid sa muidugi puru silma ajada, aga kuidas selgitada läbikukkumist erakonna asutajaliikmetele, vanadele kormoranidele, Andrus Ansipile, tagatoale?
Õnneks või kahjuks on võimust pimestatud poliitikutel kalduvus teha aina uusi ja uusi lollusi, seega võib juhtuda et REF-i praegused juhid veavad erakonna veel suuremasse kaosesse ja kriisi. Jumalat tänada võivad need, kes on sealt Brüsselisse läinud või kolimas teise erakonda.
REF-i ebaedu taga on rahva hinnang raha väärkasutusele
Reformierakonda võiks lohutada poliittehnoloogiline asjaolu, et riigikogu valimisteni on poolteist aastat. Ehk et kui Isamaa ja näiteks ka Keskerakond suudavad lähema ajal jooksul oma marki piisavalt täis teha, siis hakkab REF toetus jälle tasapisi tõusma.
Aga…, siin on see jama, et vikerkaarekoalitsioon pressib võimule tõenäoliselt nii Tartus kui Tallinnas ja võibolla veel kuskil. Seega – REF ikkagi jääb vastutama? (Vastutamine on muidugi liialdatud sõnakõlks, sest Eesti poliitlises leksikonis ei tähenda see suurt midagi.)
Ses mõttes viimased arengud ei räägi taas REF kasuks. Eriti Tartu puhul. Samas, Isamaa on seal kaotanud palju rohkem krediiti.
Üks asi võiks võimulolijaid (ja võimul olijad Eesti riigis on endised) küll mõtlema panna: ebaedu kohalikel valimistel ei ole võibolla niivõrd seostatav kellegi Pärtel-Peeter Pere, Sõõrumaa või muude jaburustega Tallinna võimu juures, vaid Eesti rahva hinnangule võidurelvastumisele, rahva vaesustamisele, sõjapartei hoiakutele, raha kantimisele militaarärisse ja rohepesusse.
Selle asjaga on nii, et eestlane ei lähe Facebooki ütlema, et raha suunamine sõjandusse, tuulikutesse, roheärisse on mõttetu ja liialdatud, aga ta saab salaja anda sellele hinnangu läbi anonüümse hääle.
Päästerõngas nomenklatuurile: flirtida sõjaga
Sõja provotseerimine on REF-i jaoks võibolla ainus võimalus säilitada võim. Küüniliselt väljendades – „teha Ukrainat", sest sõja ajal ju valimisi ei toimu. Julm, kas pole. Aga poliittehnoloogiliselt see võiks toimida.
Samas, need inimesed, kellega olen sõjapartei võimuplaanist rääkinud ütlevad et: ei tea, pole kindel, kas nemadki (loe: REF) tahavad põrgusse minna. Aga mina ei tea, võibolla tahavad.
Kas REFil on oskust ja võimekust mängida militaarmänge (kutsuda Venemaad meid ründama) nii et rahvas jääks nende seljataha, selles on küsimus. Kaja Kallas ja tema tiib REF-is teeb seda niikuinii, hoolimata Vana Euroopa tuumriikide manitsustest. Poliitikas nagu armastuseski on kuuldavasti kõik lubatud.
„Nailonsoki" ajastu lõpp on käes
Valimised võitsid numbriliselt paljuski need, kes polnud eelmistel aastatel võimul, seega oli tegu paljudes kohtades protestiga. Võitsid need, kes on ennast viimastel aastatel kõige vähem diskrediteerinud.
Võitsid ka need, kes kõnekoosolekutel, debattidel ajasid kõige vähem hämarat juttu. Inimesed on tüdinud kuulamast „sooja auru" ja kantseliiti ning igatsevad poliitikuid, kelle jutust ja lihtlabaselt ka keelekasutusest on võimalik aru saada.
„Nailonsoki" ajamine poliitikas peab läbi saama. Selleks on trendid ka maailmas meile juhiseks.
Siit ka otsene link Keskerakonna edu selgituseks Tallinnas. Nii vähe või palju kui inimese silm kaugest Kreekast debatte jälgis, siis on ilmselge, et Mihhail Kõlvart suudab oma mõtted sõnastada selliselt, et:
A. Kõik kuulavad teda; B. Vähemalt pooltel juhtudel on tal midagi öelda, C. Nagu näitas ka võidukõne, siis suudab ta ka mitte-eestlasena improviseerida ja kasutada eestimeelseid loosungeid paremini kui mõnigi eestlane (võrdluseks Reinsalu üsna sisutu kõne Isamaa peol).
Ega rohkem polegi vaja. Ning natuke võiks tagasi tõmmata eelnevaga seoses ka sellega, et Keskerakond tugineb vene valijale. Kui sõnumi selgus on oluliselt kõrgem, kõnetab see ka eestlast.
Kelle saad kui valid Isamaa?
Teine asjaolu Keski taga on veel. Kuna EKRE intelligentsemale konservatiivile enam ei sobi, siis tekib ju küsimus, et kellele üldse hääl anda. EERK ju ei küündi üle läve. Seega läheb suur osa nende hääli Keskile, sest süvariigi Parempoolsetele need kindlasti ei lähe.
Isamaale – tõsi, jah, sinna läksid ka paljude konservatiivide hääled. Aga edaspidi, kui nüüd selgub, et Tartus võitnud Isamaa loob seal oma vikerkaarekoalitsiooni (millega tehtigi algust), siis konservatiivne valija kukub sealt alt ära.
Pole vist vaja selgitada: annad hääle Isamaale ja saad sotsid. Kõlab kuidagi tuttavalt. Tänan, ei.
EKRE-st ka. Nõrk tulemus ei üllata. Ilmselt peab perekond Helme olema järgmistel valimistel õnnelik, kui mingigi künnis täis tuleb. Hääbuv lugulaul.
EKRE on lagunev perepartei, kes on teinud viimase kuue aasta jooksul valesti sisuliselt kõik mis vähegi võimalik.
Kui erakonna esimees Martin Helme, keda ka tema poliitilised vaenlased on aastate lõikes nimetnud teraseks ja andekaks poliitikuks, ütleb selgituseks: „Me alahindasime eelmise suve tüli mõju", siis see juht ei saa väga tark olla.
Nimeta EKRE üks õige otsus alates 2019
Kõige lihtsam on EKRE puhul tagasi minna 2019. aastasse, mil Isamaaga moodustati valitsus. Mäletate tsirkust ministritega? Kes olid need inimesed, keda EKRE ametisse edutas? Kui ma poleks ise sel ajal kuulunud EKRE-sse, oleks naerust püksid täis teinud.
EKRE on töötanud halva juhtimise musternäidisena. Edutatud on ainult küündimatuid inimesi, et võim oleks kontrolli all ning lakeid üle pea ei kasvaks. Kuid see on täpselt vastupidine parimatele juhtimispõhimõtetele. Ka Rahvusringhäälingut ja selle paljusid osakondi muuseas juhiti aastakümneid samal põhimõttel.
Parempoolsed ehk Plaan B on uus projekt, võib ka öelda, et läbi kukkunud Eesti200 asemel. Viimase hetkeseisu iseloomustab hästi riigikogu esimehe Lauri Hussari Viimsis kogutud 44 häält. Ma oleks Tallinna paarist Gruusia restoranist oleks ka rohkem hääli kokku kogunud.
Eks näis, millised REF-Eesti200 poliitikud otsustavad lähiaastail Parempoolseid rikastada. See projekt lihtsa kodaniku silmis esindab „süvariiki" ja enamusel mõtlevatest inimestest (sõnavabadus, kohtusüsteemi meelevald, covidi reeglid, sõjaline meelestatus) pole sellega seoses kuigi soojasid tundeid.
Kuhu maanduvad uute valmiste eel näiteks Marko Mihkelson, Kalle Laanet, Karmen Joller, Eerik-Niiles Kross, Toomas Kivimägi, Erkki Keldo, Urmas Kruuse, Liina Kersna jmt, kui selgub et REF-ile ennustatakse näiteks vaid 17 kohta riigikogus?
Valimiste võitja Isamaa kohta võib ka häid sõnu leida. Pooled erakonna liikmetest, kes on seal aastakümneid olnud, on tänaseks jõudnud ära oodata partei eduloo.
Kui nüüd näiteks Tõnis Luukas ütleb Tartus, et on aeg teha Reformierakonnaga koalitsiooniläbirääkimisi, siis kõneleb siinkohal hoopis võimuiha ja konformism, mitte mõistus ja riigimehelikkus.
Ole siis valmiste võitjana opositsioonis, kui sa pole võimeline ilma REFita koalitsiooni moodustama. Tõnis Luukase poliitiline skoor sai nüüd küll kõvasti kannatada. See muutus pigem selliseks nätskeks massiks ja samad sõnad käivad ka erakonna Tartu juhatuse kohta.
Aga nii need asjad paraku käivad.
Kui mitut riigimeest teie oskate nimetada Eesti riigis? Täna.
Kokkuvõtteks: valimised ei tekitanud ei vaimustust ega tunnet, et midagi võiks muutuda. Kuid seda oli ka üldiselt ette arvata. Seega – status quo, „Tartu 1985", nagu teater ütles.