Linnade arendusega tegelev Singapuri libertaarist ettevõtja Alex Voss leiab portaalis Mises.org, et maksud on just nende õigustuseks toodud peamiste põhjenduste tõttu barbaarsed.
Maksud on hind, mida me maksame tsiviliseeritud ühiskonna eest. Maksud on hind, mida me maksame tsivilisatsiooni eest. Mulle meeldib maksta makse. Nende eest ma ostan tsivilisatsiooni.
– USA ülemkohtunik Oliver Wendell Holmes Jr
Maksuaruannete esitamise hooajal annavad paljud inimesed teile praktilist nõu, kuidas vähendada maksusummat ja leevendada oma maksu- ning aruandekohustusi. [Jutt käib Ameerika Ühendriikidest.] Taoliste nõuannete kordamise asemel sooviksin ma pigem arutleda maksude rolli üle ühiskonnas ja täpsemalt, et miks meile pole makse vaja.
Pea kõik inimesed saavad aru, et maksude maksmine mõjub inimestele psühholoogiliselt halvasti ja sellega kaasnevad muud halvad mõjud. Kuid seejärel leitakse, et vaatamata kõigile puudustele on maksud hind normaalses ühiskonnas elamise eest. Vähemalt selline on loosungi mõte, mille leiab [Ameerika Ühendriikide pealinna] Washington DC riikliku maksuameti peakontori hoone eest.
Minu hinnangul on tegemist valetamisega. Maksud ei ole hind, mida me maksame tsiviliseeritud ühiskonnas elamise eest. Maksud hoopis aitavad õõnestada kõike seda, mis on jäänud järele tsiviliseeritud ühiskonnast.
Maksustamise ettekäändeks tuuakse tavaliselt kaks suuremat põhjendust. Esimesena nimetatakse, et makse on vaja avalike hüvede pakkumiseks. Teisena väidetakse, et rikkust on vaja võrdsemalt ümber jagada. Mina leian, et kumbki põhjus pole maksustamiseks eriti põhjendatud. Kui maksustamist on üldse vaja, siis peaks sellele leidma mingid muud alused.
Mõlemad põhjendused on kuidagi lihtsameelsed. Kes asjast paremini tahab aru saada, nemad võiksid näiteks lugeda Murray Rothbardi traktaati "Inimene, majandus ja riik" (Man, Economy, and State). Viidatud raamatus esitatud tõestused on laitmatud ja loogiliselt järjepidevad. Raamatus järeldatakse, et ainukene tõeliselt eetiline maailm, milles me võiksime elada, peab olema maailm, milles makse ei eksisteeri ning ühiskonnas pole olemas väljapressimist.
Miks makse ei tohi kasutada heaoluriigi paisutamiseks
Kõik majandus on mikroökonoomika. Sellist nähtust nagu "makroökonoomika" ei saa väljaspool miljardite inimeste isiklikul tasandil langetatud otsuseid olla olemas. Sel põhjusel me alustame seda mõtteharjutust lähtudest üksikisiku vaatepunktist. Üksikisikutel on vaja selles maailmas midagi teha. Selline tegevus tähendab kindlate eesmärkide saavutamiseks teatud vahendite kasutamist. Kuid kuidas me teame, milliste eesmärkide poole püüelda ja milliseid vahendeid selleks kasutada? Sellise otsuse peavad langetama üksikisikud iseseisvalt. Üksikisik peab uskuma, et eesmärgi saavutamine teeb tingimata tema elu paremaks. Ta peab samuti uskuma, et tema teod koos tema kasutatud vahenditega aitavad tal edukalt jõuda soovitud lõpptulemuseni. Siinkohal pange tähele, et ma ei väida, nagu inimene oleks neid otsuseid tehes eksimatu või tingimata võimekas lõppeesmärki saavutama. Ma ütlen seda, et ta peab enne eesmärgi saavutamist ise uskuma nii vahenditesse kui eesmärki.
Viis, kuidas meie kui välised vaatlejad teame, et üksikisik soovib jõuda mingi lõpptulemuseni, on ainult tema tegevuse jälgimine. Kui üksikisik võib alati öelda, mida ta hindab ja teha enda mõtlemises järeleandmisi, millest ta seejärel maailmale teada annab, ei saa me siiski olla lõpuni kindlad, et ta tahab jõuda just ühe kindla eesmärgini ja mitte teiseni. Tema eesmärkides saame me olla kindlad ainult siis kui ta näitab oma soove päris maailmas toime pandavate tegude läbi. See seisukoht on oluline, kuna ma ei leia, et tüüpiline turumudel oleks väga tõhus ja inimene ise homo economicus. Need ei ole maailmast täpsed pildid. Minu hinnangul on inimene ise kõige paremas olukorras teadmaks, mis suurendab tema heaolu ja tema on tegelikult ainus, kes teab, mis aitab tal jõuda paremale järjele. Seda ei saa teada ükski väline osapool.
Selles vaatenurgas saame me teha palju põhjalikuma järelduse. Kui üksikisik on ainus, kes võib teada, mis suurendab tema heaolu, siis me peame tingimata lubama üksikisikutel langetada ühiskonnas otsuseid vabatahtlikkuse alusel. Sellisel viisil väljendatud eelistused oleks nende ainus viis näidata, mis tegelikult suurendab nende endi heaolu. Tagajärjena takistab igasugune sekkumine turumajandusse alati üksikisiku võimekust näidata oma eelistusi tegude kaudu.
Sellel kohal pole palju tõsta esile, kui arvestada asjaoluga, et kõik vabal turul kordasaadetud teod suurendavad heaolu (vähemalt esialgselt või a priori) ja kõik sunniviisilised sekkumised turule kahjustavad ilmtingimata üksikisiku võimet suurendada oma heaolu, siis kui valitsus sekkub majandusse, siis muudab ta sellega maailma tingimata halvemaks. Kasulikkust ei saa mitte mingil viisil valitsuse sekkumise tingimustes teaduslikult suurendada.
Lõpuks me märkame, et kuna ükskõik millised valitsuse sekkumised muudavad ühiskonna olukorra hullemaks, siis maksustamine on otseselt selle kategooria osa. Mitte vabast tahtest tehtud maksena tähendab maksustamine sunniviisilist vahendite ära võtmist ühiskonna kaasliikmetelt. Neid summasid oleks pidanud ilmtingimata kulutama teisiti. Kui seda ei saanud teha, siis mis on üldse maksustamise mõte? Selle tõttu me teame, et vahendid, mis võetakse ära teatud inimeste rahakotist ja antakse kapitali jagajate kätte, kes ilmtingimata kulutavad raha vähemtõhusas laadis ja muudavad maailma niiviisi halvemaks.
Miks varade ümberjagamine maksustamise kaudu muudab maailma vaesemaks
Teine suurem väide, miks makse on vaja, ütleb, et varasid on vaja jagada ümber palju õiglasemas laadis. Seegi on loogiline eksitus. Tegelikult on kogu varade "ümberjagamise" mõte loogiliselt vale algusest peale.
Loodusvarasid leidub üle kogu maailma. Mõnes kohas on neid rohkem ja teises ükskõik milliseid loodusvarasid palju vähem. Hoolimata alguspunktist me teame, et inimesed tegutsevad maailmas soovimatu rahuldamatuse leevendamise nimel. Sellest tõdemusest lähtudes me teame, et see tähendab tihti teatud sisendite hankimist (need võivad olla lihtsalt oskused ja üksteise aitamine kuni suure tööstustehnoloogiani). Neid sisendeid konkreetses keskkonnas omavahel segades jõutakse väljundini. See väljund müüakse seejärel maha. Mida kõrgem on müügihind, seda parem on see tootjale. Mida väiksem see on, seda parem tarbijale.
Arvestades asjaoluga, et kogu majandustegevus seisneb sisendite ümberkorraldamise kaudu rikkuse loomises, mille eesmärgiks on tarbijaskonna soovide täitmine (millega saavutatakse tootja jaoks kõrgem hind), me teame, et tootjad (või ettevõtjad) soovivad pakkuda tarbijatele võimalikult suurt heaolu eesmärgiga tagada endale võimalikult suurte kasumite kaudu võimalikult suur heaolu. Sellises mõttes osutab kasum sellele, kui palju head keegi on konkreetseks hetkeks maailmale teinud. Selliste kasumite maksustamine ja ära võetud vahendite andmine neile, kes pole nii palju head teinud, tähendab tarbijate heaolu vähendamise ergutamist ning kõrgemaid hindu. Samuti tähendab see, et see seab ettevõtjad, kes ei tooda nii palju, kunstlikult paremasse olukorda kui nende kutsekaaslased, kes tootsid maailma tarbeks tegelikke väärtuseid.
Lubada turul endal jagada ressursse ja rahalisi vahendeid on ainus õiglane ressursside jaotamise viis. Olles täpsem, siis tegemist ei ole päris "jaotamise" protsessiga. Iga ühiskonnas toimuv tehing viib tingimata sinna, kus konkreetsel hetkel asuvad varad. Igas tehingus osaleb vähemalt kaks isikut, kes teevad oma elu a priori paremaks. Pole olemas sellist asja, nagu mingisugune vara kellelegi eraldamine, kui see, mida igapäevaselt soovib teha üksikisik. Sellisena tähendab vara ümberjagamine valitsuse sunnil raha eraldamist eemale sellest, mida tarbijad soovivad. Sellisena võttes pole vara ümberjagamine kuidagi meeldiv.
Toimetas Karol Kallas