Konservatiivne ajakirjanik Alexander Marlow on aasta aega uurinud korporatiivse meedia korruptsiooni ja salasidemeid ning tal ilmus teisipäeval 18. mail raamat "Pommuudised: paljastades nomenklatuurse meedia peidetud kokkuleppeid ja salajasi korruptsioone". Alljärgnev on viidatud raamatust pärit lugu USA vasakäärmusliku korporatiivse ajakirjanduse ühest suurimast mõjutajast ja demokraatliku partei suurrahastajast, Steve Jobsi lesest Laurene Powell Jobsist.
Laurene Powell Jobs, keda Vox [üks progressistlikumaid USA meediakanaleid] kirjeldab "ühe maailma olulisema heategijana", on Apple'i asutaja ja miljardärist arvutiguru Steve Jobsi lesk. Temast on saanud varjatud superjõud tohutu vasakpoolsete meediaväljaannete, organisatsioonide ja poliitikute võrgustiku taga. Forbesi hinnangul on Jobs üks kümnest Maa rikkaimast naisest, kelle varandust hinnatakse täna 16 miljardi dollari kanti ja mis koosneb peamiselt kahe, maailma suurimate ettevõtete hulka kuuluvate, Disney'i ja Apple'i aktsiatest.
Oma vastilmunud raamatus "Pommuudised: paljastades nomenklatuurse meedia peidetud kokkuleppeid ja salajasi korruptsioone" (Breaking the News: Exposing the Establishment Media's Hidden Deals and Secret Corruptions), milles ma kirjutan peidetud sidemetest nomenklatuurse meedia ja vasakaktivistide vahel, uurisin ma ka Jobsi üha kasvavat mõju.
Kui Laurence Powell Jobsi võrrelda kellegi samaväärse, kuid avalikkusele tuntud inimesega, siis see oleks Ungari päritolu miljardär George Soros. Sorost nimetatakse küll "heategijaks", kuid samas on temast saanud globalismiusku äärmusvasakpoolsete ühemehe hoiupõrsas. Nii nagu Sorose jaoks Avatud Ühiskonna Sihtasutused, on Jobsi mõju kehtestamise kanaliks Emerson Collective (Emersoni kollektiiv; EC), mille ta asutas, mille kaudu ta paneb toime oma heategusid ja mida ta ise juhib. Forbes kirjeldab Emerson Collective'i "piiratud vastutusega heategevus- ja investeerimisettevõttena". Tegemist on märkimisväärselt häguse määratlusega, mille tõttu saab EC ühekorraga tegutseda nii äri- kui heategevusmaailmas, andmata selle juures aru, millised nende ettevõtmised on täpselt mida. Ma ei ole kindel, mis kategooriasse [äri või heategevus] see kuulub, kuid EC-le kuulub meediaväljaanne Atlantic. [Atlantic on üks mõjukamaid ja äärmusvasakpoolsemaid Ameerika Ühendriikide meediakanaleid.]
Inside Philanthropy [Heategevuse siseelu; suurte heategevusorganisatsioonide ja heategijate tegevuse kajastamisele pühendunud uudisteportaal] nimetas 2019. aastal Jobsi "kõige rohkem varjus olevaks megaannetajaks".
EC tegutseb suuremas osas kui eraäri, mis kuulub Jobsi isiklikule usaldusfondile (personal trust). Selline vormistus vabastab selle IRS-i [USA maksuamet] tegevuse avalikustamise reeglitest ja lubab palju vabamalt poliitikat mõjutada.
See on salakaval, kuid arvestades kui palju meediaväljaandeid on Jobsist kas rahaliselt või ideoloogiliselt sõltuvad, siis pole üllatav, et tema tegemistest ja sidemetest nii vähe kirjutatakse. Kui sa tegutsed meediavallas, siis võib Jobsist, kui ta juba ei ole seda, ühel päeval saada sinu ülemus.
Atlantic on väljaanne, mis üllitas 2020. aasta USA presidendivalimiste ajal ühe kõige jõhkrama valeuudise. 3. septembril 2020. aastal avaldas Atlanticu tegevtoimetaja Jeffrey Goldberg artikli pommuudisena mõjuva pealkirjaga "Trump: ameeriklased, kes surid sõjas on "kaotajad" ja "nannipunnid" (Trump: Americans Who Died in War Are 'Losers' and 'Suckers.'). Artiklis väideti, et president Donald Trump, kui ta mälestas Prantsusmaa visiidi ajal Ameerika Ühendriikide merejalaväelasi, kes surid 2. Maailmasõja lahingutes, halvustas oma kõnes lahingutes langenud ameeriklastest sõdureid.
Kuigi kõik artiklis väidetu toetus anonüümsetele allikatele, mida kunagi ei tõestatud, mille lükkasid ümber suur hulk oma nime all esinevaid allikaid, kelle hulgas olid ka Trumpi vihkajad, siis ometigi levis see massimeedia uudistetsüklis kulutulena. Sellise artikli ajastus oli laitmatu. Seda isegi määral, mis tekitas koheselt kahtluseid, et Atlantic teeb koostööd demokraatidega. Artikkel avaldati teisipäeva õhtul ja juba järgmisel hommikul üllitas vasakpoolne poliitiline vabaühendus VoteVets (Veteranide hääled vms) Trumpi vastase reklaami, mida käitati esimesena telekanali MSNBC hommikusaates "Morning Joe". (Lähemalt saab sellest kaasusest lugeda minu raamatu "Pommuudised" peatükkides "Valeuudiste välkklassika" (Fake News Instant Classic) ja "Valeuudiste häbitahvel" (Fake News Hall of Shame).)
Kuigi Atlantic võib olla Jobsi meediaimpeeriumi kroonijuveel, pole see sugugi ainus. Jobs on samamoodi Axiose, mis on tunnustatud USA pealinna poliitikauudiste kanal ja millel on oma teleseaade suures telejaamas HBO, suurinvestor. Ta rahastab samuti meediaväljaandeid Mother Jones ja ProPublica, mis mõlemad on vasakaktivistide kanalid, kuid mis aeg-ajalt teevad siiski ka tõsiseltvõetavat ajakirjandust. Emerson Collective teeb koostööd veel milleeniumilastele suunatud äärmusvasakpoolse sotsiaalmeedia videovabrikuga NowThis.
Jobs on andnud raha ka ACRONYMile, mis on Demokraatide huvides tegutsev meediatehnoloogiaettevõte. ACRONYM omakorda on paigutanud 25 miljonit dollarit Courier Newsroomi, mis enda sõnul rahastab "sõltumatuid kohalike uudiste väljaandeid üle USA". Tegelikkuses on Courier äärmiselt erapoolik. Meediakanali Bloomberg ajakirjanik Joshua Green kirjedab Courieri "vasakpoolsete lahendusena, kuidas pumbata hääletamist mõjutavaid uudiseid Facebooki uudistevoogu", mida varjatakse "hüpersuunatud kodulinna uudised" sildi taha. Olemuselt vasakule kaldu ajakirjanduseetika valveorganistasioon NewsGuard oli veelgi küünlisem: "Courier ja Acronym kasutavad ära kohaliku ajakirjanduse üldise hääbumise ja tegelevad selle asemel millegagi, mida meile pole tõesti vaja: "hüperlokaalse erapooliku [vasak]propganda" tootmisega."
Neil on õigus. Trüki- ja sõltumatu ajakirjanduse hääbumine on avanud rikastele erapoolikutele rahastajatele võimaluse varjata oma poliitilist aktivismi tuntud meediakaubamärkide taha. Courieri pealt on näha kui kaugele selline [tuntud meediaväljaannete nimede] ärakasutamine on jõudnud.
Lisaks suurte meediakaubamärkide rahastamisele on Emerson Collective ka Demokraatliku partei aktiivne suurrahastaja.
2016. aastal andis EC 2,5 miljonit dollarit Demokraatide Rahvuskomitee (DNC) super-PACile Priorities Action USA (USA Esmavajalikud Tegevused). Jobs on ka rohkem kui tavaline Demokraatide suurannetaja. Barack Obama haridusminister Arne Duncan ja üldteenuste administraator Dan Tangherlini töötavad mõlemad EC-s. Väidetavalt on Jobsil "tihedad" suhted Joe Bideni lähikonda kuuluva Kamala Harrisega, kes varem oli Californiat esindav USA senaator. Loomulikult on Atlantic kiitnud Harrist taevani ja peaaegu andis talle oma toetuse 2019.–2020. aasta Demokraatide presidendikandidaadi eelvalimiste ajal.
Laurence Powell Jobs on lõpetanud Pennsylvania Ülikooli Whartoni Rahanduskooli (Wharton School of Finance'i; majandusteaduskond, mida peetakse kohati paremaks isegi Harvardist) ja Stanfordi ülikooli. Ta on töötanud suurpankades Merill Lynch ja Goldman Sachs. Tänu abielule päris ta väga suure summa raha ja tema vara on seotud maailma suurimate ettevõtega. Ta kuulub Ameerika Ühendriikide tippnomenklatuuri hulka.
Tema kõige prestiižsema väljaande Atlantic asutas Emrson Collective'i nimekaim Ralph Waldo Emerson. Ajakirja alusmoto oli "mitte ühegi partei ega kliki poolt" (of no party or clique). Kuna täna kuulub Atlantic Jobsile, siis see loosung on muutunud naeruväärseks. Sellest on saanud korporatiivse Demokraatide nomenklatuuri üks lemmikrelvi.
EC kontorit ehib Malcolm X-i kuulsast kõnest "Hääl või kuul" (Ballot or the Bullet) inspireeritud seinamaal. Viidatud kõne, mis keskendus peamiselt kodanikuõigustele ja mustale rahvuslusele, oli ka väga kriitiline Demokraatliku partei ning mõjukate valgete suhtes.
Mida küll võiks need ajaloolised isikud arvata valgest plutokraadist pärijannast, kes kasutab äärmuslike poliitiliste huvide kehtestamiseks ära nende nimesid ning pärandit?
Seda ei tea keegi ja Laurence Powell Jobs nende arvamusest kindlasti ka ei hooliks.
Käesolev arvamuslugu on kohandatud versioon raamatus "Pommuudis" kirjutatust.
Toimetas Karol Kallas