Amsterdami Ülikooli ulatusliku uuringuga tuvastati, et sisseränne ja mitmekesisus muudab ühiskonna vigaseks ning on majandusele kahjulik.
Käesoleva aasta alguses ilmunud Amsterdami Ülikooli 278-leheküljelises uuringus, mis kannab pealkirja "Piirideta hoolekanderiik: sisserände mõju riigi rahandusele", vaadeldi 25-aastast ajaperioodi 1995ndast 2019. aastani. Uuring põrmustab väited, nagu sisserändajatest oleks lääneriikide riigieelarvetele midagi kasu, et sisserändajad loovad töökohti ja aitavad hoida püsti kokku kukkuvaid pensionisüsteeme, vahendab ReMix.
Aastatel 1995–2019 kulutas Hollandi avalik sektor sisserändajatele kokku 400 miljardi euro ümber. Keskmiselt teeb see ühe aasta kohta 17 miljardit eurot ja kõige rohkem, 32 miljardit eurot, läksid sisserändajad Hollandile maksma 2016. aastal 2015. aastal alanud "põgenikekriisi" tõttu.
Selliste summade kaastekstiks võib osutada, et 2016. aastal kulutas Hollandi riik haridusele 30 miljardit eurot ehk kaks miljardit vähem kui sisserändele.
Amsterdami Ülikooli majanduse õppetooli neli tunnustatud teadlast kasutasid uuringu alusmaterjalina riigi statistikaameti kogutud ja konkreetsetest isikutest lahti haagitud (anonümiseeritud) kogu riigi elanikkonda hõlmavat mikroandmestikku. Hinnates sisserände rahalist mõju tuvastati põlvkondliku raamatupidamise meetodiga (method of generational accounting) sisserändajate eluaja panus avalikku rahakotti.
Uuringu autorid hoiatavad suurele hulgale andmetele toetudes, et Hollandi riigi ees on kaks valikut: kas kärpida märkimisväärselt sisserännet või piirata väga suures mahus sotsiaalkulutusi.
Hollandi valitsus kulutab keskmisest rohkem sisserändajate haridusele, sotsiaalsele turvalisusele ja nende abirahadele. Sisserändajad teiselt poolt maksavad keskmise hollandlasega võrreldes vähem makse. Kõikide kulude ja tulude kokku löömine näitab, et sisseränne läheb hollandlastele maksma hirmutavalt palju. 400 miljardit eurot on sama suurusjärk, kui Holland on alates 1960. aastatest teeninud maagaasi pumpamiselt. Suurim kulude allikas on sisserändajate heaolu tagamise toetused. Kui sisserände määr ja toetuste koetis jääb samaks, siis toob see paratamatult kaasa heaoluriigi kulutuste ulatusliku piiramise.
Teistpidi sõnastades võib uuringu tulemusi arvestades väita, et kogu 60 aasta jooksul frakkimise ja muude maagaasi pumpamise lahedustega saadud gaasi müügist teenitud raha on kulutatud sisserändajate ja nende laste toitmisele, majutamisele, harimisele ning arstiabile.
Uuringus tõdetakse samuti, et kiirele massisisserände tõttu on Hollandist saanud üks maailma tihedamini asustatud riike (ca 424 inimest km2). Selline rahvastikutihedus rõhub rängalt eluasemete pakkumist, kooli- ja tervishoiusüsteemi ning taristut. Kõik osutatud valdkonnad on riigi eelarvele ja sotsiaalsüsteemile tohutuks koormaks.
2019. aasta lõpus oli 17 miljonist Hollandi elanikust 13 protsenti sündinud välismaal (esimese põlvkonna sisserändajad) ja 11 protsenti olid sisserändajate lapsed (teine põlvkond). Kokku moodustavad sisserändajate esimene ja teine põlvkond 24 protsenti Hollandi elanikest.
Uuringus näidatakse samuti, et inimese kohta (per capita) kulutab Holland keskmisele sisserändajale rohkem raha kui keskmisele hollandlasele.
Uuringus on ohtralt tabeleid, mis võrdlevad hollandlaste ja sisserändajate nii negatiivset kui positiivset panust Hollandi ühiskonda.
y-telg: sisserändaja panus Hollandi ühiskonda alates saabumise hetkest (eurodes)
Sinine joon: hüpoteetiline sisserändajast spetsialisti panus
Oranž: keskmise hollandlase panus
Hall: keskmise sisserändaja panus
Uuringu tulemusi vahendab ingliskeelne ilmavõrguleht, mis esitab lisaks eraldi andmed esimese põlvkonna lääneriikidest ja mitte-lääneriikidest pärit esimese põlvkonna sisserändajate kohta. Graafikud osutavad, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika sisserändajad ei jõua mitte kunagi selleni, et neist oleks Hollandi majandusele rohkem kasu kui kulu. Ehk siis, riik jääb neile alati rohkem peale maksma kui nad ise panustavad. Samas Aasiast pärit sisserändajad panustavad Hollandi majandusse kergelt positiivselt ja lääneriikide päritolu sisserändajad jäävad oma panuse poolest alla hollandlastele.
Y-telg: kogupanus vastavalt saabumisaja vanusele
Sinine graafik: hollandlasest alusmõõdik
Hall: esimese põlvkonna lääne sisserändaja
Oranž: esimese põlvkonna sisserändajad kokku
Kollane: esimese põlvkonna mitte-lääne sisserändajad
Graafikud näitavad, et eriti kulukad on Hollandile Türgi ja Maroko sisserändajad. Keskmine marokolane läheb oma eluaja jooksul Hollandile maksma 260 000 eurot rohkem kui tagasi teenib.
Samuti kinnitab Hollandi rahandusministeerium oma eraldiseisvas ülevaates, et keskmine sisserändaja maksab vähem igasuguseid makse.
Sarnastele tulemustele on jõudnud mitmed teised riigid, sealhulgas Prantsusmaa ja Saksamaa. Viimane ennustab, et 2023. aastal kulub riigil sisserändajatele 36 miljardit eurot. Kuna riiki tabas eelarvekriis, siis piiratakse mitmesuguseid teenuseid ja ära jääb lubatud pensionitõus. Prantsusmaa sotsiaalteadlased hindavad, et sisserändajatele kulub aastas 25 miljardit eurot.
Vaatamata säherdustele numbritele leiavad paljud Euroopa valitsused tänaseni, et sisseränne lahendab nende majanduse ja pensionisüsteemide mured. Saksamaa vasakvalitsus soovib lõdvendada sisserändeseaduseid, kiirendada kodanikuks saamist ja suurendada sisserände piirarvu aastas pooleteise miljoni inimeseni. Kantsler Olaf Scholzi sõnul aitab selline hulk sisserändajaid maksta sakslastele pensioneid ja tagab ettevõtetele vajaliku hulga oskustöölisi.
Toimetas Karol Kallas