7. märtsil toimus riigikogu põhiseaduskomisjoni avalik istung, millel eksperdina osales majandusteadlane Anders Åslund, kelle sõnul tuleks tõkestada kogu Venemaa nafta ja maagaasi eksport.
Varro Vooglaid alustas Åslundile esitatud küsimust tõdemusega, et kõik välisministeeriumi poolt põhiseaduskomisjoni avalikule istungile kutsutud eksperdid arvavad ühtemoodi ehk ainult viisil, mida on vaja Venemaa varade arvelt reparatsioonide "ettemaksu" toime panemiseks. Ta leidis, et nii ühekülgselt ei ole aus eksperte kaasata. Vooglaid osutas, et läänes on hulgaliselt rahandusvaldkonna ja rahvusvahelise õiguse asjatundjaid, kes on kogu Venemaa varade konfiskeerimise ürituse osas kahtleval seisukohal.
Vooglaiu sõnul häirib teda, kuidas eksperdid utsitavad, et väike Eesti võiks astuda kõige ees karu koopasse ja siis pärast suured riigid vaatavad, kas tasub järele minna. Riigikogu EKRE fraktsiooni saadiku sõnul ei piisa sellest kui Åslund "arvab", et teised riigid tulevad karu koopasse järele. Eestile on vaja garantiisid!
Kõige mõistlikum oleks tema sõnul kui Euroopa ja lääneriigid teeksid seda koos. Palju räägitakse "Euroopa ühtsusest". Kuid nüüd ei taha sellest Euroopa Liidu ja lääneriikide "ühtsusest" keegi rääkida ja öeldakse, et väike Eesti peab minema ees sinna karukoopasse. "Ärge kartke ja sõltuvalt siis sellest, mis teiega juhtub, eks me siis vaatame, kas me tuleme järgi või mitte," kirjeldas Vooglaid olukorda.
Vooglaiu sõnul on Åslundi ja teiste ekspertide juttu, et Eesti peab Venemaa varasid üksi ja esimesena konfiskeerima hakkama, piinlik kuulata.
Konkreetsemalt küsis Vooglaid Åslundi käest: "Te tulete siin meile Eesti parlamendis rääkima, et Eesti peab minema esimesena [hakkama Venemaa varasid konfiskeerima], aga miks teie enda kodumaa Rootsi seda ei tee?" Lisaks palus küsija selgitada, mida Venemaa varade konfiskeerimise osas on tehtud Rootsis, kuna Rootsi on tunduvalt suurem, jõukam, sõjaliselt võimekam riik, mille tõttu on see palju paremas positsioonis eeskuju näitama kui seda on Eesti.
Vooglaid pakkus välja, et äkki pole Rootsi õiguskultuuris selline asi talutav kui kellegi vara hakatakse konfiskeerima ilma selle eest kohe õiglast tasu maksmata. Või on äkki põhjus selles, et Rootsis saadakse aru, et sellistele tegudele võivad Venemaa poole pealt järgneda väga tõsised vastumeetmed Rootsi suunal.
Åslund vastas, et Rootsi oli seni täielikult hõivatud kahe teemaga. See tegeles Ukraina sõjalise toetamisega ja andis Ukrainale hiljuti 700 miljoni dollari eest sõjalist abi. Teiseks teemaks on olnud NATO-ga liitumine. Rootsist on lõpuks saanud NATO liige.
Åslundi sõnul tegi Vooglaid asjakohase märkuse ja ta lubas Venemaa varade konfiskeerimise küsimuse Rootsis tõstatada.
Ta lisas, et Rootsis pole väga palju Venemaa varasid, sest Rootsi on pikka aega rakendanud väga rangeid rahapesu vastaseid meetmeid. Eestis samas on natukene Venemaa varasid.
Samuti on tema sõnul väga vähe Venemaa vara Kanadas, kus juba kehtib Venemaa varade konfiskeerimise seadus. Majandusteadlase sõnul osales ta jaanuaris Davoses Maailma Majandusfoorumi kokkutulekul ja kuulas seal Kanada asepeaministri Chrystia Freelandi etteastet, kelle sõnul pole riigist õnnestunud leida peaaegu mitte mingisugust Venemaa vara. Neil on olemas küll Venemaa varade konfiskeerimise sadusandlus, kuid seda pole millegi peal rakendada.
Åslund ennustas, et Venemaa varade konfiskeerimise otsuse võtavad juunis toimuval tippkohtumisel vastu G7 ühenduse riigid. Praegu on näha, et kõik [lääneriigid] on kaldumas õiges suunas. Euroopa poliitikas on tema sõnul suur probleem Berliinis, kus võimul on väga otsustusvõimetu kantsler, kes ainult räägib ja siis ei tee midagi. Kes on teinud nii korduvalt.
Prantsusmaa on tema sõnul tulnud põhimõtteliselt üle õigele poolele. President Emmanuel Macron räägib õigeid asju, kuid rahandusminister Bruno Le Maire pole päris sama meelt. Samuti on Venemaa varade konfiskeerimise vastu Itaalia rahandusminister.
Åslund märkis, et Venemaa varade konfiskeerimise vastalistel pole millegagi oma seisukohti põhjendada. Kaks põhiväidet kõlavad: see on rahvusvahelise õiguse vastu, mida käsitleb lähemalt antud valdkonna maailma tippekspert professor Laurence Tribe. Teiseks väiteks on, et selline käik kõigutab majandust. Milline väide on Åslundi sõnul täielik jama.
Inimesed, kes nii väidavad, eriti Christine Lagarde, neil pole tema sõnul selliseid seisukohti millegagi põhjendada.
Andres Sutt uuris kui suures sõltuvuses on maailma riigid Venemaa majandusest?
Åslundi sõnul on see sõltuvus äärmiselt väike. Venemaa majanduse maht on ainult kaks triljonit dollarit. Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide majandused on kokku natukene üle 40 triljoni dollari. Venemaa majandus on lääne majandustest ainult mõni protsent.
Ta arvas, et küsitakse, milline oleks [varade konfiskeerimise] mõju Venemaale? Venemaa on tema sõnul põhimõtteliselt oma valuutareservid kaotanud. Ligikaudu 600 miljardist dollarist on pool külmutatud ja teine pool on mittelikviidsetes varades. Jüääne on Venemaal natuke rohkem kui saja miljardi dollari eest. Kulda on 151 miljardi dollari jagu. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) arvestusühikuid on Venemaal 30 miljardi dollari väärtuses. Mis tähendab, et Venemaal on vähe reserve.
Omakorda tähendab see, et Venemaa ei saa sõjaväele kulutada rohkem kui kümme protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Samal ajal täielikus sõjaseisukorras Ukraina kulutab sõjapidamisele 22 protsenti SKT-st. Ukraina saab nii teha, kuna seda toetab lääs.
Mis kokku tähendab, et Venemaa soovi midagi varade konfiskeerijate vastu ette võtta võib täielikult eirata. Åslund kiitis kolme Balti riiki ja Poolat, kellel oli märkimisväärne kaubavahetus Venemaaga ja kes olid vaatamata märkimisväärsetele kaotustele valmis sellest loobuma.
Johannes Terras küsis juba külmutatud varade kohta, kas Venemaa ei saa neid kasutada ja milline lisamõju oleks nende varade konfiskeerimisel Venemaa majandusele?
Åslund juhtis tähelepanu, et ta just rääkis sellest, et venemaa ei saa neid reserve enda relvastamiseks kasutada. Konfiskeerimisel ei oleks Venemaa majandusele mitte mingisugust otsest mõju. Pole võimalik väita, et see põhjustaks Venemaal majanduskriisi.
Suuremat mõju Venemaa majandusele avaldavad 2014. aastal kehtestatud majandussanktsioonid. Mis tähendab, et Venemaa kohastumus on selle aja jooksul langenud 720 miljardilt dollarilt 360 miljardi dollarini. Venemaal on võimalik kasutada vähem rahalisi ressursse. Tähtis asi on aga see, et Ukrainat tabab rahanduskriis kui see kiiresti abi ei saa.
Terras täpsustas oma küsimust, et kuidas Venemaa saab oma külmutatud varasid kasutada
Åslundi sõnul Venemaa neid varasid hetkel kasutada ei saa. Samas kui vaadata Venemaa Keskpanga kodulehte, siis seal on märgitud ametliku reservide suurusena 550 miljardit dollarit. Mis tähendab, et Venemaa arvestab jätkuvalt nende reservidega. Riik pole neid maha kirjutanud, ega teinud nende kohta erimärkuseid.
"G7 annab kindlasti kunagi [konfiskeerimisele] järele ja seetõttu on väga tähtis, et teie [Eesti] just nüüd astuksite selle sammu. Minu hinnangul on üleilmne lääne avalik arvamus selleks valmis. See peab juhtuma. Me oleme seda oodanud ühe aasta. Ursula von der Leyen rääkis eelmise aasta juunis Londonis, et Venemaa tuleb võtta vastutustele ja sundida see maksma. Ta ei öelnud täpsemalt, mille eest. Kuid siis hakkasid Euroopa Komisjoni juristid talle ilma põhjuseta vastu ja ta ei saanud sellega edasi minna," rääkis Åslund.
Tema hinnangul pole Venemaa varade konfiskeerimise vastu ühtegi tõsiseltvõetavat ettekäänet. Liiga palju inimesi räägib, et paati ei tohi kõigutada ja tuleb minna edasi vana rada pidi. "Need ei ole põhjendused, need on mõtlemisvõime puudus," leidis ta.
Põhiseaduskomisjoni liige, reformierakondlane Eerik-Niiles Kross uuris, mida lisaks läänes külmutatud varadele külmutamisele saaks Rammsteini kohtumise osalised, Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid, Venemaa sõjamasina ressursside piiramiseks veel ära teha.
Åslundi sõnul on Venemaa gaasi ja nafta ekspordi piiramine tähtis. Gaasitarned lõigati sisuliselt eelmisel aastal ära. Venemaa gaasieksport langes eelmisel aastal 29 protsenti, mis on väga suur osa. Nafta ja gaas moodustasid kõrgete hindade ajal ⅔ Venemaa ekspordist. Hetkel on maailmaturul küllaldaselt naftat ja maagaasi osas valitseb ülepakkumine.
Rootsi majandusteadlase hinnangul tuleks blokeerida kogu Venemaa nafta ja gaasieksport. Läänel on võimalik kehtestada teiseseid sanktsioone, nagu Ameerika Ühendriigid on seda teinud palju aastaid. Varem on EL olnud Venemaa teiseste sanktsioonide vastu. Viimaste aastate jooksul enam mitte ja teeb seda täna ise. Kesksel kohal peab olema kõigi Venemaa eksporditulude vähendamine, mitte tähelepanu suunamine ühele toorainele. Ära tuleks keelata kogu Venemaa eksport ja läänele eluliselt vajalike toorainete ning kaupade osas kehtestada erandid. See oleks administratiivselt kergemini hallatav kui tänane süsteem.
Vooglaiul oli võimalik esitada lühike lisaküsimus: Åslund mainis kahte põhjendust, miks Rootsi ei konfiskeeri Venemaa varasid esimesena. Esimeseks oli, et Rootsi on juba Ukrainale suurel hulgal sõjalist abi andnud. Ta vaatas Kieli Maailmamajanduse Instituudi Ukraina abi andmestikku. Eesti andmed on olemas 2022. aasta 24. veebruarist, mis näitavad, et Eesti on Ukrainat abstand 3,6 protsendi ulatuses SKT-st. Rootsi on teinud seda 0,5 protsendi jagu. See on seitsmekordne vahe. Vooglaiu sõnul pole Åslundi põhjendused või vabandused siinkohal pädevad.
Rootsis ei ole suurt Venemaa varasid. Neid ei ole ka Eestis, mida on Vooglaiu sõnul 40 miljoni dollari eest, mis on kõigist külmutatud varadest väga väike protsent.
"Teine küsimus on põhimõttes. Mida Rootsi on teinud sellel suunal kuhu teie tahate Eesti suunata? Kas Rootsi parlamendis on algatatud sarnaseid seaduseelnõusid, mida te soovite, et Eesti võtaks vastu?" küsis Vooglaid.
Åslundi sõnul on Eesti [Venemaa varade konfiskeerimise seadusandluse osas] juhtriik. Rootsi uued lubadused on senisest märksa suuremad, mis ei kajastu Kieli Maailmamajanduse Instituudi Ukraina abi jälgimisprogrammis. Selles on Eesti esikohal.
Rootsis pole seda teemat tõstatatud, kuna seal on nii vähe Venemaa varasid. Eestis on õnneks see teema tõstatatud ja ta lubas sellele Rootsis nüüd rohkem tähelepanu pöörata.
Toimetas Karol Kallas