Need stardipaugud markeerisid valitsuskoalitsiooni poolt läbi surutud maksuralli ja sellele järgneva hinnaralli algust. Ja protesti uue vaikiva ajastu vastu, mis meid vaikselt kummitab, kirjutab Andres Aule (ERK juhatuse liige) põhjenduseks, miks Jaak Valge eile õhtul pargis püstolit paugutas.
Kuigi oleme Jaak Valgega erakonnakaaslased, ei avalda ma järgnevalt arvamust erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid nimel, vaid väljendan isiklikke seisukohti.
Kasutan seda tehes infot, mida hankisin otseallikast tänu oma sõprusele Jaak Valgega, ning mullu meie ühises lipuinstallatsioonis ja selle järel saadud kogemusi varahommikusest vanalinnast ja kohtusaalist, kus meid avaliku korra rikkumises lõpuks siiski õigeks mõisteti.
Jaak Valge tungimine avalikku ruumi oli kultuurilises mõttes performance, meelsusavaldus demoraliseeriva riigijuhtimise vastu, mis on ajanud masendusse peale Valge veel paljud Eesti kodanikud.
Kui jätta kõrvale isiklikud põhjused, milles ma ei saa Jaak Valge nimel rääkida, oli tema heliline tungimine avalikku ruumi kultuurilises mõttes performance, meelsusavaldus demoraliseeriva riigijuhtimise vastu, mis on ajanud masendusse peale Valge veel paljud Eesti kodanikud. Need stardipaugud markeerisid valitsuskoalitsiooni poolt läbi surutud maksuralli ja sellele järgneva hinnaralli algust. Ja protesti uue vaikiva ajastu vastu, mis meid vaikselt kummitab.
Nagu mullu juulis, suutis Jaak Valge ka nüüd justkui muuseas sekkuda avalikku ruumi teo(se)ga, mis pälvis ise, temapoolse pingutuseta meedia tähelepanu. Miks õhtul pimedas? Küllap just selleks, et äratada tähelepanu ja kodanikke, kellest paljude valvsus võib olla uinunud. Paljugi tundub otsekui korras olevat, ent kui tähelepanelikumalt vaadata, oleme olukorras, kus Eestit näib parlamentaarse demokraatia sildi all juhtivat põhiseaduslike institutsioonide asemel koalitsiooninõukogu ja põhiseadusest rohkem näib olevat hakatud tuginema koalitsioonilepingule.
Kas riigikogu saadikul on sünnis õhtusel ajal inimeste rahu rikkuda? Ilmselgelt ei ole ja arvatavasti saab Valge väärteo eest karistatud. Kuid vahest oli siiras eneseväljendus karistusega riskides ikkagi seda väärt, kui ka riigikogu saadikul on opositsioonis olles üha vähem võimalik etteantud ja ettenähtud vahenditega enda häält päriselt kuuldavaks teha, veel vähem olukordi muuta.
Poliitiliselt oli tegu ka avapauguga neljapäevahommikusele maksutõusude vastasele meeleavaldusele Stenbocki maja ees.
Ilmselt ei ole saladus Valge kui ajaloolase erihuvi omaaegse vabadussõjalaste liikumise vastu. Vabadussõjalaste häälekandja Võitlus kirjutas 23. septembril 1933: „Vabadussõjamehed on valmis igal ajal jälle haarama relva iseseisva Eesti kaitseks, osutugu siis vaenlaseks kas kommunist, landesvehri parun, hitlerlane või keegi teine."
Olen kindel, et Jaak on veendunud rahvuslasena valmis kaitsma Eestit ka päris relvaga, kuid praeguses olukorras võiksid need sümboolsed paugud vabadussõjalaslikult käremeelse kodanikuallumatusena tähistada tõdemust, et paljude eestimaalaste kannatus ja mure nii meie riigi kui ka enda edasise käekäigu pärast ei peaks jääma vaikivaks ja kuulekaks kõigega leppimiseks.