Kui me kanname ühiskonnana arusaama, et andekus vabandab või vajadus karjääri teha õigustab okupatsiooni ja sellega kaasnenud kuritegude aktiivset toetamist või koguni nendes osalemist, ei tundu meie tulevik rahvana niisugune, mille üle saaks uhkust tunda, tõdes kirjanik Andres Aule oma sõnavõtus raamatu „Juhan Smuuli loo tume pool. Valitud teosed" esitlusel.
Üha enam näib, et see bareljeef on ühtlasi ka justkui monument kahjuks päris paljude mõtteviisile.
Räägitakse, et kirjanik Juhan Smuul oli selle maja ehitaja või üks selle ehitajaid. Nimelt oli Smuul peale selle, et ta oli kirjanik, propagandist ja punapoliitik, pikka aega ka kirjanike liidu esimees, muu hulgas ka siis, kui see maja siia 1960. aastatel – ilmselt Käbini käsul ja Smuuli tahtel – ehitati. Minuni jõudnud infokildude põhjal otsustades võiks selle maja ehitajaks pidada pigem siis juba kirjanike liidu sekretäri Lembit Remmelgat, kes Smuuli eest ja asemel aktiivselt asju korraldas, aga see ei ole praegu nii oluline.
Arvatavasti põhjusel, et Smuul oli kõike seda – Nõukogude kirjanik, propagandist, poliitik ja kirjanike liidu esimees – pandi 1972. aastal selle maja seinale tema auks mälestusmärk: bareljeef kirjaga „Eesti NSV rahvakirjanik, Eesti NSV kirjanike liidu juhatuse esimees".
See lugupidamisavaldus on siin seinal ka täna. Seda ei ole kõigutanud teadmised Smuuli stalinismist, aktiivsest tegevusest Nõukogude võimu propagandistina ja kindlad tõendid tema osalemisest märtsiküüditamise operatiivgrupis. Seda ei kõigutanud ka pikk ja mahukas ühiskondlik arutelu eestlaste ajaloolise mälu ja kultuuri lõikumise kohta Smuuli mälestuse jäädvustamises.
Siiski ilmus bareljeefi alla veebruaris 2024 lisatahvel kirjaga „Süüst ja kaassüüst", „Juhan Smuuli loo tume pool" ja ruutkoodiga, mis lingib kirjanike liidu veebilehele, lühikesele tekstile, milles on tõepoolest Smuuli loo tumedat poolt kahes kõrvallauses möödaminnes mainitud. Ülejäänud osas räägib see tekst muust.
Ühesõnaga, lubatud tumedat poolt sellest väga ei selgu. Küll aga on seal seinal nüüd lausa kaks Smuuli mälestusmärki: peale bareljeefi ka lisatahvel.
Kaks mälestusmärki ühele mehele ühel seinal ei saa tähendada muud kui et Smuul on eestlastele mingil põhjusel väga tähtis.
Kui me paneme kellelegi avalikku ruumi mälestusmärgi, on see lugupidamisavaldus: me seame seda inimest endale ja teistele eeskujuks.
Ma arvan, et kogu see ühiskondlik arutelu paar aastat tagasi ei käinud tegelikult niivõrd Smuuli isiku ja tema tegude ümber, vaid millegi palju olulisema üle. Arutelu all olid meie väärtusarusaamad, Smuul ja tema tegevus kui laiem sümbol. Arvan, et paljude jaoks esindab Smuul toimetulekut okupatsioonivõimu all või isegi edu: suure osa eestlaste kaasatöötamist okupatsioonivõimuga selle nimel, et saada paremini hakkama, jõuda paremale järjele, hästi elada.
Smuul seda kõike tegi, kohalikus mõistes tipptasemel. Ka täna on meil ühiskonnas inimesi, kes peavad sellist tegevust õigustatuks. Paljud neist ise või nende vanemad või vanavanemad töötasid vähemal või rohkemal määral võimuga kaasa: astusid parteisse või vähemalt komsomoli või lipitsesid parteifunktsionääride ees, sest nii sai elus paremini edasi või vajaliku positsiooni, kirjutasid oma tekstidesse „teadusliku kommunismi" tõekspidamisi, kandsid maiparaadil mõnd nõukogude loosungit või punalippu ja nii edasi. Neid inimesi ei olnud sugugi vähe.
Ma arvan, et nad kardavad. Usun, et nad peavad kriitikat Smuuli aadressil kaudselt kriitikaks omaenda või oma vanemate mineviku aadressil, omaendaga seotud mineviku hukkamõistmiseks.
Teisisõnu, ma arvan, et need praegu meie hulgas elavad inimesed, keda kahjuks näib olevat omajagu palju, on leidnud endas tükikese Smuuli.
Eestlastele meeldib omadesse uskuda. Kui Kristiina Ehin Smuuli bareljeefi kriitikuid põlastades kirjutas, et eestlased on „kuri ja klähviv sugu / kes omi ei oska hoida", ootasin huviga, kas sotsiaalmeediasse tekib mõni grupp nimega „Usume Juhan Smuuli". Siiski ei tekkinud. Aga mulle tundub, et see on ikkagi õhus.
Smuuli stiilis toimetulekuga on see probleem, et me oleme väike rahvas. Et rahvana ellu jääda, peaksid kõik eestlased olema omad. Ja omi peaksime hoidma ka okupatsioonivõimu all, mitte neid küüditama, mitte toetama nende pommitamist.
Kui me kanname ühiskonnana praegu arusaama, et andekus vabandab või vajadus karjääri teha õigustab okupatsiooni ja sellega kaasnenud kuritegude aktiivset toetamist või koguni nendes osalemist, ei tundu meie tulevik rahvana niisugune, mille üle saaks uhkust tunda.
Mina endas tükikest Smuuli ei ole leidnud. Sellepärast otsustasin möödunud aastal lahkuda kirjanike liidust – mitte konkreetselt bareljeefi, vaid üldiselt kogetud suhtumise pärast.
Küll aga leidsin endas tükikese lootust, et Eesti ühiskond siiski suudab niisugusest suhtumisest loobuda. Sellepärast otsustasin koostada koos Jaaguga selle raamatu, mis võiks täita bareljeefist ja lisatahvlist jäänud tühimikku Smuuli loo tumeda poole tutvustamisel.