Ühendkuningriigi nädalakirja The Spectator ajakirjanik Andrew Kenny kirjeldab põhjuseid, miks Lõuna-Aafrika Vabariik on taas leekides. Põhjuseks on Aafrika poliitikutele nii omane korruptsioon ja krooniline saamatus, mille tõttu on apartheidi ajast päritud tõhus riik tänaseks hävitatud. Peale rassistlike ja korrumpeerunud poliitikute ning ärinomenklatuuri on kõigil, eriti mustadel, Lõuna-Aafrikas paha elada. Rahulolematus on voolanud üle tänavatele.
Lõuna-Aafrika on taas leekides. KwaZulu-Natali ja Gautengi (kus asuvad Johannesburg ja Pretoria) provintsides linnad põlevad. Poed ja ettevõtted on varemetes; kaubaautod põlevad; noorte meeste jõugud naudivad purustamist ja rüüstamist; rünnati Durbani kiirabibrigaadi, mis üritas viia raskelt haiget inimest haiglasse; laastava Covidi kriisi ajal on apteegid paljaks röövitud ja vaktsineerimispunktide töö on peatatud; kiirteed on suletud; surma on saanud üle 200 inimese. Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) president Cyril Ramaphosa on toonud tänavatele sõjaväe.
Noortel meestel, kes märatsevad, on armetu elu ja seda suuresti tänu Lõuna-Aafrikat 27 aastat valitsenud Aafrika Rahvuskongressile (ARK). Nende elude nurja keeramisega on eriliselt silma paistnud üks poliitik, Jacob Zuma, kes oli aastatel 2009–2018 riigi president. Kas tema on märatsemise põhjus? Kas märatsetakse tema vastu? Ei, täna märatsetakse Lõuna-Aafrikas Zuma toetuseks.
Jacob Zuma on üllatav tegelane. Kui keegi temaga kokku saab, kas siis tema presidendi või vangistuse ajal, tervitab ta neid äärmiselt armastusväärselt. See on tema jaoks nagu au konkreetsete inimestega kokku saada. Ta kuulab inimesed alandlikult ära. Ta on äärmiselt armastusväärne. Ühe liberaalse opositsioonipartei endise juhi Helen Zille'i sõnul Zuma relvitustas ta oma olekuga täielikult.
ARK sai võimule 27. aprillil 1994. aastal ja Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendiametisse asus Nelson Mandela. ARKi teekonda võimule nimetatakse "Inimeste sõjaks" (People's War), kui see pidas mustades elamupiirkondades terrorisõda, mille eesmärgiks oli teiste mustade poliitiliste parteide hävitamine. See ei sõdinud apartheidi lõpetamise, vaid selle eest, et teised parteid apartheidile otsa peale teha ei saaks. ARKi eesmärgiks oli võim, mitte vabadus. See osutus edukaks. Saades võimule, järgis ARK sama korrumpeerunud enese rikastamise rada, mida teised kolonialismi järgses Aafrikas võimule saanud parteid. "Nüüd on meie aeg kõht täis süüa." ARK arvas, et see [omakasu taotlev korruptsioon] on nende loomulik õigus, või pigem, nende olemise eesmärk.
Mandela oli ARKis anomaalia, ta oli nii kangelaslik kui armuline (kuid siiski saamatu president). Ülejäänud ARK oli erinev. Üks nendest oli Jacob Zuma, kes on Natali provintsist pärit harimatu suulu. Ta oli apartheidi režiimi poolt vangistatuna istunud vangis Robbeni saarel. Peale vabanemist nägi ta vaeva, et lepitada Natalis omavahel sõdivaid poliitilisi fraktsioone ja tema šarm osutus selle juures tõhusaks. Mandela valitsuses anti talle mitmed olulised ametikohad. Tähelepanu juhitakse ühele kahtlasele relvatehingule, millega LAV ostis Briti ja Euroopa tarnijatelt üüratute summade eest sõjalaevu nng hävituslennukeid. Zumale langes tõsine kahtlus, et antud tehingut saatis korruptsioon.
ARKi valitsus järgis tavalist Aafrika rada: suur valitsuskabinet ja tohutu ametnikkond, mõlemad üle makstud ja saamatud; kehtestati kohutaval hulgal eraettevõtlust lämmatavaid reegleid; võeti vastu tööseadusandlus, mis tegi inimeste vallandamise väga keeruliseks ja selle tõttu palkamise ohtlikuks; kõrge miinimumpalk, mis lülitas vaesed tööturult välja; meeletul hulgal rassiseaduseid, mis kohustasid palkama inimesi rassi, mitte oskuste järele. Kõigele sellele lisaks valitses endeemiline korruptsioon. Paratamatult järgnes kõigele sellisele majanduslangus ja halvav tööpuudus, mis tänaseks küündib 43 protsendini (sellesse määra on arvestatud ka inimesed, kes on kaotanud lootuse tööd leida). Apartheidi ajast pärandiks jäänud tõhus infrastruktuur, sealhulgas elektrivarustus, on tänaseks varemetes.
1999. aastal sai presidendiks Thabo Mbeki. Ta määras asepresidendiks Zuma. Mbeki oli kõrk ja neurootiline. Ta eitas, et HIV põhjustab AIDSi, mis aitas kaasa tervisekriisile, mille kätte suri 300 000 musta inimest. Tema osavõtmatus tekitas ARKi sees pingeid. Nad pöördusid Mbeki lihtsa, avatud ja armastuväärse asepresidendi poole. Mbeki võeti ametist maha ja asendati Zumaga. Peale pingeküllaseid ja eemalatõukavaid mahhinatsioone, sai Zumast 2009. aastal president.
Zuma ajal jõudis ARKi korruptsioon seninägematutesse kõrgustesse. Ometigi olid tal teatud poolehoidu tekitavad omadused. Erinevalt enamusest Aafrika poliitikutest oli ta uhke, et on aafriklane. Tal oli palju naisi ja veel rohkem lapsi. Ta kandis leopardinahku ja lõi suure palja vatsa vappudes rahvahulkade ees tantsu. Kogu oma ametiaja jooksul andis ta väga suure osa LAVi majandusest ära silmapaistvatele Gupta vendadele. Ühendkuningriigi välisteenistuse andmetel olid vennad pikka aega kestnud Lõuna-Aafrika korruptsiooniprotsessi keskmes. Seda nimetatakse "riigi ülevõtmiseks" (state capture).
Zuma, kes koos Gupta vendadega eitab mis tahes moel valesti käitumist, langes 2018. aastal. Tema asemel sai võimule Cyril Ramaphosa, kes on rikas, kaval, talitsetud mees, keda peetakse edukaks läbirääkijaks. Ta on üritanud lämmatada ARKi sees lõõmavaid vihaseid konflikte, millest enamus puudutab Zumat. Endine president kuulutab samal ajal, et ta on poliitilise vandenõu ohver.
Valgusekiireks võib pidada "Zondo komisjoni" (Zondo Commission), mis on õigusorganite poolt moodustatud üksus, mis peab uurima Lõuna-Aafrika korruptsiooni. Seda juhib kohtunik, keda peetakse ausaks. Antud komisjon on paljastanud uskumatute mõõtmetega korruptsiooni, mis heidab varju kõigile ARKi ministritele. Zumat, keda peetakse kõige korrumpeerunumaks, on korduvalt kutsutud selle komisjoni ette aru andma. Millest ta on keeldunud. See on kohtu korralduste eiramine, mis on tõsine kuritegu. Nii andiski riigi ülemkohus korralduse Zuma arreteerida ja vangistada. Riik pidas hinge kinni. Algasid märatsemised, millest hoolimata Zuma pandi vangi. Märatsemised muutusid hullemaks.
Võrreldagu noori mehi, kes märatsevad täna nendega, kes märatsesid 1980ndatel. Siis trambiti peamiselt ringi mustade linnaosades, täna tehakse seda linnakeskustes. Muus osas on inimesed sarnased; noored, kes otsivad armetute olude keskel olemisele mõtet ja omale haaravat tegevust; kes naudivad noortele meestele kohaselt vägivalda. Nad märatsevad Zuma eest, kuid ilmselt on selle olulisemaks põhjuseks 43 protsendine tööpuudus. Sama hästi võiksid nad märatseda ka Zuma vastu.
Tänaseks on Ramaphosa sõnul sõjavägi taastanud suuremas osas riigis korra, laastatud on sadu ettevõtteid, surma on saanud üle 200 ja arreteeritud on üle 2500 inimese ning majanduskahju küündib miljarditesse randidesse (1 rand = 0,059€).
Toimetas Karol Kallas