Euroopa Kohus määras Ungarile massisisserände vastustamise eest hiigeltrahvi. Juurateadlane Andrew Tettenborn selgitab Spectatoris, kuidas kohus teeb Euroopa rahvaste allutamise poliitikat ja Ungari seda trahvi tõenäoliselt ei maksa.
Ungarit ja Euroopa Liitu (EL) ootab ees järjekordne kõrge lennuga jagelemine. 13. juunil määras Euroopa Kohus Ungarile 200 miljoni euro suuruse karistuse, kuna riik ei järgi EL pelgupaiga (asüüli) reegleid. Sellele määratule summale lisandub iga päevaga miljon eurot kuniks Ungari antud küsimuses alla ei anna.
Kohtuotsus kõlab, nagu tavaliselt, segaselt ja Brüsseli kaebuse sisu on lühidalt järgmine: EL seadused nõuavad, et liikmesriik lubaks pelgupaiga otsijad oma riiki ja jääda neil sinna nii kauaks kui nende pelgupaiga taotluseid läbi vaadatakse. Algselt lahendas Ungari probleemi enda jaoks viisil, et koondas sisserändajad piiril asuvatesse vastuvõtukeskustesse. 2020. aastal otsustas Euroopa Kohus, et sedasi pole piisavalt hästi. Seepeale Ungari tegi pelgupaiga taotlemise veelgi keerulisemaks. Sisserändajad hoiti riigist füüsiliselt eemal ja nende sooviavaldusi ei võetud enne vastu, kui nad olid taotlenud mõnest Ungari saatkonnast, näiteks Belgradis, turistiviisat. Sellise lähenemise tulemusena kahanes riigis pelgupaiga avalduste arv märkimisväärselt. Kohus peab sellist asjade käiku oma 2020. aasta otsuse rikkumiseks ja määras trahvi.
Poliitiliselt – mille juures tuleb meeles pidada, et poliitika ja Euroopa Kohus pole mitte kunagi teineteisest väga kaugel – näevad mõlemad pooled otsust juriidilise lõppmänguna. Kui Ungari peaminister Viktor Orbán, nagu oli oodata, nimetas kohtuotsust "pööraseks ja vastuvõetamatuks", siis ta juhtis samas tähelepanu, et riigi kõrgeim kohus pole langetanud veel otsust, millise piirini see saab järgida Euroopa Kohtu nõudmiseid.
Luxembourgis asuv kohus tahab Orbánist teha teistele liikmesriikidele hoiatuseks oleva näite ja tõestada, kes on peremees. Kohtu poolt määratud trahv on isegi märksa suurem kui seda nõudis Euroopa Komisjon sest, nagu Kohus põhjendab, on Budapest süüdi "enneolematus ja eriti tõsises Euroopa Liidu seaduste rikkumises". "Riigi käitumine on on märkimisväärne oht EL seaduste ühtsusele ja liikmesriikide võrdsuse põhimõttele," lisab kohus.
Kui seadusandlik pool kõrvale jätta, siis Ungari seisukohad on mõistetavad. Tegemist on pisikese riigiga, mille rahvas soovib hoida alles oma ainukordset keelt ja kultuuri ning kümne miljoni inimese suuruse elanikkonna rahvuslikku ühtsust. Ungarlaste jaoks kujutab massisisseränne, arvaku Brüssel mida tahes, surmaohtu nende allesjäämisele. 200 miljoni suurune trahv tähendab, et iga Ungari elanik peaks maksma 20 eurot. Kuna tegemist on riigiga, mille elanike sissetulekud jäävad alla Euroopa keskmisele, siis näeb see kõik välja nagu sooviks kohus suunata inimesi hääletama valitsuspartei Fideszi vastu ja mingisuguse Brüsseli suhtes sõbralikuma partei poolt. (See pole ilmaasjata, kui Saksamaa roheline Euroopa Parlamendi saadik Daniel Freund rõõmustab, et antud kohtuotsus "teeb Orbánist Ungari ajaloo kõige kallima peaministri".)
Mis saab edasi? Euroopa progressiusklikud teevad kõik, et Ungarilt nülitaks seitse nahka ja jätkataks poliitiliste muutuste nimel riigi demokraatliku korra survestamisega. Praktikas laheneb olukord tõenäolisemalt mõneti rahumeelsemalt.
Brüssel ja Luxembourg võivad arvata, mida iganes, Ungari oma seisukohti massisisserände osas oluliselt ei muuda. Tõsi on samas seegi, et Orbán pole kuskil päris otse väitnud, et ta seda trahvi ei maksa. Samas tema lähedane liitlane Balázs Orbán (ei ole sugulased) teatas 14. juunil sotsiaalmeedias, et Ungari järele ei anna ja on jätkuvalt massisisserände osas eitaval seisukohal. Samamoodi ei saa Berlaymonti hoones istuvad bürokraadid jätta arvestamata asjaoluga, et peale Euroopa Parlamendi valimisi on seal märksa enam saadikuid, kes toetavad Ungari vaateid.
Teisena tuleb Brüsselil kanda hoolt, et Ungaril säiliks nende suhtes mingisugunegi hea tahe, sest Ungarist saab juuli alguses EL eesistujariik. Kuigi eesistumisel pole suuremat poliitilist mõju, saab see suunata Euroopa Liidu Nõukogu tegevuskava ja loopida sellele kaikaid kodaratesse kas asju tähtsuse järjekorras tahapoole lükates (näiteks EL sekkumine sotsiaalküsimustesse) või viivitada kiireloomuliste aruteludega (Ukraina ja Hiina Rahvavabariigi küsimused).
Kolmandaks, kui Brüssel hakkab Ungarit rahaliselt liiga suurel määral kiusama, siis ootel on märksa halvemini lõhnavad režiimid, eriti Hiina RV, mis on juba Ungarisse teinud suuri investeeringuid ja on valmis võtma üle Brüsseli poolt tühjaks jäetava koha. Nende jaoks oleks see võimalus suurendada oma EL sisest mõju ja kandepida ning seda eriti odava hinna eest. Brüssel, vaatamata on sõjakusele, on selliste väljavaadetega hästi kursis.
Milline sült sellest kõigest välja tuleb? Ilmselt teeb Budapest seaduseid muutes mingeid kergeid järelandmisi ja lubab riiki üksikud karmidele nõudmistele vastavad sisserändajad, kes saadetakse peale nende taotluste tagasilükkamist kohe riigist minema. Selline lahendus päästaks samuti EL näo. Ungari valitsus jätkab sedasi tegevustega, mida see lubas oma valijatele ja ei pea kuuletuma ligi 1400 kilomeetri kaugusel Brüsselis pesitsevale ebademokraatlikule tehnokraatiale.
Tõlkis Karol Kallas