Majandusteadlane Antony P Mueller annab portaalis Mises.org ülevaate Vene filosoofi ja geostrateegi Aleksandr Dugini maailmanägemusest, mille kohaselt Venemaa on kõrgemate jõudude poolt "välja valitud" riik ning sellest peab taas saama juhtiv globaalne jõud.
Venelased on "eshatoloogiliselt välja valitud rahvas". Nad peavad seisma vastu valeusule, Lääne progressiusu (nn "liberalismi") pseudoreligioonile ja selle levitatavale kurjusele: modernism, stsientism, postmodernsus ja uus maailmakord. Selline on tuntud Vene filosoofi ja Vladimir Putini mentori Aleksandr Dugini filosoofia juhtmõte. Kuna Venemaa on geograafiline "üleminekuala" (pivot area), peab Venemaa võitma tagasi oma positsiooni Euroopa kontinendi südames.
Poliitiline filosoofia
Dugini traditsionalistlik poliitiline teooria soovib vabastada sotsialismi selle materialistlikest, ateistlikest ja modernistlikest tunnusjoontest. Ta nimetab oma teooriat "neljandaks poliitiliseks teooriaks" (Четвертая политическая теория; The Fourth Political Theory), kuna see on suunatud kommunismi, progressiusu ja fašismi ideoloogiate vastu. Dugin otsib Venemaa jaoks uut poliitilist ideed. Tema jaoks on uus idee traditsioonilises identiteedis, mida ta seostab "religiooni, hierarhia ja perekonnaga". Sellisena on Dugini teooria "ristisõda" postmodernsuse, postindustriaalse ühiskonna, progressiusu filosoofia ja globaliseerumise vastu.
Oma kodumaal peetakse Duginit silmapaistvaks geostrateegiks ja ta on Venemaa presidendi Vladimir Putini mentor. Ta esitab oma seisukohti äärmiselt selgelt ja ühemõtteliselt, nagu näiteks:
"Ma olen veendunud, et modernism on absoluutselt vale ja Püha Traditsioon on absoluutselt õige. Ameerika Ühendriigid on kõige selle, mida ma vihkan, manifestatsioon – modernism, läänestamine, unipolaarsus, rassism, imperialism, tehnokraatia, individualism, kapitalism."
Dugini silmis on Ameerika Ühendriigid "Antikristuse ühiskond". USA on kurjakuulutav ja murettekitav riik teispool ookeani, millel "pole ajalugu, mis on ilma traditsioonita, ilma juurteta – see on puhtakujuline Euroopa utopistidest ratsionalistide eksperiment". Ta kurdab, et Ameerika Ühendriigid sunnivad planeedile peale oma ülemvõimu ja nende elustiil võidutseb üle kogu maailma. Ta kritiseerib, et USA näeb progressi ja tsivilisatsiooni eeskujusid "endas ning ainult endas".
Dugini hinnangul võtab USA kõigilt teistelt riikidelt ära õiguse "valida oma tee, oma kultuur ja oma väärtussüsteem". Ta järeldab, et Ameerika Ühendriikide hävitamine "on meie religioosne kohustus". Venemaa ja kogu Euraasia kontinendi päästmiseks tuleb pöörduda tagasi "püha traditsiooni" juurde. Dugini sõnul peab Venemaa pöörduma tagasi oma tõelise identiteedi juurde. Venemaa suuruse taastamine on moraalne kohustus. Ameerika Ühendriigid takistavad Venemaal täitmast selle messiaanlikku eesmärki.
Geopoliitika
Dugini nägemuses on kultuurilõhele olemas geopoliitiline vastukaal. Tema suur visioon on luua Pariisi-Berliini-Moskva telg, mis täidaks peale Nõukogude Liidu lagunemist Euraasiasse jäänud geopoliitilise musta augu.
Mõned Dugini geopoliitika kontseptsioonid saab viia tagasi Inglise poliitilise geograafi Halford J Mackinderi (1861–1947) ja Saksa geopoliitika teoreetiku Karl Hans Haushoferi (1869–1946) teooriateni. Mackinder esitas juba 1904. aastal Kuninglikus Geograafiaühingus teesi, et Euraasia südamaa on "koht, kus leiavad aset ajaloo pöördepunktid" (geographical pivot of history; Географическая ось истории).
Mackinder prognoosis, et kuigi suur osa Euraasiast pole laevadele ligipääsetav, siis see puudus kõrvaldatakse, kuna Venemaa ehitab välja kõikehõlmava raudteede võrgustiku. Raudteesüsteemiga hakkab Venemaa avaldama survet "Soomele, Skandinaaviale, Poolale, Pärsiale, Indiale ja Hiinale". Suure maailma mõistes okupeerib Venemaa keskse strateegilise positsiooni, mida Euroopas hoiab enda käes Saksamaa."
Pilt: hercynianforest.medium.com
Kahekümnenda sajandi alguses, kui Mackinder oma mõtteid tutvustas, valmistas Londonile juba muret Saksamaa kui tööstusriigi kasvav võimsus ja peljati, et kui Venemaa järgib sama teed, siis võib Suurbritanniale tekkida veelgi jõulisem rivaal. Ühendkuningriigi välispoliitika ringkondades muutus prioriteediks igasuguse Saksamaa ja Venemaa liidu ärahoidmine. Euroopas võimude tasakaalu hoidmisest ja kas Saksamaa Venemaa, või vastupidi, kallale ässitamisest sai strateegiline eesmärk ning see motiveeris Ühendkuningriiki astuma 1914. aastal 1. Maailmasõtta.
1920. aastatel võttis Saksamaal kuju Karl Haushoferi Pariisi, Berliini ja Moskvast kuni Tokyoni ulatuva geostrategilise telje visioon, mis kütkestas ka Nõukogude strateege. Dugini geopoliitiline teooria esindab sarnast mõttemaailma ja järgib nii Haushoferit kui Mackinderi arvamust: "Kes valitseb Ida-Euroopat, juhib südamaad: kes juhib südamaad, valitseb Maailma-Saart [geopoliitilises teoorias Aasia, Euroopa ja Aafrika maismaad pidi ühendatud kontinendid]: kes juhib Maailma-Saart, valitseb maailma."
Dugini jaoks asetub NATO ja Varssavi pakti riikide vaheline konflikt samasse konteksti kui sõda Rooma ja Kartaago vahel. Kui Nõukogude Liit lagunes ja Ameerika Ühendriikidest sai maailma ainus superjõud, jõudis see ajalooline konflikt uuele tasemele. Täna seisab Venemaa üksi laienenud NATO vastu. Tänu sellele muutub konflikt Atlandi piirkonna ja Euraasia südamaa vahel üha tõenäolisemaks.
Kümmekond aastat enne kui Dugini geopoliitiline maailmanägemus hakkas mõju avaldama, leidis Ameerika Ühendriikide geopoliitika strateeg Zbigniew Brzezinski samuti, et Ida-Euroopa südamaa on üleminekuala. 2016. aastal avaldatud raamatus "Suur malemäng: Ameerika Ühendriikide esmatähtsus ja selle geostrateegilised eesmärgid" (The Grand Chessboard: American Primacy and Its Geostrategic Imperatives) selgitab Brzezinski, et USA mõjuvõimu maailmas säilitamiseks peab see tegema Venemaa kontrolli all hoidmise eesmärgil Saksamaast ja Jaapanist, mis asuvad Euraasia kontinendi kummalgi poolel, oma kindlused.
Kui vaadata Venemaa ja selle naabrite geostrateegilise positsiooni tähtsustamist, siis Dugini ning Brzezinski vaadetel pole suurt vahet. Mõlema jaoks on Euraasia malelaud, millel käib võitlus globaalse ülemvõimu pärast. Põhimõtteline Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vaheline erinevus on selles, et Nõukogude Liidu kokkukukkumine asetas USA unikaalsesse olukorda kui sellest sai esimene üle maailma ulatuv superjõud.
Sellise hegemoonia kestvuse tagamiseks on Brzezinski sõnul Euraasia "geopoliitiline telg" ja Ukraina on geopoliitiline "üleminekuriik". Millest järeldub, et ilma Ukrainata, lakkab Venemaa olemast Euraasia impeerium … . Kuid kui Moskva saavutab Ukraina üle taas kontrolli … saab Venemaa automaatselt taas enda kätte vajalikud vahendid, et sellest saaks võimas impeerium, mis ulatub Euroopasse ja Aasiasse.
Kriitika
Raske on mõista, et kui Dugin kutsub ühelt poolt välja "traditsiooni" ja "identiteeti", siis teiselt on Venemaa 19. ja 20. sajandi ajalugu üks suur läbikukkumiste jada. See hoidis kinni näilikest traditsioonidest, millega loodi vundament tulevastele hädadele. Tsaaride vastuseis liberaalsusele [selle klassikalises mõistes] ja kapitalismile, mis jätkus Nõukogude ja kestab tänase juhtkonna ajal, on olnud Venemaa arengu peamiseks takistajaks.
Kahekümnendal sajandil tabas Venemaad üks katastroof teise järel. 1905. aasta Vene-Jaapani sõda lõppes alandava kaotusega ja tõi riigis kaasa vägivaldsed ülestõusud. Esimene Maailmasõda põhjustas miljoneid ohvreid ja põrmustas Venemaa majanduse. Võimu ülevõtmine enamlaste poolt käivitas aastatel 1918–1921 verise kodusõja, millele järgnes 1919–1920 sõda Poolaga. Koos Nõukogude Liidu asutamisega loodi paralleelselt tohutu koonduslaagrite võrgustik GULAG.
Sunniviisiline industrialiseerimine ja kollektiviseerimine põhjustasid Golodomori, miljonite inimeste surmaga lõppenud näljahädad Ukrainas ja Kasahstanis. Stalini terrorirežiim vangistas miljonid inimesed töölaagritesse.
1941.–1945. aastani toimunud 2. Maailmasõda tõi kaasa kohutavad sõjaväe ja tsiviilelanike kaotused, millele koheselt järgnes Külm Sõda selle võidurelvastumise ning kallite sõdadega Kolmanda Maailma riikides. Üle kümne aasta, kuni 1989. aastani kestnud Afganistani sõda andis viimase hoobi ja põhjustas Nõukogude Liidu lagunemise. Turumajanduse kehtestamise püüdlused kukkusid Venemaal läbi ja jõukuse asemel tekkis hoopis oligarhiline riigikapitalism.
Sama problemaatiline on Dugini sõja ja kultuuri analüüs, mida ta näeb peamise konfliktina Atlandi piirkonna ning Euraasia südamaa vahel. Mõlemast vaatepunktist, sõda ja kultuur, lahates, on tema "euraaslastega" sõdivate "atlantistide" nägemus põhimõtteliselt vigane. Merd sõitvate Eurooplaste vahelised sõjad on kestnud läbi ajaloo alates Kreeka ja Rooma aegadest ning need saavutasid veelgi suurema ulatuse koos Ameerika avastamisega. Samuti tungisid "maismaavõimud" Prantsusmaa ja Saksamaa Venemaale kallale, kuid mõlemad löödi Venemaa poolt, tänu "atlantistide" toetusele, puruks.
Mis puutub teesi, nagu Lääne-Euroopa ja Vene maade vahel valitseks mingi põhimõtteline kultuurivastuolu, siis tuleb selle juures meeles pidada, et Vene Õigeusu Kirik on katoliiklusele lähedasem kui paljud Lääne protestantlikud usulahud. 18. sajandi Venemaa kirjandust ja muusikat mõjutas sügavalt Euroopa lääneosa ja Venemaa omalt poolt mõjutas Lääne-Euroopat. See ei olnud kultuuriline vastuolu, et Venemaa võttis vaba kapitalismi ja klassikalise liberalismi väärtuste asemel omaks marksismi. Venemaa importis selle väärideoloogia Läänest, mis on tänaseni Venemaa üks suurimaid vigu.
Mis puutub hetkel toimuvasse Ukraina sõtta, pole Venemaa mitte ainult iseennast teinud geopoliitika pantvangiks, vaid ühtlasi ka USA. Venemaa kardab, et kui see kaotab Ukraina, kaotab see oma identiteedi ja võimaluse muutuda taas globaalselt oluliseks riigiks. Ameerika Ühendriikide jaoks on Ukraina võtmetähtsusega riik, mille abil säilitada ja laiendada oma hegemoonseid positsioone. Mõlemas riigis vaatavad välispoliitika kujundajad maakaarti ja näevad malelauda. Mõlemad paistavad uskuvat, et võim Ukraina üle määrab ära nende endi tuleviku.
See ei oleks esimene kord ajaloos kui idée fix, nagu seda on näiteks maailmas toimuva geograafiline ettemääratus, seab ohtu kontinentide jõukuse ning rahu.
Kokkuvõtteks
Kui Venemaa järgib Aleksandr Dugini ideoloogilist rada, paneb see toime järjekordse traagilise vea. Selle asemel, et järgida petliku traditsiooni illusioone, peaks Venemaa valitsejad mõistma, et ilma vaba kapitalismita ei ole, ega tule vabadust ning jõukust.
Ajalooliselt kuulub Venemaa Euroopasse. Peterburg ja Moskva on Euroopa linnad. Kui Lääneriikidel ei õnnestu Venemaad integreerida ühtsesse turvalisuse süsteemi, siis pöördub Venemaa Aasia poole. Hiina, India ja Iraani näol riigid juba ootavad uute liitude loomist.
Mis puutub Ukraina strateegiliselt "määravasse" rolli, siis võivad selle osas eksida nii Venemaa kui Ameerika Ühendriigid.
Tõlkis Karol Kallas