Tartu Luterliku Peetri Kooli direktor Tarvo Siilaberg kirjutab, et konservatism pole tagurlikkus, vaid püsivus. Saavutatul püsimises peitub konservatiivse eluhoiaku sisemine väärikus. Olla konservatiiv tähendab teadlikult esindada elavate väärtustena ajaproovile vastu pidanud traditsioone. Piltlikult öeldes: seista eelnenud põlvkondade õlgadel, et ise kanda järgnevaid.
Kõik inimühendused – külaseltsist riigini – kannavad vaatamata oma tegevuse ja saamisloo eripäradele üht ühist ja üldist arengueesmärki, milleks on kasvamine. Kasv võib väljenduda kvantitatiivselt ehk organisatsiooni liikmeskonna suurenemisena ja kvalitatiivselt, nt mõjuvõimu või tegevuse efektiivsuse kasvuna. Selliselt vaadelduna on isegi status quo säilitamine kvalitatiivne eesmärk – seni kuni on tegemist sihipärase püüdlusega. Ühtviisi kinnitavad nii loodus kui ajalugu: kes ei kasva, see kahaneb – arengu ja taandarengu vahel puudub alternatiiv. Ellu jääb kiirem, tugevam, arukam.
Konservatiivse maailmavaate tähistamiseks kasutatav termin tähendab ladina keeles säilitamist/säilimist. Progressi liberaalsusega samastavas ühiskonnas on konservatismi pealiskaudselt peetud vanameelsuseks, tagurlikkuseks või parimal juhul alahoidlikkuseks. Kuid vaadakem sügavamale neutraalsest sõnastiku definitsioonist, mille kohaselt on konservatism stabiilsusel põhinev filosoofia, mis rõhutab kehtivaid institutsioone ja eelistab järkjärgulist arengut järskudele muutustele. Valgustusfilosoof Voltaire on mineviku autoriteetsust käsitledes kirjutanud järgmist: "Iga kaasaja nähtus sünnib minevikus ja on tuleviku isaks … igavest ahelat ei saa muuta ega segi ajada."
Säilitada saab kehtestatut ja püsida saavutatul – selles peitub konservatiivse eluhoiaku sisemine väärikus. Konservatism pole tagurlikkus, see on püsivus. Nn postmodernismi ajastul on tavaks kõnelda väärtuste suhtelisusest, piirid hea ja halva, aktsepteeritava ja taunitava vahel on ähmastunud. Piltlikult väljendudes on selline ühiskond edev ja ükskõikne: igaühel on võimalik suurustleda isikliku tõega, mis ülejäänuid üsna vähe huvitab. Olla konservatiiv tähendab teadlikult esindada elavate väärtustena ajaproovile vastu pidanud traditsioone. Piltlikult öeldes: seista eelnenud põlvkondade õlgadel, et ise kanda järgnevaid, mitte olles võõrad ega majalised, vaid olles pärandihoidjad ja vastutavad ühtaegu nii eelkäinute kui järgi tulijate ees.
Tänapäeva eurooplane, ka keskmine eestlane, ei tea päris kindlalt, kust pärinevad tema tõekspidamised. Kultuuri ühismälu suhtes pimestatud kogukonna elujõud nõrgeneb – ta on kaotanud oma juured. Kõnelemata sellest, et tundmata iseennast, ei suudeta õppida tundma ka endast erinevat. On paratamatu, et selline ühiskond käsitleb arengut välise impulsina, mille kinnituseks kordub: muutustega tuleb sammu pidada, elus jõuab edasi see, kes suudab muutuvas keskkonnas kohaneda, intelligentsus väljendub kohanemisvõimes jne. "Muutus" on seejuures abstraktne ja paratamatu, suisa kaubarongina mõjuv välisjõud, mis mõjutab inimest otsekui otsustusvõimeta ja -julguseta, vaid instinktide najal tegutsevat looma.
Selline paradigma soosib keskpärasust, konformismi ja tarbijalikkust. Mõelgem, kuhu oleksime riigi, rahvuse ja ka organisatsioonina jõudnud kuuleka loosungi all "arukas kohaneb"? Toon näite paremast intelligentsuse maksiimist, judaistlikust pärimuste kogust Talmudist: "Kes on tark? – Kes õpib igalt inimeselt". Inimene on paratamatult muutuste objekt ja subjekt – õppija ja õpetaja. Kuid muutuste subjekt ehk ellukutsuja/-lähetaja saab olla vaid see, kes on teadlik omaenese lähtest ehk identiteedist. Areng konservatiivses tähenduses on eneseleidmise teekond ja iseendast teadlikuks saamine – indiviidina, kogukonnana, ühiskonnana.
See ongi liberaalse kohanemiskultuse ja konservatiivse püsimise (säilimise) vahe: esimesel juhul on määravaks väline impulss saada samasuguseks keskkonnaga (konformeeruda), teisel juhul sisemine ajend kehtestada – jääda püsima – lähtuvalt teadlikest väärtushinnangutest. Kõige selle juures avaldub kummastav paradoks: olla 21. sajandi liberaalses Lääne ühiskonnas konservatiiv, tähendab olla peetud radikaalseks, enesekeskseks ja mittetolerantseks "muutuste" suhtes. Ei saa salata – siin heiastub oma äraspidisel moel kollektiivse totalitaarsuse taotlus. Hoiatusena jesuiit Christoph Wrembekilt: "Pluralism ja tolerants tühistavad iseend, kui inimene nende tagajärjel ei saa enam iseendaski kindel olla. Nimelt kui sallitakse ka sallimatust ja kui paljusus läheb nii kaugele, et kaob viimnegi identiteet. Sel juhul muutuvad tolerants ja pluraliteet iseenda vastanditeks."