Arenguabist on rohkem kahju kui kasu

Aeg ja vaev, mida Aafrika riigid kulutavad selle asemel, et oma rahvast aidata, välismaiste abistajate vajaduste rahuldamiseks, viib riikide nomenklatuuri oma rahvast veelgi kaugemale. Foto: Scanpix

Abitööstus annab tööd tuhandetele inimestele ning märkimisväärne osa abirahast kulub abi haldamisele ja abiorganisatsioonide töötajate palkadeks, reisideks ning majutamiseks. Suur hulk raha ei jõua aga abivajajateni, vaid kasvatab hoopis sihtmaade sõjalisi kulutusi hoides nina vee peal maailma kõige hullematel režiimidel, kirjutab Marian L. Tupy.

Möödunud nädalal ma selgitasin uudisteportaalis CapX, miks arenguabi õigustused on heal juhul küsitava väärtusega ja kuidas abist on mõne maailma vaesema majanduse puhul rohkem kahju kui kasu. Arenguabi puhul on probleemiks lahendused, kuidas abi kohale toimetatakse ja selle demokraatia levikut takistav iseloom.

Ametlik abi jõuab sihtkohta suurel hulgal erinevatel viisidel. Euroopa Liit jagab arenguabi näiteks Euroopa Komisjoni Arengukoostöö ja Humanitaarabi voliniku büroo kaudu. Oma abiorganisatsioonid on paljudel Euroopa Liidu riikidel. Eurooplastel on suur mõju Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi nõukogudes, mis samuti abi jagavad. Lisaks nimetatud ametlikele abiagentuuridele on loodud veel tohutul hulgal igasuguseid abi-mittetulundusühendusi (MTÜ-sid), mis tegutsevad samuti Lääne maksumaksja rahakoti najal. 

“Abitööstus” annab tööd tuhandetele inimestele. Päris suur osa abirahast kulub abi haldamisele ja abiorganisatsioonide töötajate palkadeks, reisideks ning majutamiseks. 

Endine abi-MTÜ töötaja Michael Maren kirjutab kuidas abibürokraatiale kulutatud raha loob väärastunud stiimuleid. “Me peame selle näljahäda ära kasutama oma põhitegevuse edendamiseks,” rääkis üks Mareni Aafrikas kohatud abiametnik. Viidatud naine nägi nälga ja vaesust oma organisatsiooni “kasvuvõimalusena”. “Olgu millised algsed kavatsused iganes olid, on abiorganisatsioonidest saanud eesmärk iseeneses,” kirjutab Marem.

Aafrika riikide bürokraatiaaparaati koormab hirmsal kombel ka abistajate ja abiorganisatsioonide, kes kõik nõuavad mingi tähelepanu, haldamine. Aeg ja vaev, mida Aafrika riigid kulutavad selle asemel, et oma rahvast aidata, välismaiste abistajate vajaduste rahuldamiseks, viib riikide nomenklatuuri oma rahvast veelgi kaugemale. Näiteks Keenias osutus abiorganisatsioonide kantseldamine riigile selliseks koormaks, et valitsus ja abistajad leppisid kokku igaaastases 1. maist kuni 30. juunini kestvas “vaikses ajas”.

Veelgi enam, suure hulga tarnijate suure koguse abi tõhus jagamine on osutunud ületamatuks probleemiks. Tihti juhtub, et abi “dubleeritakse”. Näiteks on abi jaotamist jälgivatest uuringutest selgunud, et vabaühendustest abiorganisatsioonid ja Ameerika Ühendriigid oma abitegevust praktiliselt ei koordineeri. Etioopias kulutasid valitsusametnikud kolmandiku kuni pool oma tööajast istudes loendamatute MTÜ-de, rahvusvaheliste abiorganisatsioonide ja abistavate riikidega abi “koordineerimiskoosolekutel”.

Välismaistel abistajatel võivad abi jagamise juures olla lisaks omad eesmärgid, mis on abisaajatele kahjulikud. Nagu paljud 19. sajandil Aafrikasse lähetatud misjonärid levitasid oma “hea elu” ideid, on paljud abiorganisatsioonid mandrilt leidnud eest viljaka pinnase erinevate sotsiaalsete eksperimentide korraldamiseks, mida nende kodumaadel poleks kunagi lubatud ette võtta. Näiteks Tansaania toibub tänaseni majanduse keskse planeerimise, nõndanimetatud Ujamaa kollektiviseerimispoliitika eksperimendist, millesse 1970. ja 1980. aastatel sotsialistlikud Skandinaavia riigid panustasid ligikaudu kümme miljardit dollarit. Samamoodi on mitmed Lääne abiühendused, nagu näiteks Oxfam, mõjutanud Aafrika riike oma majandusi mitte avama. Hoolimata sellest, et üldjuhul peetakse vaba kaubavahetust majanduskasvu ja jõukuse allikaks.

Samuti näitavad uuringud, et teatud osa abist jõuab abivajajate asemel hoopis bürokraatide taskusse. 2012. aastal väitis toonane Maailmapanga president Ban Ki-Moon, et kolmkümmend protsenti arenguabist ei jõua sihtmärgini. 2009. aastal USA Nairobi saatkonnast kodumaale lähetatud lekkinud kirjast selgub, et 1,3 miljonit koolidele mõeldud abidollarit on “omastatud” ja 17,3 miljonit õpikute ostmiseks mõeldud raha on valitsusametnike poolt “ära kaotatud”.

Abi õhutab seda vastuvõtvates riikides ka uute väärtuste loomise asemel õilmitsemist teiste arvelt (rent-seeking). Huvigrupid ja üksikisikud ei soovi enam luua uusi väärtusi, vaid sõlmivad abile ligipääsu eesmärgil valitsusametnikega kas siis rohkem või vähem korruptiivseid sidemeid. Sellisel viisil vähendab abi võimalikku majanduslikku väljundit ja õhutab korruptsiooni ning poliitilisi vastuolusid.

Kui abivahendid suunatakse valitsusametnike lemmikprojektidesse, saab koos sellega kahjustada riigi vaba konkurents. Valitsusepoolse lemmikute soosimise – favoritismi – tulemusena võib suur osa riigi tarbijaskonnast langeda kalleid ja halbu teenuseid ning tooteid pakkuvate ettevõtete ohvriks.

Rahvusvaheline abi halvendadab ka Aafrika riikide ekspordivõimet, kuna see suurendab kunstlikult kohaliku valuuta väärtust. Rahvusvahelise Valuutafondi analüütikud on leidnud, et “abi avaldab seda vastuvõtva riigi majandusele süstemaatiliselt halba mõju, mis väljendub tööjõumahukate ja konkurentsivõimeliste majandussektorite osa vähenemises riigi majandusest. Me […] oleme leidnud tõendeid, et viidatud arengud on tingitud abi sissevoolu tõttu toimunud valuutade kallinemisest.”

Veelgi hullemaks teeb olukorra, et abitööstuses peaaegu puudub aruandlus ja tagasiside. Väga vähesed abiagentuurid peavad kellelegi aru andma ja pea mitte ükski abi-MTÜ ei vastuta tulemuste eest. Sõltumatuid hinnanguid, kuidas kuskil on vaesust vähendatud või teises kohas mõne epideemiaga võideldud, on üksikud. Tihti juhtub ka nii, et abistajad otsustavad, mida nad tarnivad, hoolimata sellest, mida abivajajad vajavad. Selline ülevalt alla lähenemine on silmnähtavalt kukkunud läbi Aafrika vaesuse vähendamise valdkonnas, millele aitab omakorda kaasa valitsuste vähene vastutus ja institutsioonide nõtrus.

Kuid äkki abi, vaatamata suurele hulgale sellega kaasnevatele probleemidele, aitab hoopis kaasa demokraatia arengule? Paljud inimesed, eesotsas kunagise ÜRO peasekretäri Kofi Annaniga arvavad, et aitab. Samas Maailmapanga analüütikud pole sellisele väitele leidnud mingit kinnitust. Pigem vastupidi: abiorganisatsioonid on nina vee peal hoidnud suurel hulgal maailma kõige hullematel režiimidel. Ühe uuringu andmetel “said 2002. aastal kakskümmend viis maailma kõige ebademokraatlikuma riigi valitsust abi kokku üheksa miljardi dollari ulatuses. Samal ajal, 2002. aastal, said 25 maailma kõige korrumpeerunumat riiki rahvusvahelist abi 9,4 miljardit dollarit.”

Teised teadustööd lähevad veelgi kaugemale sedastades, et abi kahjustab arengumaade demokraatlikke arenguid. See võib olla tõsi mitmel põhjusel. Tänu abile ei pea riigijuhid ja ametnikud oma rahva ees vastutust kandma. Nad peavad käituma hästi abistajate, mitte avalikkuse ees. Valitsuse eelarve jagatakse laiali välisekspertide soovituste, mitte kohalike valijate soovide järele.

Abi kasvatab samuti sõjalisi kulutusi. Tänu abile saavad abisaajate riikide valitsused suunata rohkem vahendeid sõjaväe ülalpidamiseks selle asemel, et ehitada teid või koole. Võtame näiteks käesoleva sajandi alguses valminud Tšaadi-Kameruni torujuhtmeprojekti, millesse Maailmapank panustas 180 miljonit dollarit. Kuna Maailmapank pelgas, et torujuhtmelt teenitud raha kulutatakse valesti, siis kohustas see Tšaadi valitsust kulutama raha infrastruktuurile, tervishoiule ja haridusele. Mis oli tulemuseks? Esimene teenitud 4,5 miljonit dollarit kulutati kõigest hoolimata relvade ostmiseks ja hinnanguliselt kulutati sõjaväele varustuse ostmiseks kokku kaksteist miljonit dollarit torujuhtmelt teenitud raha.

Oxfordi Ülikooli professor Paul Collieri hinnangul on ligikaudu 40 protsenti Aafrika sõjalistest kulutustest kaudselt rahastatud abiorganisatsioonide poolt. Abi võib ka õhutada maavarade ja muude ressursside pärast peetavaid sõdu. Näiteks on leitud tõendeid, et Somaalia kodusõda on veninud nii pikaks, kuna abiorganisatsioonid toidavad vaenupooli.

Aafrikaski on hakatud abi mõju kohta majandusele ja demokraatia arengule rohkem küsimusi esitama. Rwanda president Paul Kagame kutsub näiteks aafriklasi üles olema abisõltuvuse tagajärgede osas ausad ja tema arust aitavad sotsiaalmajanduslikule arengule kõige paremini kaasa erainvesteeringud. Ta on kutsunud Aafrika valitsusi üles looma ettevõtluse jaoks soodsamat keskkonda. Teisedki, nagu näiteks Uganda ajakirjanik Andrew Mwenda on osutanud abi negatiivsele poliitilisele mõjule. Mwenda sõnul “tagab välisabi valitsustele sõltumatu ja “teenimatu” sissetuleku, mis vabastab Uganda valitsuse vastutusest oma kodanike ees.” Kui Mwenda sarnaste arvamusavaldustega 2007. aastal TED konverentsil esines, karjus iiri muusik Bono – kes on suurte abiorganisatsioonide eestvedaja ja kõneisik – ta maha, hüüdes “Bollocks!” ja “See on ilge jama!”. 

Abist pole olnud mingit tolku ei Aafrika majandusele ega demokraatiale. Lääne abistajad peaksid tõsiselt vaatama üle oma edasise panustamise kontinendi abistamisse.

Tõlkinud Karol Kallas

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!