Siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt heidab EELK peapiiskop Urmas Viilmale ette, et too hakkas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kõneisikuks ning hoiatab, et seaduse rikkumise korral võib riik mistahes kiriku sundlõpetada.
Kuna Raivo Küüdi sõnul allub Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) oma põhikirja kohaselt kanoonilises õpetuses rangelt patriarh Kirilli juhitavale Vene Õigeusu Kirikule, siis on olevat igati põhjendatud Eesti riigi soov saada selgust selle osas, millised on metropoliit Eugeni kui siinse kirikupea seisukohad Ukraina sõja küsimuses ning kas ta jagab patriarhi seisukohti või mitte.
"Julgeoleku ja usuvabaduse tagamiseks Eestis peab riik tegema kõik selleks, et inimesed saaksid vaenulikust ideoloogiast vaba kanoonilist usuteenistust," kirjutab Küüt oma arvamusartiklis.
"Kui on oht, et usuvabaduse kattevarju all levitatakse agressorriigi sõjalist või muud tegevust õigustavaid seisukohti, siis ei võimaldata enam usuvabadust, vaid tekitatakse julgeolekuoht. Seda ei saa Eesti riik lubada ja sellele tuleb reageerida."
Küüdi väitel ei ole Eesti riik nõudnud metropoliit Eugenilt poliitilist avaldust, vaid selgitusi ja selget sõnumit, et Eestis tegutsev kirik ei õhuta vaenu ja ei lõhesta ühiskonda ega levita siin Moskva patriarhi välja öeldud sõnumit.
Järgnevalt süüdistab Küüt aga Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskoppi Urmas Viilmad MPEÕKi kõneisikuks olemises, kuna too kritiseeris riigi sekkumist kiriku ellu.
"Tundub, et see ei ole meie põhiseadusest lähtuvalt enam siis riik, kus riigikirikut ei ole, kui riik hakkab kirikutele ette kirjutama mitte seadusest tulenevalt, vaid lihtsalt hetke kontekstist tulenevaid seisukohti ja väljaütlemisi. Siis läheb see minu meelest maailmavaate- ja mõttevabaduse ja ka usuvabadusega vastuollu," ütles selle kohta Viilma.
Küüdi hinnangul on aga Viilma siinkohal eksiteele sattunud, kuna riik ei olevat mitte kuidagi niisama ja lihtsalt hetke kontekstist tulenevalt hakanud kirikule midagi ette kirjutama, vaid riik täitvat oma ülesandeid kaitsta Eesti inimesi erinevate võimalike ohtude eest.
Küüt rõhutab, et Eesti õigusruumi kohaselt ei tohi mitte keegi sõda ja vaenu õhutada ning see kehtib ka usuorganisatsioonide kohta.
Küüdi sõnul on oluline eristada üksikisiku ja organisatsiooni vastutust: "Praktiliselt võib vastutus seisneda isiku elamisloa tühistamises, aga ka süüteo eest vastutusele võtmises. Kui aga näiteks MPEÕK kogudused hakkaksid süsteemselt organisatsioonina neid seisukohti jagama, siis tuleb lisaks individuaalsele vastutusele kõne alla ka organisatsiooni vastutuse küsimus. Näiteks selle sundlõpetamine, kui selgub, et kiriku tegevus on vastuolus seaduse või põhiseadusega."
Küüt selgitab, et see näide ja võimalikud tagajärjed on kirjeldatud küll MPEÕK juhtumi kontekstis, aga see kehtib üldjoontes ja samamoodi võrdselt kõikide Eestis tegutsevate isikute kohta.
"Kas niisuguste tagajärgede selgitamine riigi poolt on ultimaatumi esitamine või mitte, see jäägu igaühe enda otsustada," lisab ta lõpetuseks.
Toimetas Martin Vaher