Uue aasta tähistaevanähtusi analüüsib astronoom Alar Puss.
Päikese ja Kuu andmeid
Jaanuar jätkab detsembri lühikeste päevade ja pikkade ööde joont. Siiski saab kuu edenedes öelda, et päev on „kuke sammu võrra pikem". Tõepoolest, eriti hakkab see silma õhtuti: kuu lõpus loojub Päike juba tund aega hiljem kui kuu aega tagasi. Mõistagi saabub siis ka pimedus tund aega hiljem.
Hommikune valgenemine on jaanuarikuus esialgu siiski päris aeglane. Põhjuseks on ühtlaselt kulgeva keskmise päikeseaja ja mõneti ebaühtlaselt kulgeva tõelise päikeseaja muulikkkuse omavahelised seosed; need kulgevad sarnaselt aastast aastasse.
Päike asub pisut üle poole kuust Amburi tähtkujus; 20-nda hommikul siirdub Kaljukitse tähtkujju.
Kuu faasid. Täiskuu 3-ndal kell 12.03, viimane veerand 10-ndal kell 17.48, noorkuu 18-ndal kell 21.52, esimene veerand 26-ndal kell 6.47.
Planeetide nähtavus
Jupiter paistab väga heleda tähena kogu öö, kerkides kesköö paiku kõrgele lõunataevasse. Planeet asub Kaksikute tähtkujus.
Jupiteril on 10-ndal vastasseis Päikesega, planeedi heledus on -2.5 tähesuurust.
Vastasseis tähndab seda, et kui lugeda koordinaate piki ekliptikat, siis Jupiteri koordinaat erineb Päikese koordinaadist 180 kraadi. Ekliptika omakorda tähendab Päikese kujuteldavat aastast teekonda tähistaeva taustal.
Täiskuu on Jupiteri lähistel 3-nda jaanuari ööl vastu 4-ndat jaanuari; suure faasiga Kuu on uuesti Jupiteri lähedal 30-nda jaanuari ööl vastu 31-st jaanuari.
Saturn on nähtav õhtupoole ööd lõuna-edelataevas, loojudes paar-kolm tundi enne keskööd. Planeet asub kuu esimeses pooles Veevalaja tähtkujus, kuid 15-ndal kell 12.26 siirdub Kalade tähtkujju. Kui meenutada detsembrikuu lugu, siis kaks erinevat Saturni paiknevad edaspidi naabertähtkujudes. Planeet Saturni heledus on 1.2 tähesuurust. Saturn paistab ka piirkonna heledaima tähena.
Kuu on Saturni lähedal 23-nda jaanuari õhtul.
Merkuur, Veenus ja Marss, need Maa-tüüpi planeedid, on sedapuhku nähtamatud.
Kvadrantiidide meteoorivoolust
Juba detsembrikuu loos sai mainitud, et uue aasta alguses esineb huvitav lendtähtede vool, mida peaks põhimõtteliselt olema väga huvitav jälgida; maksimum peaks olema 3-nda jaanuari ööl vastu 4-ndat. Kahjuks rikub pilti palju täiskuuöö, kuid siiski, kui ilm lubab ja viitsimist on, tasub ikkagi taevast uurida. Sest osa lendtähti võib ju siiski nähtavaks saada.
Kuna kvadrantiidide meteoorivoolu ilminguid peaks esinema 28. detsembrist 12. jaanuarini, siis mingid Kuust vabad öötunnid mõnel ööl ikka leiab.
Tõsi küll, kvadrantiidide tipp eristub tiheda, kuid lühiajalise, mõne tunni pikkuse tiheda maksimumiga; muul ajal pole lendtähed nii tihedad, kuid mõne võib ikka leida.
Kvadrantiidid on radiandi küllaltki põhjapoolse asukoha tõttu paremini nähtavad põhjapoolkeral.
Kvadrantiidide lendtähti võib loota kogu öö; paremad on tingimused öö edenedes, sest radiant kerkib kõrgemale. Ka intensiivsuse tipp peaks tulema 3./4. jaanuari öö hilisemas osas (detsembrikuu loos sai seda ehk liialt varaseks pakutud).
Hoolimata kuuvalgusest võib siiski loota mõnda meteoori näha, sest mõni eksemplar võib varasemate kogemuste põhjal ka väga heledaks osutuda, kuigi suurem enamus siiski üliheledad ei ole. Kvadrantiidid, nagu ka geminiidid detsembris, enamikel juhtudel ei kihuta taevas ülikiiresti, seegi asjaolu peaks ehk ka kuuvalguses vaatlemisele veidi abiks olema.
Radiandi nimetus tuleneb varasematest aegadest; seda piirkonda tunti Kvadrandi tähtkujuna. Uuema, ametliku tähtkujude süsteemi järgi on asi järgmine. Radiant asub Lohe ja Karjase tähtkuju piirimail. Kuna radiant ehk punkt, kust meteoorid näivad lähtuvat, ei seisa ka päris paigal, siis varem võis kvadrantiide siduda pigem Lohe tähtkujuga, nüüd aga pigem Karjase tähtkujuga.
Kuid lendtähti võib otsida suvalisest suunast; seda asjaolu on siin varemgi, teiste meteoorivoolude puhul mainitud.
Orioni tähtkujust
Jaanuari alguse õhtutel on ilus vaadata madalasse idakaarde ja nautida Orioni tähtkuju tõusmist. Teatavasti oli Orion Vana-Kreeka mütoloogias vägev jahimees.
Punakas Betelgeuse, tõusva Orioni vasakpoolne õlg, hakkab ilmselt esimesena suhteliselt madalasse idakaarde vaadates silma. Seejärel peaks vaatleja märkama, et tegelikult on nähtaval kogu Orioni ülemine osa: Betelgeusest paremal paistab Bellatriks, Orioni parempoolne õlatäht, samuti paistab Orioni tuhm ja udune pea, koosnedes mitmest erinevast lähestikusest tähest. Selle tähe või tähede kogumi üldnimetus on Meissa, konkureeriv nimi on Heka.
Uhkeks teeb Orioni tõusmise eriti see, kuidas üksteise järel kerkivad üles kolm horisondi suhtes tugevasti vasakule kaldu oleval näival sirgjoonel asetsevat tähte. Esimesena tõuseb Mintaka, seejärel Alnilam ja viimasena Alnitak. Kokku saab niimoodi nähtavaks Orioni vöö!
Vöötähtede järel tõuseb neist mõnevõrra paremalt poolt Riigel, heledaim täht Orioni tähtkujus, jäädes heleduselt napilt alla teisele esimese suurusjärgu tähele tähtkujus, Betelgeusele. Riigel tähistab Orioni ühte jalga.
Viimasena, kolmveerand tundi Riigelist hiljem, tõuseb Orioni teise, vasakpoolse ehk idapoole jalana tuntud Saiph. Tähkuju paikneb siis tervikuna kagutaevas, olles asendilt „vasakule viltu". Kuid tundide edenedes liigub Orion lõunakaarde ja taevane jahimees paistab siis päris ilusasti „otse", kuigi vöötähed on endiselt vasakule viltu.
Kui veel kannatlikult oodata ning jälgida madalat kagutaevast Orioni vöö sihis vasakul allpool, saab viimaks nähtavaks ka tähistaeva heledaim täht, Siirius. See täht kuulub Suure Peni tähkujju.
Jaanuari edenedes on Orioni võimalik juba kohe pimeduse saabudes madalas kagutaevas tervikuna näha. Siiriuse tõusmist ja selle sära nautimist peab siiski ootama.
Ülihiidtähtedest
Naaseme Orioni uurimise juurde. Orion sisaldab mitmeid heledaid tähti. Käsitleme lähemalt kaht kõige heledamat, Riigelit ja Betelgeuset, paistvaina tähtkuju erinevais nurkades. Mõlemad tähed kuuluvad ülihiidude täheklassi ehk jadasse.
Maalt vaadates on taevatähtede erinev heledus põhjustatud kahest asjolust. Üks aspekt on tähtede erinev kaugus; lähemal olevad tähed paistavad muidugi heledamatena, sest lähemal olevalt tähelt lähtuv valgusvoog on vähem ruumiliselt hajunud.
Teine aspekt on aga see, et tähed on ka olemuslikud erinevad, seda muuhulgas ka nende poolt kiiratud kiirguse, sh valguse hulga suhtes. (Vt ka mulluse oktoobrikuu ning novembrikuu lugudest alalõike kiirguse ning valguse kohta).
Ülihiidudeks nimetatakse olemuslikult kõige heledamat tüüpi tähti ning tingimata ei pruugi see tähendada, et vastav täht on ka ülisuur. Teisisõnu, kui meil õnnestuks kõik vaadeldavad ja väga erinevatel kaugustel paistvad tähed Maast ühele kaugusele viia, siis heledamaid tähti, nüüd siis juba olemuslikult heledamaid, nimetatakse hiidtähtedeks, kõike heledamaid aga ülihiidudeks. Eriti tuhme tähti nimetatakse omakorda kääbustähtedeks.
Nii et terminid „kääbus" ja „hiid" või „ülihiid" puudutavad otseselt vaid tähtede olemuslikku heledust, mitte läbimõõte.
Meenutame, et astronoomias esineb ka termin „tähesuurus". Seegi ei iseloomusta tähe tegelikku suurust. Nii et segiajamise kohti siin on…
Siiski on ülhiidude, hiidude ja kääbuste puhul teatud seos ka tähtede läbimõõtudega. Osutub, et ülihiidude klassist tasub tõesti otsida ka mõõtudelt kõige suuremaid tähti. Suurimad tähed maailmaruumis on nimelt punased ülihiiud. Ülhiide leidub ka kollaste, valgete ning suisa sinakate tähtede hulgas. Need aga mõõtudelt nii suured ei ole kui punased „eksemplarid". Kollaseid ülihiide on üldiselt päris vähe; need on mõnevõrra väiksemad, kuid samas kuumemad kui punased ülihiiud. Veelgi kuumemad ja väiksemad on sinakasvalged ülihiiud.
Kiirgav pind on „mittepunastel" ülhiidudel väiksem kui punastel, kuid selle korvab suurem kiirgusvõimsus. Asi on selles, et mida „sinisem" täht on, seda kõrgem on ka selle pinnatemperatuur ning see omakorda on otseses seoses suurema kiirgusvõimsusega.
Oleme harjunud, et kui rauatükki kuumutada, hakkab see viimaks punasena kiirgama; see vastab mõne tuhande kraadisele temperatuurile. Kuskil 3000 – 4000 kraadi kandis on ka punaste tähtede pinnatemperatuur. Osutub aga, et kui mingit esest edasi kuumutada, muutub ka selle kiirgav värvus: kollasest üle valge siniseni välja! Kaasnevad temperatuurid ulatuvad aga mitmete kümnete tuhandeteni!
Tahke rauatükiga niimoodi kaua „mängida" ei saa, kuna see sulab lihtsalt üles… Kuid väga kuumad tähed on täiesti olemas ning heledaimad neist on sinakasvalged ehk sinised ülihiiud, näiteks Riigel, alumine parempoolne hele täht Orionis.
Ülihiidudeks saavad areneda vaid kõige suuremate algmassidega tähed; suured on nende massid ka ülihiidude arenguetapil.
Betelgeuse massi hinnangud on erinevad, orienteeruvaks väärtuseks võiks ehk kirjutada 16 Päikese massi.
Riigel on „veidi" massivsem, umbes 21 Päikese massi.
Betelgeuse ja „maailmalõpud"; taustaks ka Riigelist
Ülemine vasapoolne täht Orionis, Betelgeuse, on niisiis heleduse ja värvuse mõttes punane ülihiid ning on samas ka tõeliselt suur. Praeguseks, üsna hiljutiseks hinnanguks on tähe läbimõõt 887 Päikese läbimõõtu, kuigi arvestatav veakoridor on muidugi olemas. Läbimõõdu hindamise teeb keeruliseks asjaolu, et paljud punased hiiud ja ka ülihiiud, sh Betelgeuse, on mõneti muutliku loomuga. Esineb näiteks poolkorrapärane, praegusel ajal umbes 420-päevase perioodiga pulseerumine, see puudutab nii läbimõõtu kui ka heledust. Poolperioodilisi muutlikkusi esineb teisteski ajaskaalades. Muidugi ei saa ka tähe päris suure kauguse tõttu väga täpseid läbimõõdu ega muidki numbreid pakkuda.
Jäädes aga praeguses jutus juba mainitud 887-kordse Päikese läbimõõdu juurde kindlaks, saame, et Päikese kohal olles ulatuks Betelgeuse 4,2 astronoomilise ühiku kaugusele. See tähendab, et Betelgeuse sisse ulatuksid nii Merkuur, Veenus, Maa kui Marss oma orbiitidega ning Betelgeuse „sisemusse" jääks ka asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel! Tähe väline atmosfäär mõjutaks isegi Jupiteri. Võrdluseks: meie siin Maal uhkustame Päikese suurusega, kuna sinna sisse mahuks (vaid…) kogu Kuu orbiit ümber Maa!
Betelgeuse pole siiski suurim teadaolev täht; mõned punased ülihiiud küünivad suisa 2000 ja enama Päikese läbimõõdu kanti.
Kuid pirakalt suur on see Betelgeuse ometi. Kaugus Maast pole ka väga suure täpsusega teada; umbkaudu võiks seda hinnata 640 valgusaasta juurde.
Toome võrdluseks ka Riigeli hinnatava suuruse, see peaks olema 74 Päikese läbimõõdu kandis. Päikesest hulga suurem küll, kuid otseses võrdluses jääks ka Merkuur, Päikesele lähim planeet, siiski Riigeli pinnast väljapoole. Pinnatemperatuur on Riigelil ligikaudu 12 000 kraadi. Nii et vähemalt Merkuuril ei oleks planeedina püsimise mõttes siiski „tervislik" sellise hiigelkuumuse läheduses viibida.
Riigeli kauguseks hinnatakse umbes 850 valgusaastat. Mass ületab Päikese oma umbes 21 korda, nagu juba kirja ka sai.
Ülihiidudeks arenenud tähed, eriti just punased ülihiiud, on ühed peamistest suurte täheplahvatuste ehk supernoovade eelkäijaid.
Betelgeuse on üks heledamaid (ja Maale lähemaid) selliste tähtede esindajaid. Täheevolutsiooni teooriad on keerulised ning üldjuhul üksikasjades kaugeltki mitte aastate, isegi mitte aastatuhandete täpsusega rehkendatavad. Tähed on ju väga pikaealised objektid.
Siiski peaks Betelgeuse kunagi supernoovana plahvatama. Kas juba homme või ka tuhandeid aastaid hiljem – pole aga teada. No kuskil suurusjärgus 100 000 aasta jooksul peaks see ikka ära plahvatama…
Siiski ongi kasvõi selle aspekti mõttes põnev iga aasta igal selgel talveööl taevast uurida: kas Betelgeuse on juba supernoovana plahvatanud või mitte? Plahvatusel oleks raske end Maa vaatleja eest peita: Orioni tähtkujus näeksime lähedaseimas võrdluses mõned nädalad umbkaudu täiskuu heledusega „laternat".
Mõistagi oleks Betelgeuse kui supernoova uhkesti nähtav ka päevases taevas. Kui Betelgeuse plahvataks nt juunikuus, näeksid päevitajad ka üht täiendavalt kiirgavat, kusjuures väga heledat tähte, mis säraks uhkesti kesest taevasina, Päikesest mõnevõrra madalamas lõunakaares.
Maale ja siinsele elustikule see kauge kosmiline värk siiski ohtu ei kujutaks: Betelgeuse on liiga kaugel; taas on kasu igasuguste kiirgusvoogude ruumilisest hajumisest. Maa atmosfäär ja magnetväli peaksid suutma meid antud juhtumil piisavalt kaitsta supernoovaga kaasnevate ohtlike kiirgusvoogude eest.
Muuseas, tegelikult võib Betelgeuse juba sajandeid tagasi plahvatanud olla. Kui plahvatus toimus 540 aastat tagasi, peaksime plahvatuse nähtavaks saamist veel umbes 100 aastat ootama!
Sest igasugune valgus, ka supernoova plahvatusest pärit valgus, levib ju valguse kiirusega. Me peame ju Betelgeuselt pärit iga valguskiirt ootama (keskmise hinnanguna) 640 aastat!
640 aasta eest.. olgu selleks aastaks siis 1386. Mis siis Eestis toimus? Jüriöö ja sellele järgnenud sündmused on jäänud enam kui 40 aasta taha. Eesti kuulus siis formaalselt mitmest pisikesest osariigist koosnevana eelmisesse Euroopa Liitu; seda tunti ametlikult Püha Rooma keisririigina, samuti Saksa-Rooma riigina. Kusjuures „liiduvabariikide" iseseisvus oli kaasaja „Euro-Juhmuse-Juhtumiga" võrreldes märgatavalt suurem! Koguni nii palju, et Saksa-Rooma riiki nimetati vähemalt mingitel aegadel ajalooõpikutes päris suure osa oma eksistentsiajast feodaalselt killustunud olevaks.
Tule ja mõõgaga tulnud sõjardid Saksamaalt, alguses ka Taanist, olid endid „ristiusu levitamise" sildi all siinmail juba pooleteise sajandi eest soodsa pesitsemiskoha leidnud. Arvestamata, et eestlastele oli ristiusk vähemalt osaliselt tuttav ja mitte ilmingimata vastumeelne juba ligi paar sajandit.
Kuigi viimastel aegadel on tulnud viiteid, et Riigel võiks asuda veelgi märksa kaugemal, usume vähemalt siinse kirjatüki kontekstis (veel?) Riigeli kauguseks olevat 850 valgusaastat. Nii saame selle tähe praegu nähtava kiirguse lähteaastaks 1176. Eestimaa pidi siis veel olema Saksa röövvallutajatest vaba. Seega peaks Riigeli valgus vähemalt lähema 30 aasta vältel (maise aja-arvamise järgi) veel pärinema ajast, kui Eesti oli vaba!
Tuleks ikka veel selle Betelgeuse „ohtlikkuse" juurde tagasi.
Võimalikku Betelgeuse plahvatust on lähiaastail lausa kahel korral asjatult üle dramatiseeritud. Esimene juhus oli 2012. aasta 21. detsembri eel, kui miskipärast (ennekõike ühe indiaani hõimu, maiade ammusest ajast pärit kalendri järgi leitud „kokkusattumuste" tõttu) hakati üksteise võidu pakkuma konkureerivaid põhjusi „maailma lõpuks" sellelsamal kuupäeval. Üks stsenaarium esitati Betelgeuse plahvatusena supernoovana, mis olla siis pidanud Maale „maailma lõpu" tooma. Mõistagi ei juhtunud sel kuupäeval üldse mitte midagi erilist.
Kuhu kadusid seejärel ennustajad? Noh, üldiselt jäid vait, kuid tegid siiski näo, et „tegelikult oli neil ikkagi õigus". Tuleb igati tuttav ette, eks ole?
Järgmine juhtum. Ikka see Betelgeuse, mõneti muutlik täht nagu ta on, muutus ootamatult üsna tuhmiks 6 aasta eest, 2019. aasta lõpus. Mingil määral õigustatult oli siis põhjust arvata, et supernoova ongi süttimas. Mõistagi kaasnesid aga jälle ka „jubeda ohu" hoiatused, mõistagi mitte astronoomide poolt. Kuid Betelgeuse heledus taastus, kuna üks tavalisest paksem tolmupilv tähe välises atmosfääris hajus laiali või liikus eemale.
Nii need vandenõuteooriad sünnivad…
Ülihiidudeks arenevad tähed on väga massivsed; nende algmassid tähena „süttimisel" peavad olema kümneid Päikese masse. Samas arenevad sellised tähed ka suhteliselt kiiresti oma arengu lõpuni. Nii Riigel kui Betelgeuse pidid varem, suurema osa oma eksistentsi kümnekonnast miljonist aastast, olema väga kuumad tähed, veelgi kuumemad kui seda Riigel praegu on.
Betelgeusel on huvitav kaaslane!
Järgmiseks võiks mainida, et tähetekke protsessi näol tekib maailmaruumi tähtevahelise aine aeglaselt kontsenteerudes paljudel juhtudel ka kaksiktähti. Peab jälle arvestama, et mida suurem on tähe algne mass, seda kiirem on tähe areng ehk evolutsioon. Üheks tekkiva kaksiktähe komponendiks võib saada ka palju vähem massivne täht võrreldes teisega.
Hiljuti leidis kinnitust, et ka Betelgeuse omab kaaslast, massiga umbes poolteist Päikese massi. Massi suhtelise väiksuse tõttu on see objekt aga alles „päris-täheks" saamise arenguteel. See, alles prototähtede klassi kuuluv objekt kiirgab kuidagiviisi maailmaruumi oma kiirgust gravitatsioonilisel kokkutõmbumisel eralduva energia arvelt.
Kui Betelgeuse kaaslane (nimeks saanud Siwara) saab kunagi tulevikus päris-täheks (aega veel on, need protsessid pole plahvatuslikud…), peaks tema pinnatemperaturiks kujunema kuskil 7000 kraadi kandis ning „valmissaanud" teine täht peaks siis paistma kollakasrohelisena.
Teisisõnu, Betelgeuse kaksiksüsteemi juhul on aegamööda „süttmisel" täht, mis tähtede kuumuse hierarhias liigitub hinnaguliselt kuhugi suhtelisse „kõrgemasse keskpaika", olles siiski kuumem kui on nt Päike (Päikese pinnatemperatuur on 5800 kraadi).
Nii peaks siis ajapikku juhtuma. Peaks. Kui aga kõik vaid nii lihtne oleks…
Siwara, see äsja avastatud Betelgeuse kaaslane, asub oma orbiidil üsnagi suisa Beteleguse keskmise välispiiri läheduses; asudes seega tähe atmosfääri välisosade sees. See aspekt ei ole aga kaaslasele üldse hea: juba umbes 10 000 aasta pärast on kaaslane peatähele veelgi lähenud ehk siis sellesse suisa sisenud ning on siis juba paraku … olematuks lahustumisel.
Kui aga Betelgeuse, kaksiksüsteemi põhitäht, ikka see punane ülihiid, ennem supernoovana plahavatab ning millalgi see „varsti" ju juhtub, on ka see asjaolu tähele väga lähedal paiknevale kaaslasele väga „raputav" ning kaaslase hävimise tõenäous on väga suur. Eriti kui ta siis veel „päris-täheks" pole tihenenudki.
Kui aga kaaslane oleks (tundub, et siiski ei jõua) plahvatuse ajaks päris-tähe omadused omandanud, säiluks ehk siiski teatud võimalus, et supernoova plahvatuse järel ka kaaslasest midagi järele jääks.
Kui „nii hästi" läheks (ja see on pigem väär spekulatsioon), sõltuks kaksiksüsteemi tulevik supernoova protsessi üldistest detailidest.
Kui suurem osa plahvatavast tähemassist lendaks kaugele eemale, siis kaksiksüsteem laguneks ning ning kumbki komponent: kaaslase jäänused ning supernoova järel tekkiv tõenäoline must auk (või ehk ka neutrontäht) jäävad edaspidi omaette.
Kui aga allesjäävast massist enamus jääks kaksiksüsteemi (põhiliselt siis tekkiva musta augu massiks), sel juhul kaksiksüsteem säiluks. Ikka eeldusel, et kaaslasest on supernoova plahvatusel üldse midagi alles jäänud ja see on ikkagi väga kahtlane.
Kuid mis siin ikka spekuleerida, vaatame, kas ja mis (lähi?)tulevik toob!
Veidi ka Riigeli kaaslastest
Võrdluseks võiks mainida, et ka Riigelil, sellel sinakal ülihiiul Orionis, on koguni kolm suhteliselt väikest ja peatähega võrreldes vähe tähele pandavat (päris-tähest) kaaslast. Süsteem on selline, et ümber Riigeli tiirleb kolmiktäht. See siis koosneb kahest komponendist, millest üks on omakorda kaksiktäht. Kuid need ei anna ka kokkuvõttes süsteemi „põhitähe" poolt kiiratavale kiirgusele eriti palju juurde.
Kõik kolm Riigeli kaaslast on pinnatemperatuurilt Riigelile päris lähedased, kuid teisalt märksa väiksemate ruumalade ja pindaladega ning just seetõttu ka märksa vähem heledad. Ka massid on kõigil neil vaevu 3 ja pool Päikese massi. Riigeli vähemalt 21-kordne Päikese mass teeb kogu sellele kolmiku kogumassile ikkagi tuntavalt„tuule alla"! Teisalt, Päikesega võrreldes on kõik need 3 tähte, Riigeli kaaslast, ikkagi märksa heledamad, samuti ka ju massiivsemad. Kes ei usu, võrrelgu äsjatoodud masside numbreid. Ka mõõtmetelt on need tähed Päikesest suuremad, kuid siin pole erinevus siiski tohutu suur.
Ka Riigel võib supernoovana plahvatada!
Senises jutus sai „süüdistatud" võimalikus peatses supernoovaplahvatuses vaid punakat ülihiidu Betelgeuset. Kuid supernoova võib ette tulla ka teatud tüüpi siniste ülhiidude korral! Nimelt on asi selles, et mõnikord võib punane ülihiid, olles olnud oma algse, (suhteliselt) rahuliku väga kuuma tähe etapi järel alguses muutunud siniseks ülihiiuks, siis juba punaseks ülihiiuks, võib vahepeal edaspidi uuesti ajutiselt muunduda siniseks ülihiiuks ning ka plahvatada selles arenguetapis. Ning selline arenguetapp kahtlustatakse olevat käsil ka Riigelil! (Siiski leidub ka hinnanguid, et Riigel pole veel „punast värvi" olnud.)
Muuseas, kuulus 1987. aasta 23. veebruari supernoovana Suures Magalhaesi Pilves plahvatas just nimelt sinine ülihiidtäht!
Nii et Orioni on igati põnev selges taevas vaadata, isegi kasvõi selles kontekstis, kus käsitlesime pisut lähemalt vaid tähtkuju kahte, kuigi, tõsi küll, kahte heledaimat tähte!
Oleks ikka vahva vaatepilt küll, kui need 2 tähte suisa enam-vähem korraga „õhku lendaksid!" Jama oleks muidugi selles, et talveööde juhtumil ei läheks siis mitmel nädalal üldsegi pimedaks…
Siiski tuleks jääda realistiks ning nentida, et sellise kokkusattumuse tõenäosus on kaduväike. Väga väike on tõenäosus ka selleks, et „vaid üks", ükskõik kumb neist tähtedest, nt juba homme-ülehomme supernoovana plahvatanuks osutuks.
Reklaami- ja müügimehed jätnuksid kindlasti eelmise lõigu kirjutamata. Pigem hakataks hoopis igaks ööks ette „topeltsupernoova pileteid müüma" ning kummitempel vormistaks selle uueks kohustuslikuks maksuks. Lambakari oleks loomulikult nõus… Eh, saigi nüüd koertele kont hambusse antud…
Kuid kindel on siiski see, et nii Betelgeuse kui Riigel kunagi supernoovana plahvatavad! Kuid näiteks Päikesega seda siiski kunagi ei juhtu, kuna massist jääb puudu.
Jätkujuttu teleskoopidest
Detembrikuu loos oli juttu teleskoopidest. Kuna temaatika on avar, võiks sel teemal jätkata.
Tähed, need kavalpead, on kõik Maast nii kaugel, et ka teleskoobid neid „suuremaks" ei tee, küll aga heledamaks.
Inimsilma lahtusvõime on 1 kaareminuti kandis. Sellest piirist suurematena ei paista meile teleskoobis ka tähed. (Kui me just suurendamiskatsetega üle piiri ei lähe, kuid sel juhul on tegu juba võlts-suurendusega.)
Kuigi, tõsi küll, just Betelgeuse on selline täht, millest on suudetud punktist suurem päris-kujutis saada, kuid suvalise teleskoobiga seda ei saavuta.
Teleskoobiga vaadates saavad nähtavaks paljud kaunid, tihti ka erivärvilised kaksiktähtede paarid. Muidugi on tore vaadata ka planeete, Kuud, galaktikaid, täheparvi, udukogusid…
Sellest oli küll juba detsembrikuu loos juttu, aga kordaks üle. Just punktallikate, ehk siis tähtede ja mitmiktähtede vaatlemisel võib (okulaare vahetades) suurenduse kasvatamisega teleskoobi väljundava muuta sujuvalt, „sanktsioone kartmata" mõneti väiksemakski kui silmaava läbimõõt. Väljundava läbimõõdu võib kahandada 1 millimeetri kanti välja; heledamate tähtede korral sobib ehk kasutamiseks ka veel õige pisut väiksem minimaalne väljundava.
Võiks meenutada ka „vana-aasta-juttu" teleskoobi maksimaalsest suurendusest võrrelduna objektiivi läbimõõduga millimeetrites (kas see läbimõõt korrutada 1,5-ga või mitte). See on siis maksimaalne teleskoobi (ehk teleskoobi objektiivi) poolt võimaldatav kasulik suurendus.
Võrdleme nüüd objektiivi ja väljundava poolt lubatavate suurenduste võimalusi.
Meenutame praegu just seda suurenduse valemit, mis kehtib läbimõõtude kohta:
M = Dobjektiiv / Dväljund ,
kusjuures teleskoobi väljundava Dväljund ei võrdu teleskoobi okulaari läbimõõduga, vaid on sellest üldjuhul väiksem.
Väljendades läbimõõte millimeetrites, saamegi 1 mm väljundava korral, et teleskoobi maksimaalne suurendus võrdub objektiivi läbimõõduga millimeetrites. Selle „õige pisut" väiksema väljundava sobivuse korral võime umbkaudu hinnata maksimaalseks mõttekaks suurenduseks ka kuni 1.5- kordse objektiivi läbimõõdu millimeetrites.
Nii et kõik klapib.
Tegelikult ei ole me seoses inimese silmaavaga arvestanud ikka veel kõiki aspekte. Nimelt tuleks arvesse võtta ka Stiles-Crawfordi efekti, mille tõttu silmaava ei võta valgust vastu kogu ulatuses ühtemoodi hästi. Nimelt on silmaava äärepiirkondadesse langeva valguse vastuvõtlikkus (ehk siis valguse taju) veidi kehvem ning erinevate silmaava läbimõõtude korral on silma summarne valguse taju samuti mõneti erinev senises jutus eeldatust. Kuid loobume siinkohal asjade veel keerulisemaks ajamisest.
Käsitleme korraks veel teleskoobi maksimaalset kasulikku suurendust. Mida suurem on teleskoop ehk mida suurem on teleskoobi objektiivlääts, seda kindlamini just ei saa kasutada nii head maksimaalset suurendust kui just äsja juttu oli, sest… meid ümbritseb lämmastikku, hapnikku, argooni, süsihappegaasi (OO ÕUDUST), veeauru ja muidgi gaase sisaldav Maa atmosfäär.
Eelmise lõigu võiks kokkuvõttes esitada tõesti õuduskarjatusena, kuigi loomulikult mitte atmosfääri süsihappegaasi sisalduse osas. Probleem on hoopis selles, et atmosfäär tervikuna omab astronoomiliste vaatluste piiride osas päris vastikut, turbulentsi segavat mõju.
Ka atmosfääri puudumisel tuleb teleskoobi maksimaalsele mõttekale suurendusele piir vastu, ikka seesama, mida mõned lõigud tagasi käsitlesime.
Põhjuseks on see, et mõjule pääsevad valguse laineomadused. Tähtki hakkab, kui okulaare vahetame (eesmärgiga suurendust üha kasvatada) lõpuks punktobjektist suuremana paistma, kuid see pole reaalne suurendus: tähekujutis hakkab lihtalt laiali hajuma ja tuhmuma. „Auru" suurenduse näol ikka veel kangekaelselt juurde pannes pole lõpuks enam üldse midagi näha.
Mõistagi ähmastuvad ja kaovad suurendust üle võlli ajades samamoodi nähtavalt kõik vaatlusobjektid, ka sellised (planeedid ,galaktikad, udukogud), mida teleskoop suudab reaalselt suurendada.
Peegelteleskoopidest
Kogu senine teleskoobijutt, mis juba vanal aastal algas, käsitles läätsteleskoope. Kuid suuremad teleskoobid maailmas on ju ammu peegelteleskoobid; objektiiviks oleva kumerläätse asemel on sellise teleskoobi „põhijõuks" nõguspeegel, mida nimetatakse teleskoobi peapeegliks.
Varem räägitud jutt läätsteleskoopidest jääb üldiselt kehtima ka peegelteleskoobi korral.
Siiski on ka erinevusi, sest peegelteleskoobi peafookuse asukoht paikneb kuskil „teleskoobitoru tähepoolses otsas" või veidi kaugemal eemal. See piirkond aga pole vaatlejale kasutamiseks sobiv. Miks?
Asi on ju selles, et vaatleja ise jääb siis ju tähelt teleskoopi suunduva valguse teele ette. Seetõttu on peegeteleskoopide puhul võetud kasutusele täiendavad peeglid.
Täiendavate peegeldustega saadakse põhimõtteliselt mitu uut fookuse asukohta, mis paiknevad mingites vaatlemiseks sobivates kohtades. Kusagile „uue" fookuse lähedale paigutatakse okulaar oma väikese fookuskaugusega, kui soovitakse taevast oma silmaga läbi teleskoobi imetleda. Nii nagu ju ka läätsteleskoopide puhul.
„Uute" põhiliste fookuste hüüdnimed on peegelteleskoopidel vastavalt oma asukohtadele teleskoobi optilises skeemis järgmised: Cassegraini fookus, Newtoni fookus, Naschmidti fookus ja kudee fookus. Erinevate „uute" fookuste asukohtadega kaasnevad mõistagi ka erinevad peapeegliga seonduvad „uued" fookuskaugused.
Kõige rohke meenuab väliselt läätsteleskoobiga vaatlemist Cassegraini fookuse kasutamine: vaatleja vaatab otse teleskoobitorust sisse piki teleskoobi optilist peatelge.
Nimelt on peapeegli keskele monteeritud väike avaus, mille kaudu siis kogutud valgushulk edasi läbi okulaari või ka aparatuursesse vastuvõtjasse kulgeb.
Püüame veel veidi läätsteleskoopi ja peegelteleskoopi võrrelda: miks siis on maailma suuremad teleskoobid peegelteleskoobid?
Peegelteleskoobil on omad eelised: teleskoobi konstruktsiooni külge kinnitamiseks saab kasutada praktiliselt kogu peegli tagumist külge. Läätse puhul läheb mängu ju ainult läätse kitsas äär. Suure läätse mass kipub ka liialt suureks kasvama; peegli puhul on see mure palju väiksem. Lisaks kipub läätse korral tekkima värviprobleem: eri värvi kiired liiguvad läätse läbimisel veidi erinevaid radu; peeglite puhul seda muret ka ei ole.
Eks sellepärast olegi kõik tänapäevased väga suured teleskoobid just peegelteleskoobid.
Suured teleskoobid paigutatakse ka hea astrokliimaga paikadesse, st kohtadesse, kus on põhjust eeldada sagedaste selgete ööd olmasolu, nt kõrbed ja mäed, mis pole just ülikõrged.
Maailma praegused 4 suurimat teleskoopi on umbes 10-meetriste läbimõõdudega; neist omakorda suurim on 10,4 meetrine teleskoop Kanaaridel La Palma saarel olevas observatooriumis. (Muuseas, Kanaari saartel on koguni kaks observatooriumi, teine asub Tenerife saarel.)
Tõsi küll, on ehitatud ka mõned teleskoobid, mida saab tööle panna interferomeetrilisel meetodil, ühiselt ja kooskõlastatult. Neil juhtudel saab „koondteleskoobi" sisendava hinnata suuremaks kui 10 meetrit.
Kuid plaanis ja ehitamisel on märksa suuremad „kosmosesilmad". Tšiilis on juba 8 aastat ehitamisel tõeline hiiglane: kui see mõne aasta pärast loodetavasti ka valmis saab, on tegu juba 39- meetrise läbimõõduga teleskoobiga!
Eesti ja Põhja-Euroopa suurim teleskoop asub Tõravere observatooriumis (ametlikumalt öeldes Tartu Ülikooli Tartu Observatooriumis asukohaga Tõraveres). Tegu on 1,5- meetrise peapeegli läbimõõduga peegelteleskoobiga. Maailma mõistes, jah, pigem tagasihoidlik, kuid peaks siiski olema Põhja-Euroopa suurim. Põhiline töö tehakse selle teleskoobiga Cassegraini fookust kasutades.
Mõistagi ei seisne tänapäevane teadustöö teleskoobi puhul juba ammu lihtsalt „silmaga torusse" vaatamises. Kasutada tuleb teleskoobiga ühendatud täiendavat aparatuuri. Võimalused silmaga taevast uurida on siiski ka kohapeal olemas.
Miskipärast meenub siinkohal üks millalgi Tallinnast tulnud 12-nda klassi päevane ekskursioon sellesama Tõravere suure teleskoobi juurde. Esimena uksest sisse vajunud poisivolask, ei vist juba mehevolask, vaatas pisut ruumis ringi ning tema esimesed sõnad olid: „Kust sa sisse vahid?"
Kes ja miks seal naerab? Täitsa õige küsimus ju ja õpilase õpihimu oli selles lauses ju ka täiesti tuvastav!
Tähed ja „punktist suuremad" pindobjektid
Kui teleskoobi objektiivi (või peapeegli) fookuskaugus on suur, siis võiksime saada ehk kergemini (ei peaks otsima väga väikese fookuskaugusega okulaare) suuremat suurendust.
Kuid igasugune teleskoobi suurendus saadakse alati vaatevälja suuruse arvel.
Sama objektiivi fookuskaugusega, kuid läbimõõdult suurema objektiiviga (või peapeegliga) teleskoobiga saame näha tuhmimaid objekte, kuna teleskoobi valgusjõud on sel juhul suurem.
Suurema objektiivi läbimõõduga teleskoobiga on rohkem mõttekas „püüda kinni püüda" tähtedest suurema nurksuurusega tuhme taevaobjekte, nt galaktikaid, udukogusid; „eriti suurt" suurt suurendust ei peagi alati taga ajama.
Nagu juba juttu on olnud, siis okulaare vahetades (väiksema fookuskaugusega okulaariga asendades) saame tekitada muidugi alati suuremaid suurendusi, kuid vaateväli jääb siis väiksemaks ja nt vaadeldava udukogu kontrast ümbritseva taevaga võib üldse tabamata jääda. (Vt ka detsembrikuu loost näidet udukogu Helix vaatlemise kohta.)
Mitmedki nõrgad ja hajusad udukogud ei pruugi üldjuhul ka teleskoobi abil silmaga vaadeldavaks saadagi. Tuhmi udukogu „kasvõi vägisi" kuidagi nägemise võimaluse tekitamiseks võib tekkida vajadus ka värvifiltrite teleskoobiga ühendamiseks.
See tähendab, et olenevalt udukogu värvusest lastakse läbi teleskoobi nt vaid punast või rohelist värvust (kuigi nii nõrk värvus silma jaoks värvusena ei eristu). See suurendab tõesti udukogu kontrastsust, kuid samas omakorda vähendab valguse koguhulka, mis läbi teleskoobi silma satub. Lisaks tuleb hoolega kombineerida ja vahetada kasutatavaid okulaare; veelgi parem oleks ,kui saaksime vahetada ka teleskoope. Ning võib-olla ei näe me lõppkokkuvõttes „seda" udukogu ikkagi!
Paraku on asjad nii, et arvukad uhked ajakirjade ja veebisaitide värvipildid paljudest taevastest udukogudest ja muudest objektidest jäävad teleskoobist lihtsalt läbi vaadates sageli üldse ära nägemata, vaatepildi uhkusest rääkimata. Ilupildi saamiseks tuleb teleskoobi juurde silma asemel seada mingi muu, tehniline vastuvõtja (fotomeeter). Töödeldes saadud pilti hiljem laua ja arvuti taga edasi, alles siis on lootust lõpuks uhke pildiga uhkustada…
Kuna tähed oma hiigelkauguste ja selles võrdluses siis (suhtelise!) väiksuse tõttu ka teleskoobis suuremaks ei muutu, võib tähe nurksuuruste piiri seada inimsilma lahutusvõime ehk 1 kaareminuti juurde. Umbes selline on ka Veenuse maksimaalne nurksuurus; palja silmaga paistab Veenus samuti ikkagi tähena ehk punktikujulisena. Enamasti on Veenuse nurksuurus mõneti väiksem, mõnikümmend kaaresekundit.
Ka Jupiter on mõnekümne kaaresekundilise nurkläbimõõduga, ülejäänud 3 heledamat planeeti on pisut väiksemate nurksuurustega. Teleskoobiga vaadates on nad kõik aga pindobjektid, st paistavad reaalselt suuremana kui palja silmaga vaadates. Ning seda me ju soovimegi!
Heledamad tähed ja planeedid, eriti Jupiter ja Veenus, paistavad öötaevas palja silmaga vaadates uhkelt heledate, samas näivalt ka „suurte" tähtedena. Ka heledamad päris-tähed tekitavad tunde, et nad on kuidagi „suured". See on tegelikult meie endi ajutegevuse alateadlik „ettekujutus": „kui miski on teiste taolistega võrreldes väga hele, ju ta siis ikka neist suurem ka on". Tegelikult jääb see siiski vaid ettekujutuseks.
Pindheleduse probleemist teleskoobivaates
Tuleb välja (tõestamine siia ei mahu), et üldise taevafooni heledus, ükskõik kui võimsa teleskoobiga ka vaadata, ei kasva üldse võrreldes palja silmaga vaatamisega. Isegi heleduste võrdsus esineb vaid parimal juhul: siis kui teleskoobi väljundava võrdub silmaavaga. Vahet pole, milline on vastav suurendus (kui suurendus ületab atmosfääri lubatu, ka siis fooni heledus juba langeb).
Muudel väljundava läbimõõdu väärtustel on taevafooni heledus läbi teleskoobi vaadates isegi väiksem kui lihtsalt silmaga vaadates! See kõik on tavaloogikaga üsnagi vastuolus, kuid võtame selle teadmiseks, sest „nii on".
Enamgi veel, teleskoobi optika pole ka ju üldiselt ideaalse läbilaskvusega ning taevafooni heledus võib seega läbi teleskoobi vaadates isegi parimate tingimuste korral pigem veidi langeda võrreldes sellega kui vaatame samasse suunda ilma teleskoobita. Päeval on taevafoon hele, öösel aga tume; vaata kas läbi teleskoobi või ilma.
Kuid ega see taevafooni uurimine meid ei huvitagi.
Nagu aga üldteada, tähed ju siiski teleskoobi vahendusel vaadates heledamaks muutuvad (sest mis neist teleskoopidest siis muidu üldse ehitada…).
Tähed, nagu juba korduvalt jutuks olnud, jäävad ka teleskoopi kasutades ikka punktikujulisteks (st mitte suuremaks kui 1 kaareminut, mis on silma lahutusvõime piir).
Suuremad teleskoobid võimaldavad öösiti nähtavaks saada üha tuhmimatel tähtedel.
Kujutame endid taas vaatlema silmaga läbi teleskoobi.
Võttes jälle täiendavaks eelduseks, et teleskoobi väljundava võrdub silmaava läbimõõduga, siis tähe heledus kasvab vastavuses objektiivi pindala ja silmaava pindala jagatise ruuduga. Mida suurema läbimõõduga teleskoobi võtame, seda heledam täht niimoodi paistab. Suurendust palju suuremaks ei pea muutma; teatud määral on seda seda siiski mõtet teha. Sest kui väljundava väheneb, siis taustafoon nõrgeneb.
Maale suhteliselt lähedal olevad planeedid ja teisalt võttes väga kauged, kuid samad eriti suured objektid (galaktikad, udukogud) aga paistavad teleskoobis punktist suurematena. Neid nimetakse seetõttu pindobjektideks.
Kõik on muidu tore küll, aga selliste objektide koguheledus jaguneb ju suurendamise korral üha suuremale pinnale laiali (muidugi nurkkauguste mõttes). Võib ka nii öelda, et objekti suurendamisel selle objekti pindheledus ehk heledus objekti poolt hõlmatava näiva ruuminurga ühiku, nt ruutkaareminuti kohta, väheneb taevafooni taustal. Kuigi „kasulikku suurendust" (koos lahutusvõime kasvuga) saab kasvatada edasi.
Praktikas, kui okulaare küllaga jagub, võiks suurem entusiast püüda leida teatud kompromissi. Ühelt poolt on tegu vaadeldava (pind)objekti kasuliku suurenduse ning lahutusvõime kasvuga seonduva paratamatult vastutuleva piiriga. Teisalt, eksisteerib teine nähtavuspiir seoses objekti pindheleduse langusega, seda väljundava vähendamisel väiksemaks kui silmaava läbimõõt. Otsitav kompromiss sõltub muidugi objekti koguheledusest.
Udukogude ja galaktikate vaatlusel võib ehk püüda saavutada poolt maksimaalsest heledusest, millele vastab 7- millimeetrise läbimõõduga silmaava korral umbes 5- millimeetrine teleskoobi väljundava.
Planeetide detailide vaatlemise puhul (heledust ju jätkub) võib püüda väljundava veelgi vähendada.
Pindobjektidena teleskoobis paistvad taevakehad on teatud mõttes tähtede ja taustavalguse vahepealsed. Seda just ses mõttes, kui teha võrdlus palja silmaga ja läbi teleskoobi vaatamisega: tähtede heledus teleskoopi kasutades kasvab, taevafooni heledus aga ei kasva paraku üldse!
Nii jõuame jälle tõdemuseni, et nõrkade ja hajusate (väikese kontrastsusega) udukogude teleskoobis vaatlemine osutub mõnelgi juhul üsna võimatuks. (Palja silmaga ei näe udukogusid üldiselt ka, kuid siingi on erandeid, kasvõi nt Linnutee kuma). Muidugi ei kehti kehva vaadeldavuse jutt hea nähtavusega udude kohta; selliseidki õnneks leidub ja on üsnagi mitmeid (nt Lüüra udu jt).
Galaktikate puhul, kuna nende heledus on tsentriosades suurem, on käesoleva alapunkti konteksti probleemid üldiselt ehk veidi väiksemad.
Planeetide koguheledus (teleskoobi poolt võimendatuna see, kui heleda tähena planeet palja silmaga vaadatates paistab) on tumeda taeva taustal suur. Suurendust saab seega heleduse erilise kaota kasvatada nii, et väljundava väheneb üsna mitu millimeetrit silmaavast väiksemaks. Lootes ühtlasi, olenevalt objektiivi läbimõõdust, vähem või rohkem ka „heale atmosfäärile".
Uraan on juba nii kaugel, et ka teleskoobivaates ta punktist palju suuremaks ei muutugi. Neptuun (Pluutost rääkimata) üldjuhul teleskoobis tähest suuremana üldse ei paista ning seega pindheleduse probleeme ei teki.
Konkreetsed näited: Jupiter ja Kastor
I Kastori vaatlemisest
Kujutame näidetena ette kahe objekti teleskoobivaatlusi.
Võtame toreda pindobjekti näitena Jupiteri ja tähena omakorda Kastori (Kaksikute tähtkujust), mis teleskoobis paistab kaksiktähena. (Tegelikult on Kastor koguni 6 tähest koosnev süsteem, aga seda asjaolu me lihtsalt silmaga läbi teleskoobiga vaadates ei tuvasta.)
Oletame igaks juhuks, et meil on varuks erineva suurusega (ehk siis erinevate objektiivi läbimõõtudega) teleskoope pea sama palju kui taarapunktis tühje pudeleid, koos suure okulaaride valikuga.
Võtame ette esiteks Kastori vaalemise. Et Kastor paistaks üha heledamalt, tuleb võtta üha suurema läbimõõduga teleskoop. Ehk siis üha suurema objektiivi või peapeegli läbimõõduga teleskoop. Suurendust varieerime okulaare vahetades, toomaks paremini esile, kuidas ja mis tingimustel hakkab Kastor mingis teleskoobis kahe tähena paistma.
Meenutame nüüd jälle, et kui atmosfääri poleks, võiksime hinnata teleskoobi maksimaalseks suurenduseks 1 kuni 1.5 korda objektiivi läbimõõt millimeetrites.
Oletades, et konkreetselt on meil hetkel kasutusel 20 cm objektiiviga teleskoop, siis ideaalsel, atmosfäärita juhul ulatuks mõtteka suurenduse ülempiir 300-kordseks.
Tuleme reaalsusele lähemale ja eeldame siiski ka atmosfääri, kuid olgu see esialgu vaatleja jaoks „väga hea"; oletades, et atmosfääri tingimused võimaldaksid lahutust 0,6 kaarsesekundi kanti. See tähendab, et tegelikult võime 300-kordse ideaalsuurenduse mõtte minema visata ja peame piirduma 200-kordse suurendusega.
See arv, 200, vastab 20 cm-se objektiivi läbimõõduga teleskoobi läbimõõdule millimeetrites. See piir võrdub ka parajasti meie näite „hea" atmosfääri poolt pakutuga.
Atmosfääri piir on aga halastamatu. Võttes nüüd ükskõik kui suure teleskoobi, (30 cm-se, meetrise, 1,5 meetrise objektiiviga jne), jääb „hea" atmosfääri kasulik piirsuurendus ikka 200 juurde.
Kuid need on alles õied!
Eesti tingimustes pakub atmosfäär enamasti lahutusvõimet 2 kuni 3 kaaresekundit. Sellised tingimused toovad kasuliku suurenduse maksimumpiiri kiiresti suisa „maa peale". Kahe kaaresekundise atmosfääri piirlahutuse korral piseneb maksimaalne, detaile üha
eristava teleskoobi suurendus 60-kordse suurenduseni.
3 kaaresekundit piirlahutust atmosfääri poolt piirab maksimaalse kasuliku suurenduse 40 peale…
Lahutusvõime, mida atmosfäär meil lubab, võb ka vahel 4 kaaresekundi kanti kiskuda…
Kastori peamiste komponentide nurkvahekaugus on praegusel ajal umbes 3,9 kaaresekundit.
Nii et Kastori silmaga nähtavus teleskoobivaates kahekomponendilisena oleneb vähemalt Eesti tingimustes atmosfääri „tujust". Tõepoolest, mõnikord, ka isiklikel katsetustel, on Kastor „osutunud" üksiktäheks…
Niisiis tuleb „halvema atmosfääri" korral üha kiiremini vastu piir, kus suurendust üha edasi suurendades hakkab täht aegapidi „võlts-suurenema" ja laiali hajuma…
Kuid kasutades üha suuremaid teleskoope, muutub iga täht, sh Kastor, ka atmosfääri kiuste siiski alati heledamaks!
II Jupiteri vaatlemisest
Jupiter paistab paljale silmale uhke heleda tähena. Seda ka näiteks ju tänavuses jaanuaritaevas; muide ka Kastor Kaksikute tähtkujust, ülemine Kaksikute heledaimate tähtede paarist, kus alumine on Polluks, pole Jupiterist praegu kaugel!
Teleskoobivaates tuleb Jupiteri puhul juba rääkida punktist suuremast nurksuurusest; see varieerub umbes 30 ja 50 kaaresekundi juures (silma jaoks on Jupiter täht). Konkretiseerime praegu Jupiteri nurksuuruse 30 kaaresekundi ehk poole kaareminuti juurde.
Mis juhtub, kui Jupiteri vaadelda teleskoobiga?
Võtame jälle kujuteldava 20 cm = 200 mm läbimõõduga teleskoobi ja oletame, et silmaava suurus on öösel 7 mm = 0,7 cm.
Oletame jälle, et valisime sellise okulaari, mis annab väljundava suuruse võrdseks silmaava läbimõõduga. Selleks tuleb valida selline okulaar, mille fookuskaugus sobitub selle jaoks parajalt objektiivi fookuskaugusega. (Erinevate, kuigi sama läbimõõduga objektiivide fookuskaugused võivad olla ju erinevad).
Silmaava suurusega võrdse väljundava andva okulaari fookuskaugus avaldub antud juhul nii (7 on silmaava läbimõõt millimeetrites ja 200 objektiivi läbimõõt millimeetrites):
fokulaar = (7 / 200) * fobjektiiv = 0,035 * fobjektiiv .
Teades ette teleskoobi objektiivi fokaalsuhe fs , (vt detsembrikuu lugu), on seos ehk veel lihtsam:
fokulaar = 7 * fs .
Teleskoobi 200 mm-se (0,2 meetrise) objektiivi ja silmaava diameetrite ruutude suhe annab, et Jupiter on muutunud 816 korda heledamaks. Tõsi küll, meie silmad ja aju „teisendavad" ju selle sujuvamasse, logaritmilisse skaalasse ja heleduse kasv nii drastiline ei tundu…
Võttes kasutusele veel suuremaid teleskoope, muutub Jupiteri koguheledus loomulikult veel suuremaks, mida muud.
Aga suurendus? Kuigi selliseid okulaare ei müüda (spetsiaalselt valmistada ju võiks…), kujutame nüüd ette ülipika fookuskaugusega okulaari, nii et objektiivi ja okulaari fookuskauguste suhe ehk siis teleskoobi suurendus oleks kokkuvõttes 2. Selline „suurenduse poeg" veel Jupiteri teleskoobis tähest ehk punktobjektist suuremaks ei muudaks, sest Jupiter paistaks siis vaid kaareminuti suurune.
Suurendust edasi kasvatades aga Jupiter enesega kaua „mängida ei lase" ja hakkab tõesti üha suuremana paistma.
Suurendamisel kasvavad kiiresti ka Jupiteri näiva pinna (tegelikult Jupiteri ulatusliku atmosfääri) suuremad nähtavad erisused (vöödid Jupiteri pinnal). Maa „paha" atmosfääri trikid ei pääse ka kohe lahutusvõime mõttes Jupiteri ilusat vöödilist vaatepilti teleskoobis segama. Mõnikord on eristatav ka Jupiteri kuulus Suur Punane laik, mõistagi peab siis Jupiter meie poole „õige küljega" pööratud olema. Laigu nägemiseks oleks siiski hea, kui ka Maa atmosfäär oleks „sõbralik".
Kuid „sisse astub" pindheleduse probleem. Mida suurem Jupiter paistab, seda suuremale pinnale, olgugi „nurkade tasandis", Jupiteri koguheledus jaotub. Koguheleduse määrab teleskoobi suurus; see ei muutu muidu, kui just teleskoopi ennast (ehk siis teisisõnu teleskoobi objektiivi või peapeeglit) ei vahetata.
Siiski meil veidi veab ka: väikeste suurenduste korral on teleskoobi väljundava (mis pole okulaari läbimõõt!) suhteliselt suur ja kogu valgusvoog silma ei satu. Suurenduse kasvades kahaneb Jupiteri heledus pinnaühiku kohta, kuid samas suureneb silma jõudva valguse osakaal (teleskoobi väljundava ju kitseneb).
Seetõttu saame teleskoopi mitte muutes, kuid suurendust kasvatades (ehk okulaare vahetades) teatud piirini hoida Jupiteri pindheleduse muutumatuna; see ei kasva, kuid ei kahane ka. Niimoodi muutub Jupiter lihtsalt suuremaks ja uhkemaks.
Piir saabub siis, kui teleskoobi väljundava saab võrdseks silmaava läbimõõduga (pimeduses siis umbes 7 mm). Siis paistab Jupiter optimaalsena: suurim suurendus maksimaalse heleduse juures.
Suurendust veel edasi kasvatades aga hakkab Jupiteri pindheledus üha langema. Kuigi, olenevalt Maa atmosfääri „lubadest", võib kasulikku suurendust mõnda aega veelgi kasvatada; vt juttu eestpoolt.
Mingist piirist alates läheb aga asi nagu tähtede (sh Kastori) vaatlusel: pilt küll laieneb, kuid see suurendus on võlts ja vale. Jätkates suurenduse kasvatamist, kogu pilt hägustuks ja tuhmuks, kuni Jupiteri kujutise täieliku kadumiseni…
Aga päeval…?
„Rusikareegel" on selline, et suunates teleskoobi päeval kuhugi juhuslikku suunda (selges taevas), ei näe me peale muutumatu heledusega taevafooni mitte midagi muud.
Kuid, kuigi sellest teadmisest vist suurt tolku pole, siis tõepoolest on mõnekümne (nt kolmekümne) sentimeetrise läbimõõduga objektiiviga teleskoobi abil võimalik näha mõnda (siiski vaid mõnda üksikut) heledamat tähte. Päeval nad muidugi siiski heledad ei tundu… Kuid mingi tähe teleskoobiga nägemiseks on vaja ikka teleskoop täpselt, mingi taevakoordinaatidega seotud gideerimismehhanismi abil täpselt õigesse suunda suunata. Sellisel viisil näeb päeval kuidagi (erineva headuse astmega) ka viit heledamat planeeti.
Märkus. Kui otsitav täht või planeet on parajasti vaatesuunaga liialt Päikese lähedal (kusjuures ükskõik millise planeediga juhtub seda "üllatavalt" sageli), tuleb vastav plaanitav päevane vaatlus juba ette naljaks kuulutada.
Pindobjektide heledusega seonduv äsjakirjeldatud probleem on muidugi ka alati olemas. Paremaks see päevalgi asja ei tee, vastupidi… Taevafoon on ju päeval kõike muud kui tume.
Kuu on palja silmagagi vaadeldes pindobjekt. Päevasel ajal teleskoobiga Kuu vaatlemisel tuleb see asjaolu „kenasti" esile – Kuu pole ikka nii huvitav kui öösel…
Planeedid on Kuuga võrreldes vähem pindobjektid, kuid siiski…
Veenus on („tähena") nii hele, et pindheleduse probleem päevalgi Veenust teleskoobis vaadeldes eriti segama ei tule (kuigi nõrgestav efekt siiski esineb).
Jupiter on samuti väga hele (koguheleduselt), kuid siiski veidi tuhmim kui Veenus. Seetõttu võib päevastel Jupiteri teleskoobivaatlustel juba märgata, et saame küll suurema Jupiteri, kuid kuidagi tuhmivõitu on see ka.
Ülejäänud kolm heledamat planeeti on koguheleduselt sarnased heledamate tähtedega. Kuid pindheleduse problemaatika teeb nende päevase teleskoobis ülesleidmise juba pigem tüütuks.
Eks neid katseid ole endalgi proovitud teha. Küllap just Saturniga seondunud jamadega seoses tuleb sageli meelde nt juhus, kui kunagi ühe juunikuu keskpäeva aegu sai katsetatud mõnede objektide vaatlemist Tõravere suure teleskoobi abiteleskoobi ehk giidiga (objektiivi läbimõõt 30 cm, suurendus 70 korda).
Veenus, suunalt läänekaares, paistis teleskoobis „üsna asjalik". Jupiter, samuti läänekaares, paistis juba tuhmimana. Lõunakaares (asimuudilt üsna sarnane nagu kõrgel säranud Päikegi, kuid siiski märksa madalamal), sai tähtedest nähtud Betelgeuset (meie seekordse loo „põhikangelane" Orioni tähtkujust). Vaatasin korraks läbi teleskoobi ka Deenebit (Luige tähtkujus) loodetaevas. Kuigi öötaevaga võrreldes oli visuaalne efekt muidugi väike.
Kuid Saturni leidmine madalapoolsest ida-kagutaevast, kus „ujus" ka rünkpilvi, osutus millekski „Heraklese vägiteo" taoliseks. Teleskoobi vaatlusasend oli vaatlussuuna ja teleskoobitorni eripärade koosmõjul ka just selline, mille puhul teleskoobi täpne käsitsijuhtimisel paikasättimine eeldas ka mitmeid erinevaid ronimisharjutusi erinevatel redelitel ja platvormidel.
Kuid eks seda ronimist oli oi-oi-kui palju kordi öösiti pimedas „harjutatud"… Sedapuhku paistis aga kupliavast rõõmsasti, valgustpillavalt ja muidugi üleliiagi soojendavalt õnnetu vaatleja peale Päikene…
Lõpuks siiski sattus Saturn vaatevälja (võib-olla oli seal varemgi juba mitu korda olnud…); ilmselt sai see ära tabatud just tuttava rõnga olemasolu tajumise tõttu. Saturn oli olemas küll, uhke öise aja vaatepildi „raamid" tulid ka tuttavad ette, kuid samas paistis planeet siiski märksa kehvemini kui veidi varem vaadeldud sama koguheledusega tähed… Ei oska siiani öelda, kas mäng vääris küünlaid või mitte…
Kuidagi „Isamaasõja heietuste" kanti kipub see jutt kiskuma. Tuleb piir panna. Vähemalt enne seda kui jutt jõuab tasemele: „Kuidas ma üksinda keset lahinguvälja kogu vastase mitmemiljonilise armee hävitasin ja pärast kõike seda vaid õige veidi lipsu kohendasin…" Nojah, küllap muidugi meie Kaitsemin… ah, katsume hetkel rämpsust hoiduda!
Kokkuvõttev soovitus: vaadelgem öötaeva objekte ikkagi öösel, seda ka teleskoobi abiga!
Ah jaa: kui taevas on pilves, pole midagi nende taga näha. Ei teleskoobiga ega ilma, ei päeval ega öösel.
Ei aita isegi (kolleegidelt kuuldud muljete põhjal) rohkem kui ühe kooliõpetaja(!) kuri, umbes sellelaadne märkus: "Meie tulime siia tähti vaatama ja teil on taevas pilves ning te ei näitagi meile midagi; oh te pahad inimesed sellised!"
Kuidas isiklikku teleskoopi valida?
Algaja, samuti ka teatud kogemustega taevahuviline ei pea hakkama endale otsima kohe võimalikult suurt ja vägevat teleskoopi, sest mida suurem on teleskoop, seda tüütum on ka sellega tegelemine (muuhulgas ka täpne paikasättimine; ka vaatluse käigus võib see vajadus uuesti tekkida).
Ka pole eriti oluline kohe ette muretseda, kas võimalikult suur peaks olema pigem teleskoobi objektiivi (peapeegli) fookuskaugus või diameeter või suisa mõlemad: huvitavaid asju näeb ka väiksema teleskoobiga sissejuhatuseks piisavalt.
Siiski võiks ehk korrata seda, mida juba eespool sai kirja pandud. Nimele suure suhtelise avaga ehk siis suurema diameetri ja mitte eriti suure fookuskaugusega objektiivi korral on parem vaadelda tuhmivõitu „uduseid" pindobjekte: galaktikaid ning hajusaid ja suhteliselt ulatuslikke „päris-udukogusid". (Kuigi kõiki ei näe arvatavasti ikka…) Planeetide ja eriti just ilusate, teleskoobis eristatavate kaksiktähtede korral on ehk veidi parem just suhteliselt pikema objektiivi fookuskaugusega teleskoop.
Muidugi, kuskilt hämarusest kokkuaetud rahahunnikute olemasolu korral võib kokku osta ka n+1 võimalikult kalli hinnaga (kuigi mitte tingimata ka kvaliteetseimat) teleskoopi, kuhjata need loopimismeetodil kuhugi kokku ning uhkustada kokkukutsutud külaliste ees: „Küll ma olen ikka kõva mees!" Lisades sosinal „usaldusmehele": „Kuule, ütle ausalt, mida ma selle kolahunnikuga pihta hakkan?" Tõepoolest, kogu võimas „teleskoobipark" on ju hunnikuse kokku loobitud ning seega juba enne kasutamise algust kõlbmatuks muutunud. Aga egas teleskoopide värske ja uhke omanik seda „tühist" asjaolu sel hetkel veel ei tea ja kui ka teaks, poleks ikkagi ju mingit vahet…
Kaasaegsed amatöörtelekoobid on paljudel juhtudel, kuigi mitte iga mark ja variant, elektroonikaga hästi varustatud. Sel juhul sageli piisab, kui teleskoop on õigesti üles seatud, vaid programmipuldilt objekti nimetuse väljavalimisest ja teleskoop „vurab" kohe kiiresti õigesse suunda. Lihtne. Isegi võib-olla ehk „liiga lihtne": püüe nähtu olemust mõista võib tahaplaanile jääda…
Teleskoobi „aparatuurne tarkus" võib ka osutuda „trooja hobuseks", sest kui tarkvara ühtäkki (või ka kohe alguses, sedagi juhtub) kuidagi „jupsib", siis ei pruugi hullematel juhtudel teleskoopi kasutada õieti saadagi. Selliseidki „uusi teleskoope" on ka nähtud.
„Tarkvara" ja mõni muugi „vara" võib tugevasti jupsida ka mõnel kahejalgsel isikul, kelle teaduslik nimetus on „homo sapiens". Vaatame allpool ühte suvalist näidet, loobudes sealjuures teaduslikkuse tagajamisest. Sest kartuleid tasub ikka võtta vaid sealt, kuhu neid ennem on maha pandud, eks ole?
Ühe suvalise kabineti suvalise liikme igapäevaelust
Välisasjade Rahvakomissar ärkas oma hurtsikus. Kuidas ja millal ta sinna sisse oli kolinud, ei teadnud keegi, kõige vähem meie uhke Rahvakomissar ise. Hurtsik ise nägi ka uhke välja, kaunistatult igast seinast, laest ja maast igatsugu värviliste plagudega. Joonistuste läbivaks sisuks olid enam-vähem paralleelsed ebaühtlased erivärvilised jutid, kuid ka igatsugu muud sodi oli sinna piisavalt palju kritseldatud. Paljudesse kohtadesse oli püütud lisada ka neljast tähest koosnev kombinatsioon: „P" ja „E" ning „D" ja jälle „E". Isegi väljastpoolt hütiseina oli plagusid osaliselt näha, sest hüti ligadi-logadi „päris-seinad" olid üsnagi õhulised…
Kaua aega oli Välisasjade Rahvakomissar veetnud hurtsikus oma aega nende plagude üha uhkemaks maalimisele ja värvimisele. Kuid lõpuks tüütab ära isegi südamelähedane töö, vähemalt meie Välisasjade Rahvakomissari. Ellu on vaja uudsust, sest veri ju ikkagi vemmeldab; selle vastu ei aita isegi ideoloogia!
Mida küll täna teha? „Teeks ühe põneva päeva ja tassiks kohale mõne külalise!" otsustas Rahvakomissar. Mõeldud-tehtud! Rahvakomissar kummutas tühjaks eilsest kogemata alles jäänud õllepudeli ja asus retkele.
Tänaval astus Välisasjade Rahvakomissar kiirelt aktiivsesse suhtlusse esimese vastutulnud veetleva daamiga, kasutades vestluse kiire intensiivistamise ja arendamise huvides eriti intensiivselt ka enda esikäppi.
Asjad ei arenenud siiski üldse mitte Rahvakomissari soovide kohaselt. Nimelt osutus Välisasjade Rahvakomissar peatselt sellesama „vestluskaaslase" poolt kohapeal väga põhjalikult läbi tümitatuks, nii et näo esialgne (jooma)paistetus kiirelt kahekordistus. Ega peaaegu kõik muudki kohad vähem sinisteks ei muutunud… Välisasjade Rahvakomissar püüdis küll põgeneda, kuid ei taktikalised ega ka strateegilised taandumiskatsed (lühidalt öeldes „vehkat tegemine") ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda. Rahvakomissari hädakisa kostis kaugele…
See polnud mõistagi kaugeltki esimene kord, kui Välisasjade Rahvakomissar tänavail ausaid naisterahvaid tülitas. Tulemus oli aga mõistagi iga kord täpselt üks ja seesama.
Seega peab tegema järelduse, et vähemalt visaduse puudust meie Rahvakomissaril ei olnud. (Kuigi pigem oli asi hoopis Välisasjade Rahvakomissari mälu auklikkuses, seda isegi suhtelise lühimälu osas…)
Kui Rahvakomissar viimaks siiski taas oma onni ohutusse hämarusse oiates oli roomanud, mõtles „superkangelane", et ilmselt tuleb tal siiski midagi oma strateegiates ümber kujundada.
Möödusid mõnedki päevad, kuni meie „kommar" vormi taastas ning suutis jälle ilma aietamata ringi luusida.
Siis saabuski selline tore päev, kui „Välisasjade asjalik asjatundja" vaatas hütis ringi, kahmas kuskilt ühe enam-vähem täis kriipimata paberilehe ning hakkas sinna pastakaga miskit maalima.
Pikapeale sai lehelt lugeda järgmisi „varesejalgu": „nous olegu blagett". „Haa!" rõõmustas igal pool ilma igasuguse hariduseta kõigega hakkama saav Rahvakomissar. „Nüüd on asi klaar!" Ning tormas koos „blageti" ning pastakaga otsekohe tänavale.
Välisasjade Rahvakomissar kargas tänaval otsekohe jälle ligi esimesele vastusattunud naisterahvale, toppidas talle muude tegevuste kõrval ka nina alla oma uhket "blagetti" ning röökides: "Kirjuta otsekohe siia alla!"
Mis siin ikka juurde rääkida. Kiire tagajärg kiirele „vestlusarendusele" ja vaktsiini.. .ei, allkirjasunnile oli paraku taas kord täpselt samasugune nagu ka kõigil eelmistel, „blagetita" kordadel. „Pilt tuli ette" tagasi alles mõned minutid hiljem; õnneks oli „spontaanse tänavakakluse" (jällegi) lausselgelt tugevam pool suvatsenud võitlustandrilt juba lahkuda…
„Hästi, vähemalt iga mehe kolgin ma ikka läbi!" ostustas-rõõmustas meie geniaalne generalissimusehakatis ehk Välisasjade Rahvakomissar.
Nimelt oli Rahvakomissar läbi võõraste akende sisse vahtides mitmeid „kaasaegselt ainuvõimalikke", põhiliselt femiinset, õigemini feministlikku sorti „peakangelastega" löömafilme (a-la „tädike lööb korra majja") näinud ning „asja tuum" (a-la „kõik valged mehed on tudisevad jobud") oli üllataval kombel tal ka peakolusse kinni jäänud!
Mõistagi ei saanud kõik see ju Rahvakomissari enda suhtes kehtida! Kuigi praktika näitas ju pidevalt midagi muud…
Kogu kujunenud diametraalsete vastuolude pundar laheneb lihtsasti sellega, et igas reeglis leidub seda kinnitavaid üksikuid erandeid! Ning see erand oligi meie sõber Rahvakomissar, tema ise jah, jah.
(Teine sort filmide „peakangelasi"; siin olid tihti ka meesterahvad „lubatud"; olid nad aga kõik kuidagi nagu mingit tumedat šokolaadi meenutava nahavärvigammaga; kuid see pole hetkel oluline, sest selliseid tüüpe austas meie Rahvakomissar lausa kultuslikul määral.)
Tagasi Välisajade Rahvakomissari kangelaslike seikluste juurde. Uue idee teostuseks „küps" aeg saabus siiski alles ligi nädal aega hiljem, sest uuesti läbitaotud Rahvakomissar vajas ju taas kord puhkepäevi…
Toibunud Välisasjade Rahvakomissar asus siiski igaks juhuks tegema võimsaid sportlikke ettevalmistusi. Kõigepealt asus ta uljalt kätekõverdusi tegema. Esimene jäi pooleli. (Koos sellega jäi muidugi kogu see suurejooneline üritus nimega kätekõverdused ise kah pooleli.)
Siis haaras meie Välisasjade Rahvakomisssar kuskilt pihta pandud hüppenööri ning asus uljalt keksu mängima. Juba esimese hüppekatse järel kündis paraku Rahvakomissari nina onniesise mullakihti… Jubedasti raevunud Rahvakomissar kargas püsti ja virutas jalaga vastu teist mullahunnikut. Järgnes Rahvakomissari eriti kileda häälega kriiskamine ning karjumine! Sest mullahunniku sees sisaldus ka kõva kivi…
Nii see sordirammu kogumine siis kulges…
Järgmisel päeval sammus väge täis Välisasjade Rahvakomissar keset tänavat ning otsis sobivat vaenlast.
Ühest majast (tänavast veidi eemal) astuski välja „jõukohane vastane", sest kindlasti paistis see olevat meesterahvas, pealegi veel kohalikku päritolu. Välisasjade Rahvakomissar astus kohe ligi ja „virutas".
Oh jah… Oi elu valu…
Sedapuhku kulus Välisasjade Rahvakomissaril toibumiseks juba 3 nädalat, sedagi suisa haiglas… Kuid kättemaksuiha põletas ikka veel Rahvakomissari ärataotud ja ärajoodud pead. Sest maja, kust Vaenlane välja astus, oli, ime küll, juhtumisi meelde jäänud!
Võttis aega mis võttis, kuid ühel päeval oli Rahvakomissar jälle „tippvormis" ning asus kättemaksu kavandama. Rahvakomissar, see Välisasjade oma, kallas mingi jubedalt räpast vedelikku täis oleva purgi sisu Vaenlase trepi ette ja jäi eemalt sündmuste kulgu varitsema.
Vaenlane sammuski lõpuks kodu poole. Välisasjade Rahvakomissari rõõm oli meeletu, kui Vaenlane läbi räpase vedeliku sammus ja tuppa astus, kust peatselt omakorda koledat vandumist kostma hakkas. Jubedalt räpased jäljed põrandal hakkasid ju kohe silma. Vaenlane vaatas läbi akna hoolega ringi ning muidugi märkas ta varsti rumala näoga rumalat Rahvakomissari, kes oma arust enda hästi ära oli peitnud.
Vaenlane lõi välisukse lahti ja marssis otseteed hirmust kangestunud Rahvakomissari juurde, haaras tal turjast kinni, tõstis õhku ning naases maja juurde. Nüüd kastis Vaenlane meie Rahvakomissari korraks trepi kõrval seisvasse vihmaveetünni ning viskas tepile. Pühkinud Välisasjade Rahvakomissari peal oma kossid puhtaks, kuivatas Vaenlane Rahvakomissari lapina kasutades ära ka toas olevad jubedad jäljed ning lõpuks sai samal meetodil ära koristatud ka maja ees olev räpane lomp.
Seejärel viskas Vaenlane Rahvakomissari uuesti vihmaveetünni ning lõi mitmes mõttes reostunud sisuga tünni korraks jalaga ümber. Lõpuks pani Vaenlane märja Rahvakomissari kraedpidi tünni kohale naela otsa rippuma. „Pärast vaatan, mis ma sinuga edasi teen, sa koerapoeg", ütles Vaenlane veel ja läks tuppa. Varsti hakkas sealt kostma Vaenlase vali norskamine.
Välisasjade Rahvakomissar siples konksu otsas nagu kala ning lõpuks käriseski Rahvakomissari krae naela otsast lahti. Rahvakomissarist uljaspea potsatas alla ning sattus seejärel nüüdseks juba kolmandat korda samasse vihmaveetünni. Ainult selle vahega, et nüüd oli tünn tühi. Rahvakomissar, ikka see Välissasjade oma, oli nüüd paraku vangis, sest ei tünnist välja ronida ega ka tünni ümber ajada ta vaeseke ei suutnud. Kuigi asjatut trummeldamist oli kaugele kuulda.
Välisasjade Rahvakomissari „päästis" õnnelik juhus. Mingi õhtuhämaruses ringihulkuv pull sügas sarvi vastu tünniseina, ajas tünni lõpuks ümber ning veeretas seda tükk aega sinna-tänna edasi-tagasi, ise vihaselt jõrisedes. Rahvakomissar sai selle protsessi käigus mõistagi jälle kokkuvõttes korralikult läbi klopitud.
Hirmsaimad hetked olid Välisasjade Rahvakomissari jaoks need, kui pahura pulli suur tige pea koos suurte teravate sarvedega mõnda aega otse tünniavast sisse põrnitses. Rahvakomissari piinade tipmise tipuna avas see hirmus elukas veel oma suu ning surus kolm korda järjest tünni sisse kõmisema sügavahäälse ning ülivalju „Ammuuu!!!"'. Veel tükiks ajaks jäi see kole kõla tünni sisse resonantsi tekitavalt tümisema…
Alles mitu tundi pärast pulli eemaldumist julges Välisasjade Rahvakomissar lõpuks tünnist välja ronida ning suurest hirmust endiselt üleni värisedes tagasi oma urgu komberdada.
Pulli poolt esitatud „tünniharjutused" ning iseäranis veel see võimas ja kõmisev „vihakõne" olid vähemalt esialgu ka uued sõjakas-agressiivsed mõtted meie kangelase, Rahvakomissarikese peast täiesti minema hajutanud.
Ning see infotunnis vastamise asemel alkoholipsühhoosi langenud „muidu-idiooodi" kombel räuskaminegi – isegi seda Välisasjade Rahvakomissar enam teha ei osanud. Lihtsalt vahtis ülimalt juhmi näoga ringi, pöörates järskude liigutustega pead ja silmi, katsudes pingsalt jälgda üht ruumis rahulikult ringilendavat kärbest, keda ruumis tegelikult ei olnudki…
Lõpuks ometi ja asi seegi!
Loo lõppu
Kultuurisoovitus on paraku jällegi üks selline, mis püüab kõrvutada kaasaega ja üht mitte just ammu olnud „teist aega"; oli see teine ikka „teine aeg"?
Etenduse pealkiri on „Meistriklass"; tegevus toimub Moskva Kremlis 1948. aasta alguses.
Tegu on praeguseks ammu ära lõhutud ja nüüdseks suisa maha salatava Noorsooteatri (mitte praegusel hetkel seda nime kandva ja faktiliselt-praktiliselt samuti kadunud Nukuteatri) etendusega 1980-ndate aastate lõpust; teleekraanile jõudis see siiski alles 1992. aastal.
Esituse seoses tänapäevaga võiks ehk kirjutada ka nii: „Leia 10 erinevust". Ning see leidmine võib olla raske. Üks erinevus on muidugi selge. Kaasajal eelistavad tegelikud niiditõmbajad VEEL olla eesriide taga. Kuid kaua see ka kesta ei saa: edevus on üks üsnagi inimesele omane tunnusjoon. Nagu ühele liialt tuntud joodiknõunikule näiteks (tema see niiditõmbaja muidugi ei ole).
Ohtlikud on hullud tee peal ees; plats löögem puhtaks, iga Eesti mees!