Kuidas saab juuli olla kõige soojem kuu aastas, kui Päike on Maast just siis kõige kaugemal? Südasuvist taevalaotust vaatleb astronoom Alar Puss.
Suve süda: Päike Maast suurimal kaugusel!
4. juulil jõuab Maa oma iga-aastasel tiirul ümber Päikese aasta kõige kaugemasse punkti sellest. Pisut ümber sõnastades: Päike asub 4. juulil Maast kõige kaugemal!
Niimoodi on igal aastal, kuigi konkreetne kuupäev juuli alguses, mis tähistab Päikese ja Maa suurimat vahekaugust, võib siiski pisut varieeeruda, sest kasutusel oleva gregoriuse kalendriaasta pikkus ei ühti täiesti täpselt astronoomilise aasta pikkusega.
Maale kõige lähemal asub Päike pool aastat hiljem, jaanuari alguses.
Kuid juuli on ju suve südamikku tähistav kuu; juulikuu keskmine õhutemperatuur on aasta kõige kõrgem. Kui ilmavaatluste täppisandmebaas oleks mineviku suunas väga pikk (mida ta paraku ei ole), siis küllap saaks eriti pikaajalistele andmetele tuginedes ka absoluutse soojarekordi kõigest hoolimata juulikuusse.
Praegune Eesti nn. ametlik soojarekord nihkus 1992. aastal juulist augustisse: 11. augustil mõõdeti Võrus 36,6 kraadi sooja, kuid võib päris kindel olla, et ka kahel eelmisel suvekuul on mingitel märksa varasematel aastatel veelgi soojemaid päevi olnud.
Mingitel aastatel saabuvad kindlasti ka tulevikus suved, kui praegune suhteliselt lühikese aegrea mastaabis hinnatud 1992. aasta augustikuine kuumarekord juulikuus (harvem ka juunis või augustis) löödud saab. Kusjuures jutt ei ole „kliima soojenemisest".
Arvestades ka nn „pool-ametlikke mõõtmisi", samuti nt ka Eesti ühe tuntuima ilmateadlase Ain Kallise hinnagut, ei saa välistada ka suisa +40 kraadiste temperatuuride võimalikkusele Eestis.
Kinnitust sellele, et praegune, ametlik kuumarekord pole siiski „aboluutne rekord", annab seegi tõik, et meist põhjapoolsema ja „külmema maa", Soome ametlik soojarekord on aga +37,2.
Pole mingit põhjust eeldada, et Eesti soojarekord ei saa olla sellest kõrgem.
Tuleme nüüd tagasi Maa ja Päikese vahekauguse juurde. Vastuolu tundub olevat ilmne: kuidas saab juuli olla kõige soojem kuu aastas, kui Päike on Maast just siis kõige kaugemal?
Vastuolu lahendamisele
Alustuseks võiks küsida, kas ja miks üldse on Maa ja Päikese vahemaa muutlik?
Küllaltki levinud on lihtsaim käsitlus: Maa tiirutab ümber Päikese ringjoonelisel orbiidil. Selline eeldus tähendab aga automaatselt, et Maa ning Päikese vaheline kaugus on ajas muutumatu.
Sellele seisukohale on ka päris tubli „tagatis": Maa ning Päikese vahekaugust tuntakse astronoomias ühe olulise mõõdupuuna; nimetuseks astronoomiline ühik (AU; eesti keeles mõnikord ka „au" või „aü"). Ümmarguse arvu mõttes on AU väärtus 150 miljonit kilomeetrit. Vajadusel võib kasutada ka täpset väärtust, mis on eeltoodust pisut väiksem.
Ometi saab vaatluslikele faktidele tuginedes öelda, et Maa orbiit ümber Päikese on „väljavenitatud ring" ehk ellips.
Ellipsit võib kujundlikult käsitleda ka nii, et väljavenitamise sihis „venib välja" ka väljavenitatud ringjoone keskpunkt: tõelisele keskpunktile lisanduvad veel 2 punkti, mis asuvad võrdsetel kaugustel keskpunktist; kõik need 3 punkti asuvad ühel sirgel. Neist 3-st punktist 2 äärmist tuntakse ellipsi fookustena; keskmine on ellipsi keskpunkt.
Mida piklikumaks on ellipsit „venitatud", seda kaugemale asuvad keskmest ka ellipsi fookused.
Osutub, et taevakehade orbiitidele vastavad enam-vähem ideaalsed ringjooned maailmaruumis realiseeruvad suhteliselt harva; enamasti on ka esmasel hinnangul ümmargusena tunduv orbiit siiski tegelikult rohkem või vähem hoopis ellipsikujuline. Ning tsentraalne objekt, mille ümber liikumine käib (Maa orbiidi puhul Päike) asub mitte ellipsi keskel, vaid ühes ellipsi fookustest.
Kuna ka Maa orbiit ümber Päikese on elliptiline, Päike aga paikneb ühes orbiidi fookuses (samas fookusi – erinevalt Eesti erakondadest – mitte vahetades), siis jääbki üle lihtne järeldus: ühe täistiiru vältel ümber Päikese on Maa kaugus Päikesest korrapäraselt muutlik. Kord aastas saabub Maa lähim asend Päikesele (jaanuari alguses), kord aastas aga omakorda suurim kaugus Päikesest (juuli alguses). Esimest olukorda nimetatakse Maa periheeliks, teist aga afeeliks (seega 4. juulil on Maa afeelis).
Siiski saab, olenevalt probleemi püstitusest, Maa orbiidi kuju suhtes eristada põhimõtet ja praktikat. Maa orbiit on küll elliptiline, kuid siiski suhteliselt vähesel määral. Paljusid praktilisi ülesandeid saab siiski lahendada nii, käsitledes Maa orbiiti ringjoonekujulisena. Ringjoone korral teatavasti ju keskpunkt ja fookused üksteisest ei eristu. See aga on praktikas tähtis: matemaatiline käsitlus on ringjoonelise orbiidi puhul lihtsam!
Veel ka astronoomilisest ühikust. Siin on kasutusel Maa keskmine kaugus Päikesest. Astronoomilise ühiku tuletamiseks on vaja võtta afeelile ning periheelile vastavate vahekauguste keskmine. See aga vastabki lihtsustusele, kui Maa orbiiti kujutada ringjoonelisena.
Eelnevast jutust võib aru järeldada, et kuigi esinevad iga-aastane lähim ja suurim vahemaa Maa ning Päikese vahel, ei erine need ometigi üksteisest eriti palju. See omakorda tähendab, et temperatuurid Maa peal olenevad Maa periheeli ja afeeli sattumistest küllatki vähe, kuigi see efekt siiski eksisteerib.
On aga olemas oluliselt suuremat tähtsust omav astronoomiline asjaolu, mis aastaaegade vaheldumist (ehk siis suve ja talve vaheldumist) põhjustab. Tegu on Maa pöörlemistelje sihiga, mis aasta jooksul maailmaruumis ei muutu.
Pöörlemine ja pöörlemistelg
Maa tiirleb ümber Päikese; üks täistiir kestab ühe aasta. Teiseks oluliseks tõsiasjaks on Maa pöörlemine; üks täispööre kestab ühe ööpäeva.
Pöörlemas, kas siis pikemaks või lühemaks ajaks, võib ette kujutada igasuguseid esemeid. Kõige lihtsamini võiks pöörlemas kujutada mingit vurri. Teine suvaline näide… Pöörlema peaks veidikeseks ajaks saama panna ka nt mingi libedal laual lebava raamatu. Mõlemal juhul võib öelda, et objekt (vurr, raamat) pöörlevad siis ümber oma telje; pöörlemistelg läbib pöörleva keha keskpunkti. Kui pöörlemine lakkab, kaotab mõtte ka pöörlemisetelje mõiste; see telg ongi tegelikult näiv ehk lihtsalt meie ettekujutus. Keha pöörlemistelge moodustavad keha punktid asuvad sirgel joonel; siit ju ka see nimetus „telg": „Midagi, mis on sirge".
Kiiresti pöörleva vurri puhul võib märgata ka selle telje asendi aeglast muutlikkust, kuid ärme sellele praegu tähelepanu pöörame.
Ka pöörlevat Maad võib käsitleda vurrina. Pöörlemine pole küll kolossaalselt kiire, kuid midagi ikka. Maapinna pöörlemiskiirus ümber Maa telje on ekvaatoril 1674 km/h, Eesti keskmisel laiuskraadil umbes 875 km/h ning poolustel 0 km/h. Maa pinnal olijaid aga mõjutab peaasjalikult vaid Maa külgetõmbejõud ning pidevat Maa pöörlemist (poolustel siis vastavalt mittepöörlemist) me seetõttu ei tunneta.
Maa aga ometigi pöörleb ning vähemalt pealiskaudne uurimine ei kinnita pöörlemise lõpu millalgi saabumist. Samuti ei paista hoogu maha võtvat Maa tiirlemine ümber Päikese, kiirusega 30 km/s ehk 108 000 km/h.
Kas Maa on siis igiliikur?
Maa ning Päikese mass ja läbimõõt
Vaatame vahepeal veidi arve. No mis sa ära teed, hiljutine „numbrimaagiasse" mitte laskumise soovitus ühe peatselt väga pikaks ajaks vangitorni siirduva isiku poolt (sarnasele teele siirduvaid isikuid on loomulikult märksa enam) ärgitab normaalseid inimesi just vastupidi toimetama…
Astronoomiliste vaatluste ja arvutuste koostöös on kindlaks tehtud, et Maa mass on (ümardatult) 6 korda 10 astmel 24 kg.
Kirjutame lahti ka: MMaa = 6 * 1024 kg ehk teisiti:
MMaa = 6 000 000 000 000 000 000 000 000 kg.
Ka suurust ju Maal jagub: keskmine diameeter (see on ekvaatoril ja pooluste kohal veidi erinev) on ligikaudu 12 800 km. Meetrites väljendudes DMaa = 1.28 * 107 m ehk teisiti:
DMaa = 12 800 000 m.
Kui diameeter pooleks jagada, saame kauguse Maa pinnalt Maa keskmesse ehk Maa raadiuse RMaa: 6400 km.
Esitatud arvud, eriti mass, on küllaltki „astronoomilised".
Need arvud pole aga sugugi ainsad, mis täheteaduses suured ette tulevad; ausalt öeldes on need alles "õied".
Siinkohal on kasulik välja kirjutada ka juba jutu sisse võetud astronoomiline ühik (umbes 150 miljonit kilomeetrit) pisut täpsemal kujul:
1 AU = 1.496 * 1011 m ehk
1 AU = 149 600 000 000 m
ehk 149 miljardit 600 miljonit meetrit.
Tegelikult saab kõiki esitatud arve veelgi täpsemini välja kirjutada, aga ehk aitab; kes see seda tomatitega pihta saamist ikka soovib…
Siiski oleks kasulik ka Päikese parameetrid ära mainida:
Päikese mass on 333 000 korda SUUREM Maa massist
ning Päikese läbimõõt (raadius) on 109 korda SUUREM Maa läbimõõdust (raadiusest). Seega võrdluses Päikesega on Maa vastavad parameetrid suisa tühised suurused.
Ometi on igapäevaelu mastaabis ka Maa mass ja läbimõõt ju täiesti hiiglaslikud.
Ülisuur Päikese ja Maa masside erinevus põhjendab ära, miks just Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi.
Seekordse „numbrimaagia" lõpetuseks võib nentida, et selliste (lisaks veel paljude teiste) suurte arvude tõttu, mis astronoomias vastu tulevad, vastav termin igapäevaeluski kasutusel on: „astronoomiliselt suur".
Miks Maa üldse pöörleb ja tiirleb?
Suure massiga objekti liikumist on alati raske peatada. Raske on seega peatuda ka praktilise vaakumi tingimustes (pidurdava väliskeskkonna praktilisel puudumisel) maailmaruumis pöörleval Maal. Maa pöörlemine sai aga alguse Maa kui taevakeha algsel väljakujunemisel ühe osana Päikese algmaterjalist üle jäänud gaasi-tolmupilvest. Selles suures pilves olid osakesed vastastikuses kaootilises soojusliikumises.
Juhuslikult PIDI leiduma (sellist tõika kinnitavad matemaatiline statistika ja statistiline füüsika) mingi suund, milles osakesi liikus kõige enam. Tekkiv Maa koondus aegapidi kokku ning Maa tulevaste koostisoskeste vastastikuste põrgete tagajärjel hakkas üha enam domineerima see Maa koostisosakeste ÜKS, samas algselt juhuslik, liikumissund. Kuna tekkiva Maa mass kontsentreerus pigem keskele, muutus Maa koostisosakeste algselt juhulik eelissuunaline liikumine pikapeale Maa kui terviku pöörlemiseks ümber oma telje.
Igiliikuriga muidugi kusagil tegu pole: pöörlemine on siiski aeglustumas, kuid väga-väga aeglases ja ebaühtlases tempos.
Tiirlemisega ümber Päikese on asi osaliselt analoogiline. Kogu Päikesesüsteemi moodustanud algne ulatuslik gaasi-tolmupilv kui tervik hakkas lõppkokkuvõttes samuti ühtpidi pöörlema.
Kõige (jällegi: juhtumisi!) tihedamas osas ses pilves kujunes algselt välja Päike.
Kui ülejäänud „pilve" ääreladel koondusid edaspidi kokku planeedid (Maa nende hulgas), jäi eelnevast järele ka planeetide (kergelt siiski elliptiline) ringliikumine ümber Päikese.
Ülemaailmse gravitatsiooniseaduse mõjul „üritavad" planeedid pidevalt Päikese külgetõmbejõu tõttu Päikese sisse kukkuda. Meie õnneks „töötab sellele vastu" gaasi-tolmupilve kui terviku ajast, st alg-Päikeseüsteemi ajast pärinev tiirlemine, põhjustades teise jõu, tsentrifugaaljõu olemasolu. See jõud aga mõjub gravitatsioonile vastassuunas! Need kaks jõudu on tasakaalus.
Nii see Maa siis kokkuvõttes tiirlebki: „üritab" gravitatsioonijõu tõttu pidevalt Päikese peale (ehk sisse) kukkuda, samas on „kukkumise sihik täiesti viltu". Sest omakorda teise loodusliku jõu, tsentrifugaaljõu, sunnil on Maal teinegi „soov": kihutada enam kui 4,6 miljardi aasta eest kujunenud inertsi ehk hoo tõttu Päikesest otsustavalt ja pidevalt hoopis eemale! Kokkuvõttes on viik loodusjõudude vahel majas ning Maa ega teisedki planeedid Päikesesse ei kuku! Samal põhjusel ei kuku ka Kuu Maa peale! Kuid tiirlemine („vanast rasvast") jätkub ja seda veel väga pikaks ajaks.
Newton ja õun
Kuid õun ju Newtonile pähe omal ajal väidetavalt kukkus? Kuhu siis jäi kukkumist ära hoidev sõber tsentrifugaaljõud? Põhjus väga lihtne: õunal puudus kukkumise „stardihetke" eelsest ajaloost pärit väga kiire liikumine (minimaalselt 7,9 km/s ehk 28 440 km/h) maapinnaga ristisuunas (või ka maapinnast eemale). Algkiirus oli õunal hoopis ligikaudu null (tuulehoog võis õuna siiski veidi liigutada).
Kiirus väärtusega 7,9 km/s on esimene kosmiline kiirus, seda seoses Maa külgetõmbejõuga. Kui õun oleks sellega võrdse (või veel suurema) algkiirusega liikunud, poleks see tõesti mitte kunagi mitte kusagil maha kukkunud. Tõsi küll, siinses arutelus pole arvestatud õhutakistust.
Õuna kukkumine algas, sest katkesid vastastikused molekulidevaheliste seoste poolt põhjustatud (elektromagnetilist laadi) kinnihoidvad jõud õuna ja puuoksa vahel. Olidki Maa gravitatsioonil ehk külgetõmbejõul vabad käed!
Miks aga üldse „lasi oks õuna lahti"? Põhiliselt õuna massi aeglase kasvu tõttu (õun kui puuvili valmib, selle käigus ka õuna mass tasapisi kasvab); see asjaolu tugevdas ajapikku Maa ja õuna vahelist külgetõmbejõudu. Ning otsustaval hetkel juhtus puu all istuma ka Newton. Väidetavalt.
Miks liikus aga just õun allapoole, maapinna (ning juhtumisi ka Newtoni) poole, mitte aga maapind (koos Newtoniga) ülespoole, õhus paigalseisva õuna poole? Sest Maa mass jäi õuna omast väga oluliselt suuremaks! (Vt uuesti varem esitatud suuri arve, võrdluseks kaaluge ära 1 suvaline õun!)
Maa pöörlemine ja tiirlemine ning aastaajad
Maa (kujuteldav!) telg on vähemalt veebruarikuu Objektiivi astronoomialoos juba mõningal määral jutuks olnud. Kuigi temaatika oli seal kardetavasti parajalt keeruline kõigi nende „pöörlemiste ja keerlemistega", muuhulgas ka seoses püüdega astroloogiat kui mitte-teadust lahti seletada. Praegu jooksvas temaatikas meil aga veab: saame veebruarikuise „koleda" pretsessiooni-temaatika jmt käsitluse alt enam-vähem välja jätta ning loodetavasti on asi lihtsam.
Tõdeme taas: Maa pöörleb. Seda paneme me siiski ju kõik ka tähele: öö ja päev ju vahelduvad pidevas rütmis. Päevade ning ööde vaheldumist arvestab kogu elusloodus. Kasvõi nt sel viisil, et öisel ajal aktiveeruvad (tavalised) närilised ning kipuvad mõnes majas öörahu rikkuma. Tuleb võtta kass, mida muud!
Teist tüüpi, kahejalgsed närilised, teevad omakorda omi seatempe sageli ka just päeva ajal, blatnoiseadusi jm üha kokku vorpides. Siin tuleb meil endil lihtsalt kiiremas korras kassi kohustused üle võtta!
Niisiis, Maa pöörleb. Ka pöörleva Maa puhul saab rääkida pöörlemisteljest. Igasuguse objekti, samuti Maa, pöörlemistelg on mõistagi vaid kujuteldav, mingit reaalset Maad läbivat „šašlõkivarrast" muidugi olemas ei ole.
Pöörlev Maa ka tiirleb ümber Päikese. Maa üks tiir oma orbiidil ümber Päikese kestab üks aasta. Täpne tiir, teisi kaugeid tähti taustaks võttes, kestab 365,256 päikeseööpäeva. Praktikas, kalendrite paikapanekul on aga kasutusel troopiliseks aastaks nimetatav aasta pikkus; päikeseööpäevades on see 365,242 päeva.
Troopiline aasta tähistab aastaaegade täpse vaheldumise aastast perioodi. Ning aastaajad määrab ju Päikese vaatesuund maailmaruumis, meie aga jälgime seda tiirlevalt ja pöörlevalt Maalt.
Kevadine pööripäev (koos selle täpse kellaajaga) on märtsikuus, kui Päike on siirdumas Maa lõunapoolkera kohalt põhjapoolkera kohale, paistes sel hetkel oma keskpunktiga täpselt mingis Maa ekvaatori kohal asuvas punktis. Öeldakse ka, et Päike asub siis kevadpunktis. Kui sama olukord kordub, ongi möödunud troopiline aasta.
Maa teeb aasta vältel täistiiru ümber Päikese; samuti sooritab ööpäeva jooksul oma kujuteldava telje ümber täispöörde. Maa telje otspunktid on teatavasti geograafiline põhjapoolus ja
lõunapoolus. Oluline aspekt on see, et Maa telje orientatsioon ruumis jääb aasta jooksul muutumatuks. Tõepoolest, Põhjanael, asudes Maa põhjapooluse kohal, paikneb samas suunas aastaringselt (muidugi ka ööpäevaringselt).
Maa ekvaatorit läbiv mõtteline tasapind on Maa teljega risti.
See tasapind on teatud nurga all ka Maa orbiidi mõttelise tasapinnaga. Ka see nurk on loomulikult aasta vältel muutumatu, kuna ei muutu ju ka Maa telje siht.
Kujutame nüüd ette pöörlevat Maad ümber Päikese tiirutamas, kusjuures Maa pöörlemistelje siht jääb muutumatuks. See tingib olukorra, et ühe poolaasta vältel on rohkem Päikese poole pööratud Maa põhjapoolkera, teisel poolaastal aga lõunapoolkera.
Praktikas tähendab see seda, et kummalgi Maa poolkeral on ühel poolaastal Päike ühtejärge ühe ööpäeva vältel silmapiirist kõrgemal kui 12 tundi järjest, teisel poolaastal aga kogu aeg vähem kui 12 tundi. See omakorda toob kaasa selle, et vahelduvad keskmiselt külmad ja keskmiselt soojad perioodid. See aga ongi ju aastaaegade vaheldumine!
Maa ekvaator on selles mõttes „igav" koht: aastaajad ei vaheldu, iga päev on 12 tundi pikk, iga öö samuti. Kuid kuna Päikese keskpäevane kõrgus on aastaringselt väga suur (kevadisel ning ka sügisesel pööripäeval asub Päike siis otse lagipea kohal ehk seniidis), siis valitseb ekvaatori kandis püsiv kuum (teatud täiendavatel põhjustel ka niiske) kliima.
Nii et aastaaegade vaheldumist ei põhjusta mitte Maa ja Päikese vahekauguse mõningane aastane muutlikkus, vaid Maa pöörlemistelje püsiv aastane siht maailmaruumis.
Päikeseööpäev ja täheööpäev, erinevad sekundid ja lisasekund
Eelnevas oli juttu muuhulgas päikeseööpäevast.
Kuid Maa pöörlemisperiood kestab 23 tundi 56 minutit ja 4 sekundit ehk 86164 sekundit. See peaks vastama ööpäevale, eks ole? Kuid üldteada on ju, et ööpäeva pikkuseks on hoopis 24 tundi ehk 86400 sekundit; see aga ju ongi päikeseööpäev!
Mõlemad väited on siiski õiged. Päikeseööpäev ehk keskmine päikeseaeg, mis vastab kaht keskpäeva (või keskööd) lahutavale ajavahemikule, kestab tõesti 24 tundi. See ei vasta aga täpselt Maa pöörlemisperioodile tähistaeva suhtes, see pöörlemisperiood on tõesti umbes 4 minutit lühem kui päikeseööpäev. Seda, Maa tegelikku pöörlemisperioodi maailmaruumi taustal, tuntakse ka täheööpäevana.
Erinevuse põhjus on järgmine. Maa pöörlemisperioodi ehk täheööpäeva vältel jõuab Päike pisut edasi liikuda ka oma tiirlemiseorbiidil ümber Päikese. Et see asjaolu „ära klaarida", kulubki päikeseööpäevaks veidi rohkem aega kui täheööpäevaks.
On olemas spetsiaalsed kellad, mis käivad just täheööpäeva arvestuses, näidates täheaega. Ka täheajal on omad sekundid, minutid ja tunnid, mis on aga lühemad kui meile harjumuspärase, päikeseööpäeva sekundid, minutid ja tunnid.
Vastuolu lahendamiseks tuleb rõhutada, et ametlik, füüsikas ühe rahvusvahelise põhiühikuna defineeritud sekund ehk nn aatomiaja sekund vastab siiski just päikeseööpäeva sekundile; kuigi siiski ka mitte ülisuure täpsusega.
Ka päikeseööpäev on siiski ju seotud Maa pöörlemisega ning see pöörlemine on paraku pisut ebaühtlane ning keskeltläbi tasapisi aeglustumas. Seetõttu lisatakse mõnel aastal 30. juunil või 31. detsembril kellaajale nn. lisaasekund, et ühtlustada Maa pöörlemisega seotud keskmise päikeseaja sekundite kulgu aatomiaja sekundite kuluga.
Täheaeg
Astronoomilistel vaatlustel on just täheaeg oluline karakteristik.
Kõik me ju oleme tuttavad Päikese ööpäevase liikumisega: hommikul Päike tõuseb ja õhtul loojub, saavutades vahepeal, lõunasuunal, maksimaalse kõrguse. Sarnane on lugu ka teiste tähtedega: needki ju ida poolt kerkivad ja läänekaarde vajuvad.
Kui astronoom või muidu huviline teleskoobiga mingit tähte tükk aega järjest uurib, ei piisa teleskoobi vaatesuuna kindlast fikseerimisest: arvestades Maa pöörlemist liigub täht küllalt kiiresti teleskoobi vaateväljalt minema. Teleskoopi on vaja täiendada mootoriga, mis liigutab aeglaselt ka teleskoopi: täpselt maakera pöörlemise taktis. See tagab, et vaadeldav täht püsib teleskoobi vaateväljas. Taolist mootorit nimetatakse kellamehhanismiks. Ning see kellamehhanism peab tagama liikumise just täheaja, mitte päikeseaja rütmis. Kuid täheaja kulgemine on, nagu eelnevalt juba räägitud sai, pisut kiirem kui meie tavakellade näitude kulgemine (tavakellade rütm on ju teatavasti paika pandud päikeseaja keskmise kulgemise järgi).
Täheaega näitav kell käib tavakelladest ette.
Kui soovime suvalist keskmise päikeseaja (täpsemalt öeldes: efemeriidiaja) vahemikku teisendada täheaja vahemikuks, on vaja päikeseaja vahemik korrutada sellise konstandiga: 1,00273790935. Seda arvu võib soovi korral veidi ka ümardada.
Suurema täpsuse huvides pole siin siiski eriti kasulik ümardamisega ka liiale minna. Kui nt teha toodud kordaja ümardamine 1,00-ni, siis puudub ajavahemike ümberarvutamise efekt ju täiesti…
Juba sai märgitud, et täpset päikeseaja kulgemist, mis toetub aatomisisestele protsessidele mikromaailmas, tuntakse ka efemeriidiajana. Täheajalgi on teine, uhke teaduslik nimetus: sideeriline aeg.
Päikeseaja kulgemist näitavate tavakellade ning täheaega näitavate tähekellade ööpäevased näidud langevad ligikaudu kokku 20. ja 21. septembri paiku, pool aastat hiljem on näidud 12-tunnises nihkes. Täheaja rütmis „tiksuma" ehitatud, observatooriumites kasutusel olevad tähekellad, on üldiselt 24-tunniste näitudega, vältimaks täiendavate segaduste tekkimist.
Ametlik ajavööndi aeg ja kohalik keskmine aeg
Järgnevas jutus keskendume ainult päikeseajale. Sedagi aega saab siiski hinnata mitmeti. Oluline on siinkohal rõhutada, et reaalsete ajavahemike kestvus ei olene sellest, milliste erinevate kellade näitudest lähtuvalt aja kulgu mõõta.
Näiteks pole ju oluline, kes sama pikka ajavahemikku, nt 37 minutit, mõõta näitu 6.00 näitava kella või hoopis nt näitu 6.25 näitava kella näidust alates. Mõlemad kellad käivad õigesti, lihtsalt nad on eraldi keeratud.
Eksisteerivad erinevad kokkuleppelised ajavööndid.
Ametlikult kasutuseloleva ajavööndi aeg (Eestis on selleks Ida-Euroopa aeg, tuntud ka 2. ajavööndi ajana) on ametlik aeg, mida näitavad tavakellad. (Vt ka aprillikuist Objektiivi Astronoomianurka.)
Iga ajavööndi aeg erineb aga enamasti kohalikust keskmisest ajast, seda mõneti ka sama ajavööndi piirides; olenevalt konkreetsetest geograafilistest asukohtadest on kohalikud keskmised ajad erinevad. Tartus on vastav erinevus 13 minutit: kohalik keskmine keskpäev saabub Tartus iga päev Ida-Euroopa ajas kell 12.13 (talveajas) või kell 13.13 (suveajas).
Loomulikult on sama vahe kehtiv ka nt kesköö puhul. Kohalik kesköö Tartus saabub siis, kui käekell (või lauakell või moblakell jne) näitab 0.13 (talveajas) või kell 1.13 (suveajas).
Kuressaares on vastav näitude vahe koguni 30 minutit; kohalik keskmine keskpäev saabub talveajas kell 12.20, suveajas kell 13.30.
Kuressaare paikneb suisa Ida-Euroopa geograafilise ajavööndi (2. ajavööndi) ning naabervööndi, Kesk-Euroopa ajavööndi (1. ajavööndi) piiril. Enamgi veel, Lääne-Saaremaa (Kihelkonna, Lümanda, Sõrve poolsaar) paikneb tõele au andes, ehkki napilt, geograafilises mõttes hoopis esimeses, Kesk-euroopa ajavööndis! Naaber-ajavööndite kellade näitude vahe on aga kokkuleppeliselt 1 tund! Kesk-Euroopa aeg on aga Ida-Euroopa ajast tund aega taga!
Siiski oleme vähemalt selles osas läinud mõistlikkuse teed ning ka Saaremaa läänepoolse serva ametlikke kellasid, samuti poolt Kuressaare linna, ei ole sunnitud muu Eestiga võrreldes tund aega taga olevat vööndiaega näitama. Nii et Lümandas ja Kihelkonnal saabub kohalik keskmine keskpäev kell 12.31 (talvel) või siis 13.31 (suvel), siiski ikka Ida-Euroopa ajas.
Aga küllap jõuavad need, nüüdseks juba mitmeti tõestatult ILMA valimismandaadita Toompea-hullud vastava uue ja uusima kellatotruse (VÖÖNDIAEG KIHELKONNA KIHELKONDA!) ära korraldada… Lisaks saaks siis ajavööndite piiril asuv Kurerssaare linn olema uuema aja Berliini analoog koos vastava kohustusliku, linna kaheks osaks jagava müüriga… Ehk isegi kahju, et sai idee-kont nüüd koertele välja visatud…
Kuid kui juba 600-st araablasest ning neegrist koosneva retsidivistijõugu sissevedamine tõstvat kohalikku turvalisust (Juhtkirjaga: kui keegi maha lüüakse, siis see ju vaid pikendab mahalöödava eluiga!); asi siis see väike „nali" seoses kellaaja segiväänamisega Saaremaal kehtestada pole!
Õigus küll, nad ei oska seda teha ju… „Uma netu.", nagu ütleb järjekordne suvaline immigrant, sedapuhku siis tiblade arvestuses.
Mida nende Rootsist sissetoodavate „turvaliste tüüpidega" seoses veel öelda-mõelda… Eks ikka vähemalt need uuriva meditsiini valdkonda kalduva aktiivsusega silma paistvad prouad, Liisa ja Karmen (ning veel mitmed taolised), tuleb isiklikult koos selle saabuva röövlikambaga kasvõi mõneks ajaks samasse kongi sulgeda, et nad saaksid nende röövlite poolt pakutava lisa-turvalisuse puhtisikliku praktika korras ära tõestada! Seda kindlamatel alustel peaksid nad siis edaspidi ju saama oma röövli-turvalisuse luulusid üha valjemalt edasi jahvatada!
Tõsi küll, täiendav vangla-lõimumisprobleem on siin antud juhul veel. Kuskilt nagu tuleks meelde kellegi (vist) meessoost, sügavalt mittetarga isiku sonimislause (üks paljudest muidugi): „Te pole isegi i… (piiks!) ka mitte!" Sellest kokkulaotud sõnadereast lähtuv, kuid käesolevas kontekstis isegi reaalsete sugemetega aspekt võib kongisündmuste loogilist kulgu siiski mõneti muuta…
Planeedid juulis
Juulikuu „planeetide seisu" kohta võib teha sissejuhatava kokkuvõtte: kõik, mis näha on, paistab vaid hommikupoole ööd.
Õhtutaevas sedapuhku planeete ei demonstreeri.
Märgiks kiirelt kohe ka puudujad üles: need on Merkuur ja Marss. Mis neist siis rohkem ikka seekord rääkida.
Veenus on jätkuvalt paistmas hommikuti koidutaevas ning juunis hoo sisse saanud vaatlusaja aeglane pikenemine jätkub.
Kuu alguses tõuseb Veenus kaks tundi enne Päikest, kuu keskel veidi enam kui kaks ja pool tundi enne Päikest ning kuu lõpus juba üle kolme tunni enne Päikest. Arvestades, et Koidutäht paistab väga heleda tähena (terminoloogiliselt on Veenuse heledus -4 tähesuurust), on vaatlustingimused kuu edenedes üha paremad: Veenust ei pea otsima, see hakkab ise silma! Veenus paikneb kokkuvõtvalt öeldes hommikutaevas, üha kõrgemal kirdesuunal.
Vana Kuu kitsas, kuid hästi vaadeldav sirp asub Veenusest ülal ja vasakul 22. juuli hommikul. Julgeks pilti suisa ilusaks ennustada.
Veenus asub enamuse juulikuust Sõnni tähtkujus.
Kuid kuu viimastel päevadel toimub aga Veenusel kiire parteide, vabandust, tähtkujude vahetus.
29. juuli keskpäeva paiku siirdub Veenus Sõnnist Orioni tähtkujju.
Olles Orioni tähtkuju ühe nurga läbinud, jõuab Veenus 31. juuli pealelõunal juba Kaksikute tähtkujju.
Teatud kontekstis astub seega Orion tänavuse juulikuu lõpus ühte ritta tuntud „projektiparteidega" nagu „Jesti-johhaidii-jopv…", „parem-loomsed", „pes Ruplika", „grüüne-küüned", „Sabaerakond" jne… Omakorda Veenus on siis samas reas sellistega nagu Jaa… ah, teate neid pidevaid (mõnikord juba KP-d stardiplatvormina kasutanud) ülejooksikuid niigi küll ja veel…
Veenus saab endast madalamale ning allapoole taevavõlvile kuu teises pooles ka naabri. 13-nda juuli paiku ilmub esialgu väga madalasse koiduvöösse nähtavale ka Jupiter, tõustes pisut üle 1 tunni enne Päikest. Ka Jupiteri vaatlusaeg hakkab tasahilju kasvama; kuu lõpus tõuseb Jupiter 2,5 tundi enne Päikest. Jupiter on sarnaselt Veenusele vaadeldav kui päris-tähtedest heledam hele „täht": heledusega -1,8 tähesuurust (seega Veenus on heledam). Jupiter asub Kaksikute tähtkujus.
Nii et Jupiter ja Veenus hakkavad kuu lõpupoole mõlemad üha pikemalt nähtavad olema ning lisaks sellele on ka planeetide (nurk)vahemaa ööst öösse üha vähenemas. Vaatepilt pole laita.
Kasutada võib muidugi teleskoopi ka. Veenuse teeb ehk huvitavaks tema „teleskoobi-kuju" näiv sarnasus Kuuga, mille faas oleks poolkuust veidi suurem. Omakorda Jupiter paistab teleskoobis päris vahva, paari tumedat vööti kandva kettakesena, mille ümber on päris kitsal kujuteldaval joonel (Jupiteri ekvaatori kohal) võimalik leida ka neli Jupiteri suurimat kaaslast: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto. Kõik need neli ei pruugi muidugi korraga näha olla, olenevalt vaatluse läbiviimise ajamomendist. Nimesilte neil muidugi küljes pole, aga „rusikareegli" järgi paistab Io enamasti Jupiterile kõige lähemal, Callisto aga kaugemal.
Päev hiljem peale kohtumist Veenusega, 23. juuli hommikul, paikneb Kuu omakorda Jupiteri lähistel (Jupiterist kõrgemal). Ööpäeva vältel veelgi kitsamaks muutunud, kuid ikka veel „heas vormis" kuusirbikest on ehk veelgi uhkem vaadata kui päev varem.
Tõsi küll, juba (alles) kella 3–4 paiku hommikul peab asjade ise üle vaatamiseks ju ka üles tõusma, aga kes see viitsib… Kuid ega siingi muret ei ole: eks meie pukki võltsitud „valitsejad" kehtesta astronoomilistel vaatlustel mitteosalemise „trahvid", olenemata mõistagi tegelikust vaatlustel osalemisest.
Ning eks meie, puupead, muidugi hakkamegi „automaksu" eeskujul seda „maksma"… Selle asemel, et Tartu vangla jaoks Rootsi mustadele ust näidata ning hoopis „kohaliku võltsmaterjaliga" see vangla ära sisustada! Vanglasse tuleb mh toppida 600 asemel väidetavalt suisa 700-pealine „dvesti"-jõuk ning see on vaid probleemse jäämäe üks veepealsetest osadest!
Tagasi astronoomia juurde. Kõik juulikuise hommikutaeva planeedid pole veel kokku loetud.
Hommikuti on leitav ka Saturn. See planeet on eelmisest kahest vähem hele (heleduse näit on 0,9 tähesuurust). Samas on Saturn heleduselt võrreldav tavaliste heledamate tähtedega ning kuna juuliööd aegapidi hämarduvad, Saturni vaatlusaeg aga üha pikeneb, on Saturn täitsa kenasti vaadeldav-uuritav.
Saturn paikneb kogu juulikuu jooksul Kalade tähtkujus ja ei osale seega vähemalt sedapuhku tähtkujudevahelises immigratsioonipoliitikas. Üldiselt võib ka kinnitada, et Saturn ongi viiest palja silmaga põhimõtteliselt vaadeldavast planeedist kõige „kodutruum" ning siirdub ühest tähtkujust teise küllaltki harva.
Saturn on leitav kagu-lõunataevas ning tõuseb kuu alguses umbes 3,5 tundi enne Päikest. Edaspidi vaatlusaeg kasvab veelgi ning kuu lõpus on Saturn, kuigi endiselt hommikupoole, nähtav juba suurema osa ööst.
Kuu paistab Saturni lähedal 16-nda juuli hommikul.
Üks huvitav aspekt veel. Uraan ja Neptuun (Pluutost rääkimata) jäävad teatavasti alati liiga tuhmiks, et olla paljale silmale nähtavad. Neptuuni heledus (+8 tähesuurust) jääb nähtavuspiirist
(see on umbes +5,5 kuni +6 tähesuurust, oleneb inimesest) kindlalt allapoole.
Sedapuhku on aga Saturnil kaasas „kutsikas", seda just Neptuuni näol ,mis kogu juulikuu jooksul paikneb Saturnist umbes kahe täiskuu läbimõõdu võrra allpool ja paremal. Teleskoobi kasutaja võib Saturni vaatlemisele vahelduseks püüda toodud (küllaltki ligikaudse) juhise järgi ka Neptuuni üles leida. Asja teeb keerulisemaks siiski see, et Neptuun, kui see ka vaatevälja satub, jääb läbi teleskoobi vaadates täiesti sarnaseks tavalise tähekesega (jällegi: pole ju nimesilti küljes).
Tuleks vaadelda, kui ilm lubab, mitmetel erinevatel öödel, püüdes juba esimesest korrast alates jätta teleskoobis paistev, kõige tõenäolisemana tunduv Neptuuni sisaldav täheline vaatepilt meelde; kasulik on see vaatluse käigus ligikaudseltki nõrgapoolse taskulambikese abiga paberile visandada. Kui ööde vaheldudes saab märgatavaks 1 tähe asukoha muutikkus teiste taustal, siis olemegi Neptuuni fikseerinud. Kindluse mõttes võiks teleskoobi vaateväljas fikseerida ja üles märkida ning eri öödel jälgida rohkem kui ühte lähestikust taevaala.
Siinkohal on esitatud üks võimalik Neptuuni otsinguskeem.
Neptuuni otsimise protseduuri mõttes ei ole mõtet eri ööde jaoks vahetada teleskoopi, mitte ka teleskoobi okulaari. Seda kõike selleks, et vaatevälja mastaape mitte muuta. Vastasel juhul oleks Neptuuni fikseeritud kujul üles leidmine üha vähem tõenäoline.
Ärgem siis unustagem, et tavaline teleskoop pöörab vaatepildi ümber; küll aga mitte binokkel!
Muidugi, kes kasutab teleskoobiga fotografeerimise võtteid, sellel juhtumil on asjad lihtsamad. Kuid kas siis alati ongi vaja lasta aparaatidel kõike automaatselt ära teha?
Saturnist ka veel. Saturni kuulus rõngas, õigemini üksteise sees paiknevate rõngaste süsteem on Maa ja Saturni vastastikuse geomeetrilise paigutuse tõttu Maalt praegu vaadeldav peaaegu Saturni rõnga tasandi sihis ning seetõttu on rõngas nähtav küllaltki kitsa ribana.
Kuu faasid: esimene veerand 2-sel 22.30, täiskuu 10-ndal kell 23.37, viimane veerand 18-ndal kell 3.38, kuuloomine 24-ndal kell 22.11.
Üldine juulikuu taevapilt
Valged ööd, millest eelmise kahe kuu ülevaates pikalt juttu oli, kanduvad juunist ka juulikuusse. Võib öelda, et juuli esimene pool, teatud mööndustega kaks esimest kolmandikku, jätkavad juunikuust tuttavat valge öö joont: kesköölgi eha-koidukuma esindav madal põhjataevas suudab päris hästi „ära valgustada" ka ülejäänud taevavõlvi ning eriti palju tähti näha ei ole.
Kõrgel-kõrgel kagu-lõunataevas kiirgab õhtuti Veega, temast lääne pool (vasakul) Deeneb, ning neist madalamal, aidates kokkuvõttes moodustada midagi võrdhaarse kolmnurga taolist, paistab Altair; edela-läänetaevas on näha oranzi tooniga Arktuurus ning madalas kirdekaares võib leida Kapella. Väga madalast lõunataevast on üles leitav punakas Antaares. Planeetidega (nt Antaarese ja Marsi) segi minekut pole karta: neid ju parajasti õhtuti pole. Küllaltki madalas edelataevas on õhtuti esialgu veel leitav ka Spiika; pärast juuli 1. nädala möödumist kaob Spiika ehavalgusse.
Antares loojub kesköö aegu. Arktuurus paistab esialgu hommikuni; kuu teises pooles aga hakkab täht „vaikselt" loojuma enne hommiku saabumist.
Suvekolmnurk (Veega, Deeneb, Altair) liigub hommikuks edela-läänekaarde, kuid on ikka kõrgel. Kapella tõuseb kirde poolt hommikuks kõrgemale.
Need mõned tähed on (sh viimastel kuudel) Objektiivi Astronoomianurkades päris korduvalt mainimist leidnud. Pole aga miskit imestada: ei eksisteeri ühtki sellist ööd Eestimaa taevas terve aasta vältel, kui just neidsamu heledaid tähti: Suvekolmnurga liikmeid, Kapellat ja Arktuurust terve öö jooksul näha pole. Veega, Deeneb ja Kapella on aga Eestis suisa loojumatud. Asendid taevavõlvil on mõistagi muutlikud, kuna Maa ju pöörleb. Meie, pöörleva Maa pealt vaadates, tunnetame hoopiski peegelpilti: tähistaevas näib aegapidi pöörlevat; Päike tõuseb ja loojub, Kuu ja planeedid samuti.
Heledust ju samuti jagub. Arktuurus on kõigist Eestis (kasvõi mõnel aastaajal) näha olevaist tähtedest heleduselt teine (-0,05 tähesuurust), Veega kohe kolmas (0,03 tähesuurust) ning sama tihedalt Kapella (0,08 tähesuurust) järjekorras neljas. Teatavasti on heleduste skaala selline, et mida heledam täht (planeet, Kuu, Päike samuti), seda arvuliselt madalam on heleduse näit, ulatudes ka negatiivsetesse väärtustesse. Algajat taevahuvilist arvatavasti eksitav termin „tähesuurus" iseloomustab aga mitte tähe läbimõõtu, vaid just tema heledust.
Juulikuises hommikutaevas on siis sedapuhku 3 planeeti (arvestamata nähtamatut Neptuuni). Ega need tähtkujud, mis seoses planeetidega mainiti, ise veel juulitaevas nähtavad polegi.
Eelnevas jäi mainimata, et 13-ndal juulill möödub planeet Veenus tähest Aldebaran 3,1 kraadi ehk umbes kuue täiskuu läbimõõdu võrra põhja poolt. Madalas idakaares vaadatuna tähendab see antud juhul seda, et Veenus asub üleval ja pisut vasakul pool Aldebaranist (Aldebaran asub Sõnni tähtkujus). Miks seda üldse mainida? Asi on selles, et just neil päevil on ka Aldebaran hommikuses koiduvöös üldse nähtavale ilmumas. Kontrolligem siis oma silmaga, kas Aldebaran on 13-ndal juba üles leitav või veel mitte.
Kolmanda dekaadi algupoolel, 22-se paiku ja edaspidi, võib hakata märkama, et hommikusse madalasse kirdetaevasse on ilmunud Kastor (ülemine) ja Polluks (alumine) Kaksikute tähtkujust.
Tähed taeva tagasi!
Kui jälgida selget tähistaevast umbkaudu 25. juulit ümbritseval, umbes nädalapikkusel öö-aegreal, võib märgata tähistaeva täheliste liikmete arvu kiiret kasvu. Nii et juuli viimastel öödel on „tähed taevas tagasi". Ka Linnutee, mis kulgeb parajasti soodsas asendis lagipealt ehk seniidist lõunakaare suunas, peaks kuu lõpuöösiti aimatavaks saama hakkama. Selleks kõigeks on ju ka aeg: märgatavalt valged ööd on juba ligikaudu kahe kuu pikkuseks veninud. Kuigi, muidugi, tippaeg seoses Koidu ja Hämarikuga oli suvise pööripäeva ja jaanipäeva aegu.
28. juulil lõpeb ka ametlik nautiline valge öö, kui Päike ei laskunud silmapiirist allapoole kui 12 kaarekraadi (alguse sai nautiline valge öö teatavasti 16. mail).
Täispimedaina näivad selged ööd, mida viimati, ehkki vaid mõne napi tunni vältel, saime nautida mai esimestel öödel, jäävad esialgu veel ootele.
Lendtähti ka!
Pimedate öödega seondub ju ka „langevate tähtede" nägemise võimalus. Tõsi küll, eriti heledad, boliidideks nimetatavad meteoorid võivad äärmuslikumatel juhtudel ka päeval näha olla.
Kui taevasse tormab kihutama suisa „teine Päike", siis on oht, et sellele järgneb pikselööki meenutav raksatus: Maale, kusjuures kuhugi (suhtelisse) lähipiirkonda, on langenud märkimisväärne meteoriit. Paraku just sellised juhtumid on küllalt määramatu loomuga.
Siiski, teisest küljest ollakse üha enam suutelised ette ära avastama just eriti suuri ja massivseid potentsiaalseid kosmilisi ohuallikaid. Välja töötamisel ja ning üha suuremal määral ka juba välja töötatud on ka meetmed, kuidas mingi kindlalt ohtlikuks tõendatud „asteroidikese" pihta lennutada mõni Maalt saadetud rakett. Olgugi selle „müks" kosmoseobjektile ka suhteliselt kerge, võimaldaks see suunata ohtliku taevakeha liikumissuunda veidigi muutuma. Kui isegi kasvõi väikese nurga all, kuid piisavalt aegsasti, leiab aset „kosmilise kamaka" algse liikumissuuna muutus, on palju kasu sellestki. Pika aja ja seega ka pika trajektoori ehk teepikkuse mõttes on ohuallika Maast kõrvale hälbimise ulatus täiesti arvestatav ning nii saabki potentsiaalne kosmilise „pommitaja" Maast mööda liikuma suunatud.
Tuleme meteooride juurde tagasi, arvestades järgnevas siiski vaid nende „tavaliste", väga pisikeste „kosmilise prügi" osakestega. Mitmel juhul on tegu meteoorivooluga, kus nn piklik „koondpilv", sisaldades palju osakesi, kohtudes Maaga, igal aastal umbes samal ajal, põhjustabki järjekordse meteoorivoo. Reeglina sellised voolumeteoorid raskemaid kamakaid ei sisalda. Kuigi 100 protsenti kindel ei saa ka olla.
Juulikuu taustsüsteemis võiks ära mainida delta-akvariidide. Tegu on küllaltki hajusa meteoorivooluga, mille suhteliselt halvasti välja eralduv maksimum peaks sattuma 28/29. juuli ööle. Midagi erilist ilmselt oodata ei ole, kuid aeg-ajalt võiks siiski veidi aega taevasse vaadata, iseäranis öö hommikpoolsel osal.
Loo lõpu suunas
Pühadeaegne ostubuum, et oma viimasedki sendid igatsugu poe-kohtades kosutava jaaniõlle-jaaniveini-jaaniviina nimel ära anda, on sedapuhku jälle vaibunud. Kuid egas poodides käimine kunagi ka otsa saa. Sellest ehk pisut lähemalt seekordse jutu viimases, tõsiteaduslikkusega võrreldes märksa igavamat sorti alapunktis.
Noppeid ühe kaubanduskeskuse külastamisest
Kaubanduskeskuse välisuksest siseneb veidi kühmus, hõredate valgete juustega vanem inimene kandekotiga. Kohe ollakse tal teed ära lõigates vastas.
„Tervist, härra!"
„Tere…"
„On teil hetk aega?"
„Noh, ee… ma ei tea…"
„See läheb kiiresti. Vahest pühendate meile ühe minuti?"
„Noh, nojah…"
„Sooviksin tuvustada meie firma kaudu sissetoodavaid uusimaid trende Eestis ja kogu progressiivses läänemaailmas!" Te ju olete kindlasti uuendusmeelne inimene, eks ole?"
„Noh, vist jah…"
„Väga hea! Minu nimi on Lembit Lämmataja. Kas tohib küsida, millne on Teie arvamus eutanaasiast?"
„Eutanaasiast!?!"
„Oh, ärge erutuge, see oli lihtsalt niisama muuseas küsimus.
Eutanaasia on aga tänapäeval ka noorte hulgas väga moodne trend. Uskuge, paljud meie kliendid ehmatasid samuti esimese hooga. Kuid asi on palju lihtsam kui Te arvata oskategi!"
„Kas tõesti? Ei tea nüüd…"
„Pole viga! Tõesti, tülitame Teid veel ainult ühe silmapilgu. Pole ju probleemi, eks?"
„Noo-jah…"
„Suurepärane!" Me sooviksime Teile tutvustada eutanaasia kõige kaasaegsemaid ja mugavamaid varaiante. Ning mis kõige olulisem, need meie firma tooted läheksid Teile ka maksma oluliselt vähem kui senised, teiste firmade poolt pakutavad!"
„Ah et nii kohe… Noh, ma ei tea ikka nüüd… See eutanaasia asi… See on ikka kuidagi nii…"
„Uskuge mind! Kaasaegne inimene harjub kõige uuega väga kiiresti! Kindlasti ka Teie! Annan ausõna, et hiljem Te veel tänate meid eutanaasia vastuvõtmise eest!"
„Ei ma ikka ei tea… Need lame-maa-mehed või kuidas see Aktuaalne Kaamera neid eile jälle nimetaski, need olla ju ka kogu aeg ütelnud, et see eutanaasia värk on üks inimsusevastane genotsiid ja eks ma mõtlen ise ju ka, et kuidas ikka nii saab, et…"
„Haa-haa-haaa! Te olete naljamees, ma näen! Hah-hah-haa! Sander, tule korraks siia, siin saab nalja! Sander, see härra siin ütles, et… Ei ma ei või… Haah-haah-haah-hooh, hõõh, hääh, õäh, äh, öhhh…"
„Möh., Lemps?", saabub pisut eemalt kohale teine kuju, see Sandriks hüütu.
„Ah ei miskit, siin härra tegi head nalja praegu, rääkis just uue poetaguste-anekdoodi. Õõ-õhh-õhh….. Okei… Olgu… Vabandust. Oh, andke andeks, lugupeetud härra. Te lihtsalt ütlesite seda nii naljakalt… eh…eh… eheh…"
Kerge hingetõmbepaus. „Suunamuditav" kodanik on ka juba üsna ära „tinistatud" ning pilgutab arusaamatuses silmi. Toibumisaega talle aga ei anta.
„Niisiis, härra, lubage tutvustada: minu kolleg Sander Süstija!", teeb Lembit Lämmataja avara žesti teisele tegelasele.
„Kuna meie firma eutanaasia-toodang on väga mitmekesine, tutvustame meie koos Sandriga suisa meie firma raamides eutanaasia erinevaid võimalusi. Sander, sul vist hetkel klienti ei ole?"
„Ei ole." (Sosinal, kuid siiski kuuldavalt): „Pani jooksu, raibe!"
„He-he-hee. Nali. Mul kolleeg teeb kah head nalja. Te, härra, mõjute oma huumoriga nakkavalt!" (Vibutab samas Sandri suunas salaja rusikat.)
„Aga vahest astuksime nüüd edasi taharuumi, seal on brošüürid eutanaasia erinevate vormide kohta!", arendab Lämmataja-Lemps sündmusi hooga edasi. „Saame Teile otseselt tutvustada ka näidiseksmplare!"
Lemps teeb kolleeg Süstla-Sandri poole salamärgi ning kõik kolm, klient keskel, juba sammuvadki tihedas grupis tagaruumi ukse suunas.
„Aga mul ei ole siiski aega, ma pidin ju poodi min…", pomiseb täiesti segadusse aetud „tinistatu".
„Rahunege, see protseduur kestab imelühikest aega, Teie eluea ja isegi poeskäiguga võrreldes on see suisa märkamatu!"
Heas usus poodi tulnu juhatatakse kiiresti ja kindlalt mingist tumedast ning helikindlast uksest sisse. Uks kõigi kolme järel sulgub ning lukustatakse.
Paus. Hoolikas uurija (keda kohal ei ole…) võiks märgata, et kaubanduskeskuse kaamerad lülituvad välja. Kuid eks seda ole ennegi juhtunud…
Tagaruumi helikindel uks ostukeskuse pimedas nurgas avaneb viimaks uuesti. Üks meestest väljub vaikselt, vaatab ringi, teeb ukse taha hoiatava žesti ning sulgeb selle taas. Vaikselt ning tähelepandamatult väljub mees keskuse välisuksest. Riietuse põhjal võib juba eemalt otsustada, et see on keegi neljas, juba eelnevalt tagaruumis oodanud meesterahvas, mitte need avalikud eutanaasia-reklaamijad ega ka mitte nende kliendist ohver. (Seda viimast varianti polegi ju mõtet enam eeldada…)
Tundmatu teeb uulitsatel mõned osavad haagid ning astub viimaks ühes ilma „liikluskaamerateta" kõrvaltänavas ühte majja sisse. Siseneb ühte tuppa, avab üsna keskelt ühe mitte just eriti õhukese vihiku ning teeb esimesele vabale reale teatud spetsiifilise märke.
Siis raputab lahti kaenlasserullitud ning seni märkamatuks jäänud kandekoti, võtab sealt välja vahetusriided ning riietub lühikese ajavahemiku järel juba teist korda ümber, õigemini, riietub nüüd „tagasi".
Oh seda imet! Keset tuba seisab elusuuruses meie endine poekülastaja! Siiski on ka märgatavaid muutusi: lumivalge hõre parukas on kadunud, rüht sirgunud, õlad laienenud ning aastaidki suisa mitmekümne võrra vähemaks jäänud. Hiljutine „tinistatu" pakib ülearused riided omakorda uuesti kotti (kus veidi tundub miskit muudki kasulikku olevat), pomiseb: „Kaks rotti jälle vähem!", ning astub ukse poole.
Tänaval tuleb talle kuskilt vastu üks teine, (meile) tõesti tundmatu mees. Mehed vahetavad omavahel kerge muige ja peanoogutuse ning lähevad omi radu edasi.
Siis astub sama, salapärase maja uksest, mõneks hetkeks sisse juba see teine mees, kandes avarate riiete vahel märkamatult kaenla all samuti üht rullikeeratud kandekotti…
Mõni aeg hiljem avaneb sellesama maja välisuks väljastpoolt uuesti. Ka see, taas üks tugev ja tundmatu siseneja, saabub kodukandi puhastusmissioonilt…
Kulub siiski veel mõnda aega, enne kui selle salapärase maja ustel on põhjust üha harvemini avaneda ning uksehingedki
lõpuks tasapisi roostetama hakkavad…
See maja pole kusjuures sugugi ainus omataoline. Ka teistes taolistes, tähelepandamatutes majades, paiknevad salapärased kaustikud saavad oma kasutuselevõtu eesmärgid täidetud….
Siinkohal on paslik kogu lugu lõpetada ajakohase looga: „Saa vabaks, Eesti meri!"