Kätte on jõudnud valged ööd. Mida aasta kõige lühematel öödel taevalaotuses imetleda on, selgitab astronoom Alar Puss.
Valged ning lühikesed juuniööd
Juunikuu on valgete ööde kuu. Mõnikord räägitakse, et jaaniöö on aasta kõige lühem öö ning just sel ööl leiab aset Koidu ja Hämariku kohtumine. Selles väites on tõetera olemas. Kuid mitte ka üleni. Uurime asja lähemalt, eeldades vaikimisi ka selget ilma.
Kogu juunikuu jooksul on ööd lühikesed ning valged. Koidu ning Hämariku punapõseline kohtumine leiab aset igal selgel varasuvisel ööl. Ligikaudu 18 tunni või pisut enamagi vältel kõrgelt üle taeva kulgev päikeseketas loojub alles hilisel õhtutunnil. Päike ei looju juunikuus mitte läände, vaid hoopis märksa „paremale poole", loodesse.
Hämardumine laseb end vaatamata hilisele tunnile ikkagi oodata. Värviline hämarikukuma loodetaevas nõrgeneb üpris aeglases tempos ning ega see ära ei kaogi; lisaks jääb suhteliselt hele värvitu foon haarama ka kogu ülejäänud taevalaotust.
Juuniööd on lühikesed. Kui Päike on üle silmapiiri üle 18 tunni ööpäevas, siis ega öötundide jaoks jäägi rohkem aega kui vaevu 6 tunni kandis. Ehakuma loodes, säilitades oma punakaskollase värvuse, kandub aegapidi otse põhjataevasse, mis seega moodustab heledaima osa juuniöö niigi heledavõitu taevakuplist. Vaid ühte tähte, mitte eriti kõrgel, võib selles heledas taevapiirkonnas märgata.
Kulub veel paar tunnikest ning juba võib tähele panna, et ehakuma on purjetanud juba kirdesuunda ning niigi suhteliselt vähesed näha olevad tähed hakkavad kahvatuma ning vaateväljalt kaduma – ehakumast on sujuvalt saanud koidukuma. Veel mõnda aega kannatust ning Päike juba tõusebki; alanud on uus pikk juunipäev.
Päike tõuseb juunis kirdest, idasuunast vasakul pool.
Mõistagi on võimalik selgeid juunikuu öid kujutada ka palju romantilisemal moel, sest juunikuu ööd pole mõnigi kord mõeldud magamiseks. Lühikese juuniöö kulgemisest on väga ilusa loo, „Koit ja Hämarik", kirjutanud Friedrich Robert Faehlmann, muuseas ka Eesti rahvuseepose üks loojatest. Nimetatud lugu väärib ka siinkohal paarist kohast (pisut kaasajastatud sõnastuses) tsiteerimist.
„See ilus aeg oli nüüd saabunud, kus lilled õitsevad ja lõhnavad, ja kus linnud ning inimesed täitsid lauludega ruumi Ilmarise võlvi all, – siis vaatasid mõlemad teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse, ja kui kustuv päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vastastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku."
„Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva Päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest."
Juunikuu öös jalutada on tõesti ilus. Kui vaid… need neetud sääsed sageli segamas poleks!
Sinna kogu see luuleline ilu nüüd kaduski… Kuid egas üks reaalvaldkonna inimene, kelleks ka allakirjutanu end ometigi pidada julgeb, võigi ometi liialt lüürilistele toonidele puhkama jääda!
Valged ööd kestavad tegelikult veel märksa kauem kui neli nädalat. Juba maikuu viimane kolmandik võib uhkustada üsnagi juunikuud meenutavate valgete öödega ning ka juulikuu saabumine ei löö kaugeltki mitte hoobilt „platsi pimedaks" (sellest ehk järgmises kuus veidi lähemalt). Teisalt, ühte kuusse, sh juunisse, mahubki ju umbes 4 nädalat ning selles osas on Koidu ja Hämariku juunikuine armulugu kenasti korrektse ajalise piiranguga. Kuid vaatluslikud astronoomilised faktid kõnelevad tõepoolset, et see kena „romaan" kestab kauemgi. Igal aastal.
Maikuu loos oli juttu astronoomilistest ja nautilistest valgetest öödest, mis püsivad Eestis läbi kogu juunikuu. Eestist põhja pool eksisteerib ka tsiviilne valge öö, kus Päike ei lange isegi 6 kraadi alla silmpiiri. Nii valgeid öid meie maale siiski ei jätku; tsiviilsete valgete ööde nautimiseks tuleb üle Soome lahe minna: „Tule Soome nüüd sa, mine Soome nüüd sa, kas uju või sõida või sõua…"
Pisut romantikavaesemalt
Mida enam Eestist lõuna poole liikuda, seda hämaramaks muutuvad ka juuniööd.
Praktiliselt päris pimedate ööde hinnangulise ümmarguse maksimaalse põhjapoolse piiri (ühtlasi valgete ööde maksimaalse ulatuse lõunapiiri) 21. juunil võiks paigutada ümmarguse arvu mõttes umbes 50. laiuskraadile (tegelikult ehk isegi kraadi jagu põhja poole). Piirist napilt põhja poole jääb Inglismaa, lõuna poole aga Prantsumaa. Prantslastele seega valgeid ööd ei paista. Kuid ka Inglismaa juuniööd on siiski üpris hämarad. „Pimedale poolele" jääb ka Saksamaa lõunapoolne osa, suurem osa Tšehhimaast, Poola lõunariba, umbes kaks kolmandikku Ukrainast. Ööpimedus valitseb alati Slovakkias, Austrias, Ungaris, Šveitsis, Itaalias, Pürenee ja Balkani poolsaartel. Nii, et Euroopa lõunapoolses osas on öösiti pime ka suvisel pööripäeval. Pole siis ka eriline ime, et just Itaalia juurtega peaks olema kuulus „kolme-apelsini-ütelus": „Ööd on siin mustad!"
Näpuga järge ajades paikneb astronoomilise hämariku teoreetiline lõunapiir suvisel pööripäeval 50. laiuskraadist umbes poolteist laiuskraadi siiski veel rohkem lõuna pool. Kuid eriti oluliselt see esitatud riikide jaotust ei muuda; vaid Tšehhi jääb sellises arvestuses rohkem „valgele" poolele. Kokkuvõttes on Tšehhis suvise pööripäeva täieliku ööpimeduse osas suhteliselt piiripealne olukord, kokkuvõttes on seal praktiliselt siiski pime.
Kalendrit 21. juunist mõttes edasi või ka tagasi kerides „kerkib" valgete ööde lõunapiir üha enam põhja poole, jõudes mõistagi ka Eestini. Nagu juba maikuus juttu oli, lõpevad kottpimedad selged keskööd Eestis mai esimese nädala lõpupoole ning algavad uuesti augusti esimese nädala lõpus.
Mida enam kevadise või sügisese pööripäeva suunas kalendriaega „keerata", seda enam liigub põhja suunas piir, kus valged ööd esinevad, s.t ööpimedus tungib lõuna poolt peale.
Üha enam põhja poole taandub samamoodi ka polaarpäeva (kui Päike ööpäeva jooksul ei loojugi) lõunapiir. Kuni saabub sügisene pööripäev ning Päike loojub siis ka põhjapoolusel. Edaspidi jääb põhjapooluse ümbrusesse vaid öine eha- ja koiduvalgus, mille lõunapiir endiselt, päev-päevalt, üha poolusele läheneb.
Põhjapoolusel hakkab alates sügisesest pööripäevast esialgu Päikese asemel ümber silmapiiri pikalt tiirutama hämarikukuma. Seegi kuma hakkab iga ööpäevaga siiski üha nõrgenema. Möödub ööpäev ööpäeva järel ning põhjapoolusele lasub viimaks ka päris-pimedus. Polaarpäevast põhjapoolusel on seega saanud algul „liht-polaaröö", seejärel lõpuks ka pime polaaröö.
Kõige kaugemale lõunasse, põhjapolaarjooneni, ulatub polaaröö 21. detsembril, kusjuures „liht-polaaröö" ulatub siis põhjapolaarjooneni, pimeda polaaröö ulatus ümber pooluse on aga märksa väiksem. Ööpäevase üleni pimeda selge polaaröö maksimaalne ulatus põhjapooluselt lõuna poole (21. detsembril) kulgeb Teravmägedest pisut põhja pool.
Lõunapoolusel saab septembris aga rõõmustada hoopis sealse polaarpäeva alguse ning poolust ümbritsevas piirkonnas valgete ööde arenemise alguse üle. Juunikuus valitseb sealkandis aga maksimaalse ulatusega polaaröö.
Polaarpäeva temaatika juurde tuleme varsti tagasi.
Suvi algab (suvisel pööripäeval) tänavu 21. juunil kell 5.42. Seega on 21. juuni selline päev aastas, kus Päikest kõige pikemalt näha saab. Võib ka nii öelda, et on aasta kõige pikem päev. Samuti näitab toodud kellaaeg, et 20-nda juuni öö vastu 21-st juunit on aasta kõige lühem, mitte kolm ööd hiljem saabuv jaaniöö.
Samas on siin tegu siiski suhteliselt mõttetu tähenärimisega: mainitud ööde pikkuste erinevus jääb 1 minuti suurusjärku, kui sedagi.
Põhjapolaarjoonest
Läheme jälle mõttes Eestist üha enam põhja poole. Kuni jõuame põhjapolaarjoonele, mis läbib siinkandis Soome, Rootsi ja Norra. Väga kaugel Eestist see polegi.
Mis joon see põhjapolaarjoon selline siis on? See kujuteldav ringjoon ümber põhjapooluse märgib maha maksimaalsed suvise polaarpäeva ja talvise polaaröö ulatuse piirid põhjapoolusest eemal.
Unustame hetkeks tõsiasja, et Päike ei paista meile, Maa elanikele, punktikujulisena, vaid heleda kettana. Samuti ärme arvestame hetkel Maad ümbritseva õhukihi ehk atmosfääri olemasolu. Nendel tingimustel võime ette kujutada, et põhjapolaarjoonel on ühelainsal ööpäeval aastas (talvisel pööripäeval detsembris) polaaröö, kui Päike ei tõusegi. Samuti on põhjapolaarjoonel ühelainsal ööpäeval polaarpäev, kui Päike ei vajugi silmapiirist allapoole. See päev on suvine pööripäev, 21. juuni.
Päikese praktilise nähtavuse osas silmapiiril tuleb aga arvestada sellega, et eelmises lõigus räägitud jutus on silmas peetud Päikese näiva ketta keskpunkti. Teiste tähtede puhul oleks asi lihtne: suurte kauguste tõttu nad punktidena ka paistavad. Päike omab aga näivat läbimõõtu diameeetriga pool kaarekraadi; seega Päikese ülemine äär paistab silmapiiri kohal ikka veel, kui ka keskpunkt on äsja juba loojunud. Ka tõusmise korral arvestatakse ikka Päikese ketta ülemist äärt, mitte keskpunkti.
Teise täiendava asjaoluna tuleb arvesse võtta Maa atmosfääri moonutavat mõju Päikese (jt taevakehade) nähtavuspiiridele horisondil. Nähtust tuntakse refraktsiooni nime all. Silmapiiri lähistel asuvatelt taevakehadelt lähtuvad kujuteldavad valguskiired muudavad mõneti oma kulgemise suunda ehk murduvad, enne kui vaatleja silma satuvad. Kokkuvõttes tundub, et kõik taevakehad, sh Päike, asuvad silmapiiri lähistel pisut kõrgemal kui nad tegelikult on.
Mõlemat äsjaesitatud asjaolu arvestades paiknevad „vaatluslikud põhjapolaarjooned" pisut teistes kohtades kui teoreetiline. Suvisel pööripäeval jääb Päikese ülemine äär 21. juuni ööl veel silmapiiri kohale ka teoreetilisest põhjapolaarjoonest pisut lõuna pool. Talvisel pööripäeval tuleb teoreetilisest põhjapolaarjoonest omakorda veidi põhja poole liikuda, et ühel ööpäeval, 21. detsembril, Päikest üldse mitte näha.
Kõrvalekalded sellest õigest ehk teoreetilisest põhjapolaarjoonest mõlemale poole (suvisel pööripäeval siis lõuna poole ning talvisel pööripäeval põhja poole) on ligikaudu 94 km. Väga vähe polegi; väikese Eesti mastaabis praktiliselt Pärnu ja Viljandi vahelise tee pikkus. Või päevakajalisemalt: see on umbes 2/3 „mega-giga-euro" röövimisprojekti Rail Paltiku pikkusest… Või oli see „a" asemel „e" selles teises sõnas?
Miks on siiski „praktiline polaarjoon" kahel, mitte ühel pool päris-polaarjoont?
Ikka sellepärast on asjaolud nii, et suvel käib silmapiiri „Päikese-mäng" põhjasuunal, talvel aga lõuna suunas vaadates. Kui soovime suvel, et vaid ühel, kõige lühemal juuniööl, 20. juunil vastu 21. juunit, Päike ei loojukski, tuleb liikuda teoreetiliselt polaaarjoonelt 94 km lõuna poole, et Päikese ketta raadiuse ja Maa atmosfääri „jälgi kaotada"; talvel tuleb „ühekordse" polaaröö ehk Päikese üleni mittetõusmise saavutamiseks 21. detsembril liikuda aga sama palju põhja poole.
Kokku on selle „polaarjoone-koridori" kogulaius seega 188 km; üsna täpselt vastab see Tallinna ja Tartu vahekaugusele piki põhimaanteed.
Polaarpäevast
Liigume nüüd põhjapolaarjoon(t)est edasi põhja poole. Märkame, et niimoodi kasvab üha selliste ööpäevade arv 21. juuni ümber, kus Päike öösiti ei loojugi. Kollane ketas vajub küll loode-põhjasuunda jõudes päris madalale, kuid liigub üle põhjameridiaani kirde poole ning hakkab taas kõrgemale tõusma. Täpselt analoogiliselt nagu nt Eestis toimib Päikese hajunud valgus Koidu ja Hämariku kohtumisena.
Üha enam põhja poole minnes väheneb ühtlasi pidevalt ka Päikese keskpäevane kõrgus lõunasuunal.
Kujutame nüüd ette, et jõuame just 21. juunil suisa põhjapoolusele välja. Päike käitub nüüd üpris eriskummaliselt, tehes ööpäeva vältel taevasfääril täisringi, kuid jäädes kogu aeg samale kõrgusele, nimelt 23 kraadi ning 26 kaaresekundi kõrgusele, arvestades jällegi Päikese näiva ketta keskpunkti. Valguse murdumise aspekti pole antud juhul eriti vaja arvestada, sest Päike on silmapiirist nüüd siiski märgatavalt kõrgemal.
Põhjapoolusel, muuseas, muutuvad kõik liikumissuunad lõunasuunalisteks. Sellepärast see punkt ju põhjapoolus ongi!
Eestimaise suvise pööripäeva keskpäeval paikneb Päike umbes 55 kraadi kõrgusel (Lõuna-Eestis on keskpäevane Päike pisut kõrgemal, Põhja-Eestis madalamal); selles võrdluses on suvisel pööripäeval põhjapooluselt vaadates pööripäeva „polaar-Päike" siiski madalas asendis.
Polaarpäev kestab põhjapoolusel pool aastat; kevadisest pööripäevast sügisese pööripäevani. Võrreldes 21. juuniga paikneb Päike kõigil ülejäänud päevadel põhjapoolusel aina madalamal.
20. märtsil ja 23. septembril tiirutab vastavalt tõusev või loojuv Päike mitmeid pikki tunde otse silmapiiril; näha on vaid Päikeseketta ülemine osa. (Jätsime siinkohal kiirte murdumise Maa atmosfääris arvestamata.)
Aasta teisel poolel valitseb põhjapoolusel ja selle ümbruses polaaröö: selle perioodi vältel Päike ei tõusegi. Tõsi küll, PIME polaaröö kestab seal vähem kui pool aastat. Sest ärme Hämarikku ja Koitu selgi juhtumil unustame, kuigi poolustel nad kahjuks kokku ei saa.
Ehakuma olemuse suunas
Tuleme nüüd jälle oma armsale Eestimaale, kus polaarpäevi juunikuus (ega ka muul ajal) ei esine, küll vältab kogu öö Koidu ja Hämariku kohtumine. Mis asi see ehakuma (või koidukuma) aga õieti on?
Ah jaa, enne veel: egas kirjapilt ju valeta. Kas siin ei kajastu lisaks ka kahe kauni neiu: Eha ja Hämariku konkurents? Jätame selle küsimuse folkloristide hooleks.
Juba maikuu loos sai korraks mainitud päevase taevasina põhjust. Asume nüüd sellega seonduvat samm-sammult lähemalt uurima.
Maa atmosfäär ei põhjusta ainult valguskiirte murdumist õhus ehk peenema nimetusega refraktsiooni. Atmosfäär põhjustab ka valguse hajumist. Valguse hajumine on meile väga vajalik protsess, sest seetõttu ongi päeval valgustatud ka need esemed, kuhu Päikese kiirgus otse ei lange. Samuti on valgustatud ju ka sinisena paistev selge õhk, samuti pilved. Kõik see kokku ongi ju päevavalgus!
Mis toimub Kuul ning keda selle peale saata?
Kuu peal ringi vaadates (seal ju atmosfääri pole) oleks olukord täiesti harjumatu. Päikese paistel on muidugi Kuu pind nähtav, kuid eks sa proovi kuhugi varju sattuda; nt mingi künka taha või kasvõi enda raketi varju. Veelgi enam, piisab Päikesele selja pööramisest. Otsekohe valitseb ümberringi kottpimedus, kui just mõnelt künkanõlvalt või esemelt ei satu otsest Päikese valgust otse silma peegelduma. Vaid tähtede ja planeetide nõrk kuma on nähtav. Täpselt nagu öösel. Varjus olles pole palju vahet, kas Päike on üle silmapiiri või mitte.
Päikeseketas ise paistab rohelisema tooniga kui Maalt vaadates; taevas on täiesti must ning tähed säravad; seda ka mitte varjust, vaid lagedalt vaadeldes. Tõsi küll, terav Päikese kiirgus paneb silmi kissitama; selle võrra paistavad tähed siis veidi tuhmimad.
Võib-olla on eelnenud lõikude sisu raske uskuda. Kuid siinkohal on tõesti mõttekas parafraseerida viimasel ajal levinud ning kahjuks halenaljaka staatuse saanud üleskutset: „Usun teadusesse!" Kahtlejale võiks ju ka öelda, et „Mine Kuu peale!", kuid see lausejupp kõlab ju veel palju hullemini… Samas, Kuu peal on ju ometi ka käidud. Need olid küll vaid ameeriklased, aga ikkagi inimesed!
Atmosfääri puudumise tõttu puuduvad Kuul ka tuuled. Miihaleid ehk hiigeltuulikuid on sinna peaaegu sama vähe majanduslikult mõtet püsti panna kui ka Maale, kus igal pool aeg-ajalt mingi tuuleke siiski ju puhub, kuigi muidugi mitte alati. Eks tuleb siis Kuu peale miihalite kõrvale ka tavalised elektrigeneraatorid ehitada; siin on juba üsna üksühene suhe meie Eestimaale toppida tahetavate miihal-monstrumite plaaniga.
Päikesepaneelid on küll Kuu peal justkui kindlad. Päike paistab Kuu peal mingis suvalises punktis (sealseid poolusi arvestamata) peaaegu 15 Maa ööpäeva järjest. Seega nii saaks elektrit toota „täie auruga". Tõsi küll, „aur" vajub maha järgmise peaaegu 15 Maa ööpäevaga, kui kohe kindlasti ei esine ei Päikest ega tuult!
Ometi on tuulikuärikate sõna otseses mõttes raketti toppimine ja Kuu peale saatmise mõte täitsa jumekas. Teeme ära!
Seda enam, et Eestil on juba kosmoseriigina teatud kogemusi. Pikalt juba ette väga kuulsaks hõisatud pisikesed, praktiliselt pihku ära mahtuvad „tudengikuubikud" ESTCube-1 ning ning hiljem ka 2, Prantsuse Guajaanast, muude ning palju tähtsamate aparaatide sekka lükatuna, rakettidega teele lennutada ju ka lasti. Tõsi küll, teine neist kuupidest põles kohe ära. Number Ühte oli aga võimalik ülivõimsalt reklaamida suisa kaks aastat, enne kui sellele paigutatud raadiosignaalide aparaadid Maa ümber tiirutades lõplikult töötamise lõpetasid.
Lühikokkuvõtteks alateemale võib öelda, et päris põnev ja närvikõditav see Kuu ühe-otsa-reis ka miihalite röövlimeeskonnal olema saab!
Valguse hajumine
Tuleme mõttes tagasi atmosfääri omava Maa peale ning püüame uurida valguse õhus hajumisega seonduvat. Eristatakse kaht hajumise põhiliiki.
Enne kui minna konkreetsemaks, ei jää muud üle kui tuleb jälle füüsika appi kutsuda. Päris mitmendat korda tuleks meeldetuletuseks märkida, et valgus kujutab endast elektromagnetkiirguse teatud lainepikkuste vahemikku. Konkreetsemalt on ligikaudsed nähtava valguse lainepikkuste võimalikud piirid 380 nanomeetrit kuni 760 nanomeetrit. Konkreetsetel juhtudel need piirid siiski pisut siia-sinna kõiguvad, olenevalt konkreetsest inimesest. (Märkus. 1 nanomeeter tähendab 0,000 000 001 meetrit ehk 10 astmel miinus 9 meetrit. Või kolmandat moodi: 1 miljardik meetrit.)
Pikima lainepikkusega valgus on punane, lühilaineline valgus on sinine, isegi violetne, kuid silm eristab seda viimast juba üpris nõrgalt. Piirdume lühilainelisuse mõttes edaspidises jutus sinist värvi valgusega. Muude lainepikkustega valguskiirguse värvid, nt kollane, jäävad kuskile punase ja sinise vahepeale. Sellest on meil ka eelnevates lugudes veidi juttu olnud.
Kui valguse levikukeskkond on täiesti ühtlane ehk homogeenne, siis valgus ei haju – valguskiirt me külje pealt ei näe. Kuid mingeid ebaühtlusi esineb siiski pea alati.
Mie hajumine
Kui keskkonna ebaühtlused on võrreldes valguse lainepikkusega suured, siis hajub valgus olenemata selle värvist. Nii hajub valgus pilveosakestelt. Pilvi moodustavad veepiisakeste kogumid, olgu need piisad siis vedelas või tahkes olekus. Selline piisakestel, samuti ka tolmuosakestel hajumine on tuntud kui Mie hajumine.
Pilvede „värvus" varieerub valge, halli ja suisa mustja tooni vahel.
Kõik need juhud tähendavad, et tegelikult pole hajunud valguses eristatud „päris" värvusi ehk lainepikkusi. Sügistalvise hooaja „hall ilm" tulenebki sellest, et madalad pilved meil Päikest otse näha ei luba. See Päikese valguse osa, mis meieni siiski mitmete pilveosakestel hajumiste ning ka maailmaruumi tagasi peegeldumise tagajärjel lõpuks jõuab, on aga suhteliselt tuhm ning kõik Päikese hajunud valguse värvid on „tuhmiks valgeks" ehk halliks kokku surutud.
Mustvalge ei ole värviline. Millega võrrelda… Kui keegi veel mäletab mustvalgeid telereid, siis sealgi varieerus „värv" valge, halli ja musta vahel. Päris värvid aga esindatud polnud.
Tihti võime näha pilvi ka valgetena. Eks see asjaolu kinnnitabki, et pilveosakesed hajutavad igat värvi valgust, sest valge värv tähendab ju kõigi värvuste segu.
Tõsi küll, Päike ei kiirga igat värvi valgust võrdse intensiivsusega. Kollane (Kuu peal rohelisem) Päikese ketas paistaks muidu ju valgena. Kuid siiski on Päikese kiirguse jaotus ka eri värvustes ehk erinevates lainepikkustes selleks piisavalt võimas, nö „silmale paras", et Päikese kiirgust peegeldavad pilveosakesed värvilistena (ehk siis Päikese kombel kollastena) siiski ei paista.
Hilisel õhtul või varasel hommikul võivad siiski ka pilved osaliselt värvilistena näha olla. See juhtub siis, kui pilvevaba taevaga seonduv eha- või koidukuma toon pilvedelt peegeldub.
Ka nt päevane paks rünksajupilv silmapiiri lähistel või ka kõrgemal võib paista muidu pigem selge taeva taustal kuidagi tumedalt „potisinisena". Põhjuseks on selge taeva sinise värvuse täiendav pilvelt peegeldumine.
Rayleigh hajumine
Teine tuntud valguse hajumise liik on Rayleigh hajumine ehk molekulaarne hajumine. Sellise hajumise jaoks on vaja keskkonna selliseid ebaühtlusi, mis on mastaabilt palju väiksemad kui valguse lainepikkus (mis on ju ka üpris väike suurus). Selliseks keskkonnaks sobib hästi atmosfääriõhk selges taevas, kus alati ning igal pool tekivad ja kaovad keskkonna teatud minitihendused ja minihõrendused. Kokku tuntakse sellist nähtust atmosfääri fluktuatsioonidena.
Kui heleda valgusallika valguskiired läbi pilvevaba atmosfääri liiguvad, kaldub osa kiirgusest hajumise tõttu liikuma algse valguskiire suunaga võrreldes muudes suundades. Selliseks valgusallikaks sobibki hästi just Päike.
Kuuvalgus, õigemini Kuult peegeldunud Päikese valgus, on juba liialt nõrk, et nähtavat taevasina tekitada, kuid taevafoon muutub siiski heledamaks ning nõrku tähti jääb, olenevalt Kuu faasist, üha vähem nähtavale.
Tuleb panna tähele, et molekulaarne hajumine ei tähenda hajumist üksikutelt molekulidelt. Keskkonna ebahomogeensus tähendab, olgugi väikeses mastaabis, tervete trobikondade õhumolekulide tihedamaid ja hõredamaid „punte", mis alailma tekivad ja kaovad. Just sellisel põhjusel tekibki õhus valguse Rayleigh hajumine, mis muudab päevase selge atmosfääri näivalt „sinivereliseks".
Molekulaarne hajumine ehk Raiylegh hajumine on tugevalt sõltuv valguse lainepikkusest (samuti selle sagedusest). Hajunud kiirguse intensiivsus on pöördvõrdeline lainepikkuse 4. astmega (ehk on võrdeline sageduse 4. astmega). Kuid lühema lainepikkusega (ja ühtlasi suurema) sagedusega valgus ongi ju sinine!
Sellepärast paistabki taevas selgel päeval sinisena. Kuu peal (samuti juba mõnesajast kilomeetrist kõrgemal Maa pinna kohal) seda luksust ei ole: atmosfäär puudub täiesti (Kuul) või on liialt hõre (Maa kõrgatmosfääris); seega on taevas must ja tähed paistavad alati!
Kui Päike on vaid vähesel määral silmapiirist allpool, siis meie taevas sinine ei paista: enamus sinist värvi hajunud valgusest on hajunud kaugele allapoole silmapiiri, pealegi tuleb siinkohal arvestada, et tegelikult on inimsilma võime sinist valgust registreerida nigelavõitu.
Siiski hajuvad õhus mingil määral ka pikema lainepikkusega valguskiirguse komponendid: punane, oranž ja kollane.
Need, kõik kokkuvõttes „sinisest punasemad" kiired, ei haju Päikese vaatesuunast kokkuvõttes väga kaugele ning seetõttu see kaunis ehakuma (või koidukuma) ning ühtlasi ka valgete ööde kesköökuma silmale kenasti vaadeldav ongi.
Kokkuvõtvalt saame päris uhke lause, mille võiks suisa eraldi reale kirjutada.
Taevasina ja koidupuna – atmosfääri fluktuatsioonide tulemus.
Lähemalt õhtu- ja hommikutaeva värvidest
Hämarikutaeva (koidutaeva) värvus varieerub punase, oranži ja kollase vahel. Väga puhta (läbipaistva) atmosfääri puhul on aokuma värvigamma kokkuvõtvalt pigem kollase kui punase tooniga. Kui õhk sisaldab aga rohkem tolmu või veepiisku, siis on toon rohkem punakas.
Eks ta ole: esineb ju termin „põuapunane". Pikk kuivus soodustab aga tolmuosakeste atmosfääri sattumist. Termin „põhi põleb" on kasutusel vahel ka siis, kui õhus on palju veepiisakesi (kuigi pilvedeks koondumata).
Keskeltläbi on hommikune koit pigem veidi rohkem kollane kui õhtutaevas. Seda just selle tõttu, et päevased reeglina suuremad tuulehood keerutavad õhtuks tolmu üles ning Hämariku pale ongi pigem punane, kuid öösel see värvus koos tolmuga tasapisi „settib".
Nii. Isegi Hämariku punastamise põhjused peilisime vist välja.
Mis siiski kindlalt ei tähenda, et Koit ei võiks sama palju või veelgi enam punastada.
Ka loojuva Päikese ketas on suurema tolmu või ka veeauru sisaldusega atmosfääri korral punane.
Sinine ja valkjas taevavärv
Selge päevase taeva värvus pole siiski alati kaunilt sügavsinine. Mõnikord on taevas justkui selge küll, kuid toonilt kuidagi pigem piimjas, valkjas, mis samas kuidagi kombineerub siiski ka sinise tooniga. Selline olukord tähendab, et õhus on märksa „keskmisest rohkem" veepiisakesi, mis samas päris pilvedeks ka kokku pole koondunud. Kuigi pilvi võib muidugi samuti esineda.
Õhu nn tavaline koosseis on selline, kus 78% moodustab lämmastik, 21% hapnik ja ülejäänud materjali osised moodustavad väikeseid protsente. Kurikuulsaks kisendatud süsihappegaas moodustab sealjuures 0,04 protsenti õhu koosisest. Kuid selline õhk on täiesti kuiv õhk; selline jaotuse juures pole arvestatud veeauru osa atmosfääris. Miks?
Probleem on selles, et veeauru osa õhus selle mingis suvalises lokaalsemas piirkonnas on küllalt ebaühtlane. Kui me mängiksime täiesti „ausat mängu", tuleks lisada ka veeauru protsent õhus, mis vaatlejat ümbritseb. Kogu atmosfääris kokku on hinnanguliselt 0,4% veeauru. Veeauru osa juurde arvestades tuleb kõigi ülejäänud õhu koostisgaaside osakaal kokkuvõttes pisut väiksem, et ikka kokku sada protsenti õhu koostises kokku saada. (NB! Ka süsihappegaasi suhteline kogus on seega ju väiksem! Hurraa, seltsimehed!)
Maapinnalähedases atmosfääri piirkonnas on veeauru (muutlik) osa suuremgi: kõrgematel temperatuuridel võib see küündida mõne protsendini õhu koostisest (kuigi võib ka vähem olla); pakaseliste talveilmadega aga jääb veeauru hulk kindlasti alla 1 protsendi.
Sai juba mainitud, et veeauru hulk atmosfääris eri maakera punktide kohal on varieeruv. See määrabki õhu niiskusesisalduse kohapeal antud ajahetkel. Kui veeauru on rohkem, kaasneb sellega suurem absoluutne õhuniiskus, mida mõõdetakse nii rõhu kui ka tiheduse ühikutes. Sest õhu rõhk ja tihedus on omavahel võrdelised suurused.
Teine suurus, mis ka ilmateates sageli ära märgitakse, on suhteline õhuniiskus. See oleneb lisaks absoluutsele õhuniiskusele ka õhu temperatuurist vaatluspiirkonnas. Mida kõrgem temperatuur, seda suurem absoluutne õhuniiskus ehk veeauru hulk õhus vastab sajaprotsendilisele suhtelisele õhuniiskusele.
Sajaprotsendine suhteline õhuniiskus tähendab, et sellel temperatuuril vaatluspiirkonna õhku rohkem veeauru „ei mahu". Kui seda siiski kuidagi lisandub, kondenseerub see koheselt veetilgakestena ümbritsevatele esemetele või atmosfääris asuvatele tahketele aerosooliosakestele, mida leidub alati.
Sellist olukorda tuntakse ka veeauru küllastunud olekuna piirkonnas.
Ligi sajaprotsendise suhtelise õhuniiskusega seostub jahedavõitu tingimustes nt suveöine kaste, talvine hämatis või ka nt hilissügisene kontideni kippuv „jahe märg olek" õues viibides. Samuti on sellistes tingimustes raskem taluda ka talvekülma. Kui aga temperatuur on kõrge suhtelise õhuniiskuse korral samuti kõrge, siis tunnetab inimene omakorda kergesti hoopis kuumust ning tekib, jällegi pigem vastikut, sunduslikku saunasolekut meenutav tunne.
Hommikune kaste või hall päeva edenedes hajub. Absoluutne õhuniiskus ei pruugi üldse väheneda, kuid temperatuur päeval tõuseb ja suhtelise õhuniiskuse protsent seetõttu langeb ning kaste muutub uuesti auruks.
Mida kõrgem temperatuur, seda suurem saab põhimõtteliselt olla absoluutne õhuniiskus. Seega kuumas õhus on veeaurul võimalus suuremas koguses esineda. Samas pole suur absoluutne (ja ka suhteline) õhuniiskus „kohustuslik" ka kõrgetel temperatuuridel.
Veeaur on ilusasti läbipaistev ja ei „valgenda" päevast taevasina.
Kuid mida rohkem veeauru õhk sisaldab, seda enam on tõenäoline ka siin-seal esinevate veepiisakeste olemasolu. Vaat need veepiisakesed, kui neid esineb „tihedamalt kui õigus", moonutavadki kaunist sinitaeva värvi valkjamaks.
Kahvatult valkja tooniga võib selge taevas sageli olla nt troopilise õhumassi sissetungil (üldiselt lõuna või kagu poolt). Mereline troopiline õhk võib kergesti, lisaks pilvedele, kanda kaasas suhteliselt suuri hajusaid veepiisakeste hulkasid ka pilvedest eemal. Ah jaa, mis need pilved olidki? Ikka need tihedad veepiisakeste kogumid; kõrgemate pilvede korral ka jääkristallide kogumid.
Mandriline troopiline õhumass sisaldab sageli hoopiski liialt palju tolmu. Kuid kuivad tolmuosakesed ja „märjad veepiisad" on taevafooni valkjaks värvimisel „samas paadis".
Siiski, ka troopiline õhumass ei pruugi tingimata põhjustada sogast taevafooni: selge taevas võib ka sel juhul siiski ilusaks siniseks jääda. Ehk teisiti öeldes: palju veepiisku või tolmu ei pruugi ka kuum õhumass siiski sisaldada. Ning suvine kuum ilm ei olegi alati seotud just kaugelt saabunud troopilise õhumassiga.
Valkjas taevafoon võib esineda ka muudel tingimustel kui troopilises õhumassis; eks me näe sellist pilti mõnikord ju talvelgi. Kuid põhjus – liiga suur veepiisakeste või ka jääkristallide hulk – on ikka endine.
Kuu ja planeedid juunikuus
Vaatame ikka öötaeva sügavusse ka. Ööd on juunis valged, kuid siiski mitte ka päevavalged; mingeid tähti, samuti planeete, näeme ikkagi. Kui neid nähtaval on. On ikka, kuid planeetide vaatlustingimused on sedapuhku kehvapoolsed.
Kõigepealt Kuu faasid: 1. veerand 3-ndal kell 6.41; täiskuu 11-ndal kell 10.44; viimane veerand 18-ndal kell 22.19; kuuloomine ehk noorkuu 25-ndal kell 13.31. Arvestatud on kohalikku (Ida-Euroopa) suveaega.
Juunikuine täiskuu kõrgele ei kerki, vaid jääb lõunakaares päris madalale silmapiiri kohale. Kõige kõrgemalt „käib" Kuu sedapuhku kuuloomise aegu, kuid vastloodud noore Kuu väga kitsas sirp (samuti vana Kuu ülihiline sirp) paistavad siiski vaid veidi aega madalas hämarikutaevas; põhjus selles, et päevases taevasinas siis Kuu veel (või enam) leitav ei ole. Vahepealsetes faasides, esimese ja viimase veerandi ümbruses, pole Kuu nähtavusel ka juunis väga vigagi.
Planeetidest on kõige lühem „jutt" sedapuhku Jupiteriga. Päikesüsteemi suurim ja massiivseim planeet on nähtav õhtuti väga madalas loodetaevas vaid kuu esimestel öödel; juba 4-nda juuni paiku kaob Jupiter Hämariku hellade käte vahele. Jupiter paikneb Sõnni tähtkujus, kuid tähtkuju ennast tuleb meil vaid ette kujutada. Kuu neil mõnel õhtul Jupiteri lähedal ei ole.
Mõneti paremad, kuid mitte ka palju paremad pole lood ka õhtuti paistva Marsiga. Planeet on leitav üha kehvemates tingimustes madalas läänetaevas, asudes Lõvi tähtkujus. 17-ndal juunil paikneb Marss Lõvi tähtkuju „juhttähest" nimega Reegulus poolteise täiskuu läbimõõdu võrra põhja poolt. Mõlemad „tähekesed" paistavad siis aga üsna kehvasti. Jaanilaupäeva paiku kaovad nii Marss kui Reegulus hämarikuvalgusse. Nii et juuni lõpus me õhtuti planeete ei näe.
Kuu paikneb praktiliselt Marsi ja Reeguluse vahel 1. juuni õhtul. Marss asub siis paremal, Reegulus vasakul pool; Kuu mõlema naabri heledus on praktiliselt võrdne.
Hommikutaevas tervitab varajast vaatlejat madalas idakirde suunal koidukuma taustal planeet Veenus. Selle planeedi vaatlusaeg on aeglaselt kasvamas. Kui juunikuu alguses tõuseb Veenus 1 tund enne Päikest, siis kuu lõpus 2 tundi enne Päikest; kõlbab siiski vaadata küll! Veenus liigub Kalade tähtkujust Jäära tähtkujju.
Kuusirp on Veenusele lähimas asendis 22. juuni hommikul.
Märkus. Vahepeal tahaks Koidu kallal veidi norida. Ka Veenus kajastab ju Rooma mütoloogia järgi kaunist naisterahvast. Niisiis: lisaks Hämarikule veel ka Eha ning Veenus. Kas seegi nimekiri on ikka täielik? Kuule, Koit, sa kipud tõesti liiale minema!
Õigus jah, miskiseid vihjeid oli ju ka seoses Hämariku ning Jupiteriga; Marss sebis seal kah kuskil veel… Ei, kogu see teemaarendus väljub autori kompetentsuse piiridest. Märkuse lõpp.
Pisut enne kuu keskpaika ilmub hommikuti madalas idakaares nähtavale ka Saturn. Planeet paikneb heledas juuniöös mitte näha olevas tuhmide tähtedega Kalade tähtkujus. Saturni vaatlusaeg asub pikenema, nii et kuu lõpus on planeet juba paremini märgatav. 19-nda juuni hommikul paikneb Saturni lähedal (planeedist pisut kõrgemal) Kuu.
Kokku saime 4 nähtavat planeeti, kuigi teatud mööndustega; seda eriti Jupiteri osas. Merkuur, see kaupmeeste ja pikanäpumeeste planeet Vahemeremaade mütoloogiast, on taas kord peidus. Ju siis on ka põhjust… Kui nüüd jääda korraks numbrimaagia… ei, mütoloogiamaagia juurde kinni, siis siin on ju üheselt välja toodud, et kaupmehed on ühtlasi ka sulid…
Aga kuidas see kasum siis ikka muidu tekkida saab? „Ühega ostan, neljaga müün: see kolm protsenti rahuldab mind täiesti!", nagu üks „ärikas-närikas" tavaliselt teisele seletab.
Aga tähed?
Mõni päris-täht ikka paistab juuniöödel ka. Kuid ega neid väga palju siiski näha polegi. Kindlasti pole lootustki näha Linnuteed.
Oranžikas Arktuurus „süttib" juunikuu alguses kõrgel lõunasuunal ning on hommikuks, „kustumise" ajaks nihknud veidi allapoole lääne suunas. Arktuurusest madalamal ja veidi paremal saab pisut hiljem nähtavaks Spiika. Vastupidselt Arktuurusele pole Spiikat hommikul, kui päris valgeks minema hakkab, enam näha: täht on loojunud. Läänetaevas tuleb juuni alguse õhtuil üha lühemaks ajaks nähtavale ka Reegulus Lõvi tähtkujus, millele kuni 17-nda juunini ligineb paremalt poolt Marss, ikka tegelikult planeedina nagu ikka. Jaanipäevast alates (või õhtu-paar ennemgi) ei paista enam kumbki.
Kõrgel idakaares on kuu algul õhtuti näha hele Veega, sellest vasakul on leitav Deeneb. Madalamal ida-kagusuunal kiirgab Altair. See kamp aga juuniööd ei karda: isegi veel kõrgemal paiknevad nad hommikutaevas. Lõunakaares hiilib veel üks punakas hele täht, Antaares. See täht vajub aga enne hommikut edelasse ning loojub.
Kes hoolega luges, see mäletab ka jutu suhtelises alguses mainitud üksikut tähte, mis „põlevas põhjataevas" ainukesena märgatav on.
Tõepoolest, Eestis loojumatu Kapella paikneb juunikuu öösiti taeva heledaimas piirkonnas, madalapoolses põhjataevas. Olles aga praktiliselt sama hele kui nt Veega, jätkub Kapellal „jõudu", et ka atmosfääri fluktuatsioonidest (ehk siis juunikuu kesköökumast) oma kiirgusega läbi murda.
Juunikuu teine pool ei erine tähistaevas palju, kuid veidi siiski.
Arktuurus on juba õhtul leitav pigem edelasuunal ning Suvekolmnurk (Veega, Deeneb ja Altair) on veelgi kõrgemale kerkinud. Hommikuks on „kõik see seltskond" kandunud varasemast rohkem lääne poole.
Juba oli juttu, et Reegulus kaob üldse ehavalgusse juba pööripäeva-jaanipäeva aegu. Ka Spiika õhtune leitavusaeg lüheneb kuu lõpuks märgatavalt. Kapella kohta palju uut lisada pole, kuigi täht hakkab pigem põhja-kirdesuunda „kalduma".
Loodetaevas, suhteliselt kõrgel, asub õhtuti Suure Vankri tähtkuju, rattad aisatähtedest allpool. Hommikuks vajub „vanker" mõneti madalamale. Kui tähtede kokku lugemisega pisut vaeva näha, peaks siiski leidma üles kõik seitse vankrit moodustavat liiget. Kui kahe tagumise „ratta" järgi mõtteline joon edasi paremale poole vedada, siis leiame ka Põhjanaela, mis meile aastaringselt ning igal kellaajal põhjasuunda näitab.
Põhjanael paikneb Eestist vaadates (pisut ülespoole ümardatult) 60 kraadi kõrgusel. Võrdluseks: lagipunkt ehk seniit asub 90 kraadi kõrgusel. Seetõttu on Põhjanael siiski mõneti kõrgemal kui kõige heledam kesköine kuma ning sellest tulenevalt ka juuniöödel silmaga vaadeldav. Põhjanael on umbes sama hele kui Suure Vankri tähed.
Meenutame korraks ka pimedaid öid, kus Suure Vankri tähelisi liikmeid võis pidada päris heledateks tähtedeks… Kuid muretseda ei maksa: rõhuvalt suurem jagu öid aastas on pimedad. Rõõmustagem pigem siiski oma põhjamaiste valgete ööde üle, mida nt Lõuna-Euroopas, Aafrikast rääkimata, kunagi ette ei tule!
Tähti leiab juuniööde taevast siiski rohkem, kui need heledamad, mis siin ära sai loetud; iga huviline saab ju ise selgesse taevasse vaadates asja lähemalt uurida.
Taevaloo seekordseks lõpetuseks vaatleme jälle veidi ka Maa peal toimuvaid sündmusi, sealjuures mitte (vähemalt mitte eriti) reaalteaduslikust vaatepunktist.
Kuidas Mihhail, Kusti & Kompanii Aafrika ära vabastasid
Maikuu, mis juba läbi sai, sisaldab mitmeid tähtsaid tähtpäevi (töörahva rahvusvahelise solidaarsuse kahepäevane päev, ajakirjanduspäev, raadiopäev, euro-võidupüha jne). Kuid kuidagi ei tohi unustada ka 25. maid, Aafrika vabastamise päeva.
Kuidas täpsemalt kogu Must Manner üheainsa päevaga vabaks võideldi ning kes selle kangelasliku ürituse läbi viisid, sellest siis järgnev katkendlik kroonika jutustada püüabki. Kui keegi küsib, miks sellest juba maikuus juttu ei olnud, peaks ta pisut punastama oma niisuguse küsimuse peale. Sest asjadest, mis juba olnud, saab ju ikka rääkida alles pärast nende toimumist! See asi sai nüüd ära öeldud infotunnis „vastajate" stiilis, kusjuures siiski oluliselt viisakamalt ja informatiivsemalt.
Juhtus see siis kord ühel ilusal päeval, veel täpselt määratlemata aastal, kui viis kangesti sõdimishimulist Eestimaa mehepoega korraga kokku said. Neile oli kuskilt jõudnud kumu kõrvadesse, et kogu Aafrika manner sellise raske ikke all ägavat, mis ikete hierarhias ka kuulsa mongoli-tatari ikke ikka kaugele selja taha jätvat ning vahva välispidine abi sinnakanti hädapärast ära kuluvat. „Kes siis veel kui mitte meie!", oli viisiku kohene ühehäälne arvamus, mis kaugele eemalegi kõlanuna levis.
Alustuseks peaks selle „esiviisikuga" lähemalt tuttavaks saama.
Üks mees olevat teatava tõenäosusega kandnud nime Kusti Sallivsalu. Teine suhteliselt hästi teada nimega sõjard kandnud mingi tõenäsusega nime Mihhail Mandariin. Ülejäänud kambast kaks olid just nagu L. Lapitekk ja H. Hannibal. Viienda „meha" ühest nimest pole justkui miskit teada, küll aga umbkaudselt see, et eesnimi või siis hoopiski teine nimi olnud umbkaudu Herbert. Noh, Hannibal on tuntud perekonnanimi ju juba Rooma ning Kartaago sõdade aegadest – miks ei võikski olla tegu kasvõi kaudse või otsese sõjasugulusega!
Paar märkust. Üks kunagi Gruusias oma isiklikul välismissioonil käinud (väidetavalt vähemalt aeg-ajalt samuti meessoost; asja veel uuritakse) poiss kippunud kah nagu kaasa, aga viimasel hetkel meenunud talle, et juba kahe kuu eest ununenud tal triikraua pistik seinakontakti ning seetõttu ei saavat ta kuidagi kaasa tulla ning niimoodi see „x-sooline" sorts, isegi suitsu endast järele jätmata, otsekohe kadunud oligi… Ka üks kohalik staarfotograaf otsustanud ootamatu mõtte ajel sõjaajakirjanikuna kaasa tormata. Kuid kui sissejuhatavate arutelude käigus selgus, et missiooni käigus peaks vähemalt enamjaolt siiski tegu olema täisealiste inimestega, kes kõigele lisaks ka ilmselt mingeid riideid kannavad, kadus „pildimehe" edasine huvi asja vastu sama kiirelt nagu varahommikune kaste juunikuu päikeselisel hommikul…
Keskendume nüüd uuesti meie kangelasarmeele endale. Võttis see Suur Viisik siis teha kiire sõjaplaani: otse Aafrika suunas peale! Kiire läbiminek kohalikust Hiina ning Araabia Ühendemiraatide „omade jopede" ühislaost (midagi seal ikka justkui oli) ning igal mehel oligi juba „tukk" vöö vahel, mõnel ka peos! „Egas midagi, läksime!" „Hurraa!" Nii kõlas ühine Suur Sõjahüüd. „Olen täiesti kindel, et Aafrika me vabastame!", lisas Herbert juba tee peal olles oma arvamuse.
Tõsi küll, kuhu suunda see Aafrika õieti jääb? Vaja mõnelt vastutulijalt küsida. Õnneks sattusidki peatselt teele paistma mingid hooned ning kolm naisterahvast eespool mingi põllu peal töötamas. Viis kanget meest said kohe kuraasi juurde ning otsustasid esialgse teeküsimise asemel hoopis endi (teadagi vägevat) ründevõimekust proovida. Seltskond panigi röökides naiste suunas jooksu.
Naised ehmatasid esiti tõesti, kuid peatselt, olles näinud, kes konkreetselt selle Viie Väe Vägilaste esindajad olid, kogusid endid kiiresti ning seadsid endid ründajaile vastu. Üks võttis isegi mingi toki kätte, kuid ülejäänud kaks õrnema soo esindajat ei pidanud sedagi täiendavat abinõu vajalikuks.
Samavõrd kiiresti kui naiste ehmatus haihtus, haihtus ka meie tõeliselt vägeva Heidutusarmee rünnakujulgus ning üleüldse kõik nende ülejäänudki julguseriismed; kõik asendus ülikiirelt kabuhirmuga. Meestearmee omas küll peaaegu kahekordset arvulist ülekaalu, kuid instinktiivne strateegiline ettevaatlikkus määras kogu selle sõjakamba edasise käitumise.
Kujuteldava neutraalse kõrvaltvaataja jaoks paistis asi nii, et Lapiteki, Kusti, Mihhaili & Kompanii superväe pealetungi superkiirus ning superkiirendus muutusid kiiresti vastassuunalisteks. Ehk teisiti: Aafrika vabastajate metsik rünnakuhoog naistele soikus väga ruttu ning peatus hoopis. Kuna ründava seltskonna kiirenduse väärtus aga jäi endiseks ning endiselt ka vastassuunaliseks algse rünnakusuunaga, siis asendus Viie Kange Mehe hetkeline seisak kohutava kabuhirmus põgenemisega.
Kõige suuremas kabuhirmus ning küllap seetõttu ka suurima kiirusega põgenes L. Lapitekk, kes küll esialgu oli ka meestepoolse rünnaku esinumber olnud. Kuid ega teisedki selles põgenemise aspektis vedelad vennad olnud… Kõik viis suurt sõjardit kaotasid hirmsa põgenemise käigus ka kõik endil kaasasolnud „tukid" kus see ja teine; ka hiljem, kogu edasise tahtemissiooni käigus, ei tulnud need asjaosalistele enam meeldegi.
Naised vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu nagu ikka paari tüütu sääse eemalepeletamise järel ning jätkasid rahulikult omi toimetusi. Nii muuseas võiks juurde märkida, et taamal olnud majad kuulusid ühele nunnakloostrile.
Saabusid õhtu ning hämarus. Aafrika vabastajate kamp hajus jätkuvalt elu eest põgenemise käigus märkamatult laiali; keegi ei teadnud, kuhu kihutasid teised.
L. Lapitekk sööstis ühte ettesattunud heinaküüni ning otsekohe sai ta silme vahele tuld. Lapitekk võttis põlviliasendi ning kogu edasine öö kulus tal haledale armupalumisele. Kui lõpuks siiski küüniski hahetama hakkas, hakkas ka vägev vastane piirjooni võtma. Selgus, et L. Lapitekk oli kangelaslikus võitluses alla jäänud kummulikukkunud rehale.
Ka teised kompanii liikmed olid kehvasid lahinguid löönud. Üks oli lennanud hoogsalt kibuvitstesse, teine aga võimsasse raudnõgesepõõsasse. Üks merejalaväelane oli sattunud (tema õnneks) madalasse tiiki; sealtki välja sumamine olla olnud kangelaslikult keeruline. Viies kangelasarmee esindaja sattus karjakoplisse, kus siin-seal esines imelikke hunnikuid. Sõjamees sööstiski hoogsalt jalgapidi ühte neist, kaotas tasakaalu ning lendas sama hoogsalt ninapidi teise samasuguse sisse. Pole aga halba ilma heata: samas oli maandumine pehme.
Kui kõik Viis Vägilast endid lõpuks siiski kokku olid korjanud, kaebas in corpore kogu meekond, et raske öine lahing oli nende püksid verega täitnud. Lähemal uurimisel osutus kõik see veri kentsakalt tumedatooniliseks ning lõhn… Kes see täpselt seda vere lõhna ikka teab, aga see „veri" oli vängelt vastiku, samas ka miskitpidi üsna tuttavliku lõhnaga. Eriti müstiliseks tegi olukorra see, et ka ühe mehe nina koos selle ümbrusega eritas suhteliselt sarnast tüüpi peent parfümeeriatoodangu aroomi. (Kolm meie Sõjamehe Etalonidest, nimesid nimetamata, jätsid endi teada, et nende püksid täitunud selle imelikku tüüpi „verega" kõigepealt juba siis, kui nad, siis veel hambuni relvastatuna, relvitute naiste juurest kabuhirmus põgenema olid pistnud.)
Mida edasi? Muidugi Aafrika suunas edasi, oli ühine otsus. Kuigi juba pisut ebalev. Ülejäänud päev ning ka öö otsustati siiski lihtsalt endid välja puhata/puhastada, sest raske lahingupäev koos ööga oli ju seljataga.
Järgmisel hommikul võeti pärast pikki vaidlusi vastu otsus edasine Aafrika vabastamise plaan paberile üles märkida. Kuid kust küll tühja paberit saada?
Eemal puude vahel paistis mingi majake, nagu imekombel senimaani terveks jäänud prille kasutav Mihhail kullipilgul muiates kindlaks tegi. Lõpuks otsustati julguse hoidmise mõttes üheskoos minna ja seekord tõesti igal juhul üliviisakalt veidike tühja makulatuuri paluda.
Mihhail ei suutnud kuidagi sellise mõttega toime tulla, et just tema peaks esimesena ning koguni ainukesena sisse astuma. Kuid ootamatult andis keegi „aatekaaslastest" Mihhailile võmmu kuklasse ning õnnetuke koperdaski hooga üle läve.
Peremees vaatas seda värisevat ning pobisevat mehikest, kelle üleolev muie oli taas kord välgukiirusel kadunud (see lendas valguse kiirust tuntavalt ületades suisa Universumi teise äärde); muigas sedapuhku hoopis ise ning rebiski lõpuks kuskilt mingi lehe välja. Ülialandlik Mihhail tegi tänutäheks kolm sissejuhatavat kummardust, siis viis põhikummardust ning oleks veel ka neli lõpukummardust teinud, kui tüdinud peremees poleks Mihhail Mandariini lihtsalt ukse taha tõstnud.
Seltskond kihutas kohe majast ohutusse kaugusse ning julgust tuli mõistagi kohe juurde nagu kapaga. Enne kui Suur Aafrika Vabastamisplaan paberil hakkas kuju võtma, sattus Herberti silm samale paberilehele. „Pidage, mehed!", karjus ta. „Lugege, mis siin kirjas on!" Tõepoolest, oli mida lugeda. Tegu oli kalendrilehega, kus seisis:
- mai: Aafrika vabastamise päev!
„Oot-oot! Mis päev täna on?", küsis H. Hannibal.
„26. mai!", teadis Kusti Sallivsalu.
„Vaat kus lops!" „Mehed, me vabastasime täna öösel, kui magasime, Aafrika!" „Ning juba kalendris ka kirjas!". Nii lärmas läbisegi kogu meie kompanii.
„Oleme ikka tehtud mehed! Hurraa!", kisendas Mihhail Mandariin ning kogu kamp röökis jälle kaasa nagu jaksas. Suurest rõõmust vallandus üldine joovastav puntratants. Pole ime, et meeletu suvalise karglemise hoog viis lõpuks kogu kamba üldisesse külakuhja, kust hakkas kiiresti kostma kena kodumaist vandumist ning esmakordselt kogu suure nahahoidmisvastase missiooni käigus ilmusid tahtekoalitsiooni esindajatel välja ka rusikad.
Kokkuvõttes vallandus üldine kohutav kaklus, kus igaüks võitles vaid enda nimel. Kuigi musklijõud olid sarnaselt mõistusele nii üksikult võttes kui ka kokkuvõttes küll kõik väga nõdrad, olid need siiski enam-vähem võrdsed ning nii tekkis muhke ja sinikaid igasse suunda rohkem kui rubla eest.
Nii võisid meie Aafrika Vabastajad hiljem siiski uhkusega meenutada, et vähemalt ühe tõeliselt vägeva ning mehise lahingu nad Aafrikat vabastades siiski pidasid. Sellise mõttega kõlbas ju täitsa elada! Kuigi ametlike ajalooallikate mõistes oli siiski tegu vaid Aafrika vabastamise järellahinguga.
Märkus. Siinsetel ajaloohõngulistel sündmustel on miskipärast teatud sarnasusi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ennemuistse looga: „Kuidas seitse rätsepat Türgi sõtta lähevad". Aga eks ajalugu kipu ju üldse päris sageli korduma…
Nii on üsna märkamatult tänavuses juunikuu loos ära mainimist leidnud mõlemad kuulsad Eestimaa kirjamehed, kes olid oma muude tegemiste kõrval ka Eesti rahvuseepose loojad.
Lõpetame loo!
Jutt on saanud juba sama pikk kui juunikuu päev; vaja hoog maha võtta. Kultuurisoovitusena võiks pakkuda midagi ajakohast. Nagu kuskil eespool olnud jutujärg juba vihjas, siis romantikat ei tohi juuniöödel ega päevadelgi päris ära siiski unustada.
Selle kinnituseks pakuks kuulamiseks Juhan Peegli poolt kirjutatud loo „Elumere laenetel" audioesituse esimest osa
Jutt on õpetlik, juunikuiselt romantiline ning ei jäta üht nurka pidi ära ülistamata ka äsjakirjeldatud Aafrika Vabastajate kangelaslikke seiklusi! Mõistagi võib hooga ära kuulata ka järgmised neli osa.