Maa pääl lummab inemise hinge parasjagu linnulaul ja õitelõhn. Ent sellest, mida vaadata valgetel öödel armsa Maarjamaa kohale laotunud tähistaevast, pajatab astronoom Alar Puss.
Eri sorti valgetest öödest
Juba aprilli lõpus võib panna tähele, et lisaks päevade üha enam pikenemisele on venima hakanud ka ehavalguse ning koidukuma kestused. Maikuu saabudes on see efekt üha kergemini tähele pandav.
Kesköö ümbruse tundidel saabub kuu esimestel öödel siiski veel täielik pimedus, s.t eha ja koit on üksteisest lahus, vähemalt silmale märgatavalt. Siinkohal on mõeldud just kohalikku keskööd, mis saabub suveaja tõttu Eesti eri nurkades mõni või mõnikümmend minutit peale kella üht öösel.
Edaspidi, juba mai esimese nädala lõpupoole edenedes, hakkab selge taeva uurija märkama huvitavat fenomeni.
Ehakuma loodes küll nõrgeneb, esialgu veel päris tuntavalt, kuid madalasse põhjakaarde jääb ka kohalikuks keskööks alles kerge värvitu kuma. Edaspidi, hommiku saabudes, läheb kesköökuma üle koiduvalguseks kirdes.
Kuu keskpaiku on kesköine kuma juba intensiivsem ja omandanud ka ehale ning koidule omast värvigammat. Siiski, tähtkujude muster taevasfääril on üldiselt veel alles. Kuu kolmandal dekaadil on aga öötaevas juba üsnagi juuniööde moodi: suur hulk tuhmimaid tähti on vaateväljalt kadunud. Ööde valgeksmineku protsess samas ka jätkub, kuid silmaga vaadates juba aeglasemalt. Teisiti võib ka nii öelda: mai lõpukolmandikul on ööd juba valged; „ettevalmistused" algavad aga märksa varem.
Ametlikult jagatakse hämarikuperiood kolmeks osaks.
Tsiviilne hämarik kestab õhtul seni, kuni Päike on vaatluskohas vajunud 6 kraadi allapoole silmapiiril. Tsiviilse hämariku ajal on veel päris valge – vajadusel näeb veel nn tsiviilseid, päevaseid asju toimetada. Hommikuti on hämarikunähtused sarnased, kuid vastupidise käiguga. Tsiviilne hämarik algab, kui Päike on tõusnud nii palju, et on silmapiirist veel vaid 6 kraadi allpool.
Nautiline hämarik on juba pimedam. See kestab seni, kuni Päike on vajunud 12 kraadi silmapiirist ehk horisondist allapoole. Nautilise hämariku mõiste on tulnud navigatsioonist: silmapiir peaks olema veel eristatav.
Eesti laiuskraadil esinevad ka nautilised valged ööd: 16-ndal mail nautiline valge öö algabki. Seega Päike mai teises pooles ja juunis meil 12 kraadi alla silmapiiri ei vaju.
Kolmas hämarikuliik on astronoomiline hämarik, mis kestab, kuni Päike on vajunud 18 kraadi silmapiirist allapoole. Kui on alles jäänud vaid astronoomiline hämarik, siis on ometigi juba üsna pime: vaatamata põhjataeva kergele ehakumale on kirju tähemuster kenasti vaadeldav. Meenutame siinkohal kasvõi eespool toodud märkust mai keskpaiga keskööde kohta; kirjeldatud „päris hämar olukord" aga on vaid allesjäänud astronoomilise hämariku „sissejuhatus".
Mida madalamale Päike allapoole horisonti vajub, seda reaalsemaks saab täielikule pimedusele vastav olukord. Võib hinnata, et praktiline pimedate keskööde aeg lõpeb meil kevadel (ja algab augustis) enam kui nädal aega hiljem (lõpeb omakorda varem) võrreldes astronoomilise valge öö ametliku alguse või lõpuga. Teoreetiline astronoomiline valge öö algas Eestis juba 25-ndal aprillil ja see kestab 18-nda augustini. Kuid eks me tea paljud omastki kogemusest, et nt 10-nda augusti paiku on kesköistel tundidel ikka pime mis pime. Sama lugu on ka aprilli lõpu ja mai varase algusega.
Pilves ilmade korral on valgete ööde kestvuspiirid mõistagi palju lühemad; kõik oleneb pilvede paksusest. Eks ole: äikese korral on päevalgi päris hämar. Kuid astronoomiliste vaatluste mõttes tähendab pilves ilm ju mahavisatud vaatlusaega. Eks me pea sellega leppima, kuigi väga kitsas mastaabis on mõnikord võimalik tehnika abil pilvi hajutada.
Planeedid maikuu öös
Veenus on vaadeldav hommikuti idakaares madalas koidutaevas. Planeet tõuseb enamuse kuust pisut alla tunni enne Päikest, kuu lõpus aga täpselt tund Päikesest varem. Veenus on küll heleda tähena paistev planeet, kuid napp vaatlusaeg väga madalas, valgenevas hommikutaevas mõjub planeedi vaatlustingimustele üsnagi negatiivselt. Veenus paikneb Kalade ja Vaala tähtkujudes. Vana Kuu sirp paikneb Veenuse lähedal 24-nda mai hommikul.
Marss ja Jupiter on nähtavad õhtupoole ööd.
Jupiter asub Sõnni tähtkujus. Kuu alguses paistab Jupiter heleda tähena läänekaares hästi, loojudes 4 tundi pärast Päikest. Kuu jooksul aga Jupiteri vaatlusaeg väheneb jõudsalt: kuu lõpus loojub Jupiter vaid poolteist tundi pärast Päikest. Siis peab Jupiteri nägemiseks väga madalas loodetaevas õhtul juba aegsasti lageda silmapiiri leidma.
Äsjaloodud väga kitsas noorkuu sirp paikneb Jupiteri lähistel 28-nda mai õhtul.
Marss paistab kuu algupoolel veel suurema osa ööst, kuid ka Marsi vaatlusaeg on kahanemas. Jupiteriga võrreldes on Marss märksa vähem hele; heledus on ligikaudu sama, mis aprilliski. Praktikas näha olevat heledust aga asuvad „uuristama" tasapisi valgenevad ööd.
Marss liigub Vähi tähtkujust Lõvi tähtkujju. Punakas planeet on 5-nda mai õhtul umbes täiskuu läbimõõdu kaugusel ühest süvataeva objektist, Sõime-nimelisest tähtede hajusparvest; see on tähistatud tähehuviliste seas laialt levinud Messier' kataloogis numbriga M44. See täheparv Vähi tähtkujus on märgatav uduse laiguna ka palja silmaga; selleks peab mõistagi päris pimeduse ära ootama. Teleskoobis aga lahustub see udune laik paljudeks tähtedeks.
Vähk paikneb õhtuti edela-läänetaevas, Lõvi ja Kaksikute vahel; heledaid tähti tähtkuju ei sisalda, nimega tähti aga siiski.
Samal, 5-nda mai õhtul, on Kuu päris lähedal Lõvi tähtkuju heledaimale tähele Reegulusele. Reeguluse heledus on võrreldav Marsi heledusega. Marsi lähistel (samuti M44 lähedal) on Kuu 3-nda mai õhtul.
Merkuuri ja Saturni tänavu maikuus näha ei ole.
2. mai õhtul võiks ehk teleskoobi abil päris madalas loodetaevas, ehavöös, proovida üles otsida Taevasõela täheparve, mis on palja silma jaoks juba aprillis ehavalgusse kadunud. Täheparvele suunalt lähedal on parajasti ka üks komeet, ametliku nimetusega c/2025 F2 (SWAN). Kui veab, ehk leiab teleskoobi abiga üles sellegi uduse laigu. Tõsi küll, paljale silmale ei paistaks see komeet ka kõrgel lauspimedas taevas.
Sama, 2. mai juurde tuleme veel tagasi.
Tähistaevas
Mai varajase alguse madalast läänetaevast võiks vaatleja püüda leida kolme tähte, mis talveöödel meid pikalt rõõmustasid. (Oleks muidugi sobivat ilma olnud…) Edelasuunal, mitte veel väga madalas, paistab Prooküon Väikese Peni tähtkujust. Nüüd vaatame Prooküonist paremale poole, läände. Seal, päris madalas, paistab Betelgeuse, ainus täht, mis uhke vööga Orioni tähtkujust veel silma hakkab. Nüüd vaatame veelgi paremale poole. Loodetaevas, veelgi pisut madalamal kui Betelgeuse, on veel leitav ka Aldebaran, Sõnni tähtkuju heledaim täht.
Nii Betelgeuse kui Aldebaran on pisut punaka tooniga.
Nüüd meenutame eelnevat juttu seoses paljale silmale nähtamatute Taevasõela täheparve, pika nimega komeediga ja 2. maiga. Aldebarani suunalt tuleks madalas ehavöös veelgi pöörduda paremale ja ka pisut kõrgemale, umbes Betelgeuse kõrgusele. Aldebaranist paremale tuleks vaatesuunda pöörata pisut enam kui pool Betelgeuse ja Aldebarani vaatesuundade vahelisest nurgast (ehk siis näivast vahekaugusest). Kui Sõel on leitud, võiks uduse komeedi leidmise tarvis teleskoopi liigutada pisut ülespoole vaatama. Proovida ju võib.
Samal ajal, ikka 2-sel mail, asub Marss otse Prooküonist kõrgemal; Betelgeuse ja Aldebaran koos neist kõrgemal paikneva heleda Jupiteriga moodustavad kolmnurga. Ka Kuu on samal õhtul platsis: Marsist paremal pool paistvast Kaksikute tähtkuju tähest Polluks allpool.
Päev hiljem on komeedi ja Taevasõela leidmistingimused (ning ka Aldebarani nägemine) juba halvemad.
Läänekaares, omajagu kõrgemal, paistavad, nagu juba vihjamisi jutuks oli, maiõhtuil Kaksikute tähtkuju „kaksikud": Polluks (pisut heledam, all vasakul) ja Kastor (ülal paremal). Mõlemast eemal paremal särab Kapella Veomehe tähtkujust.
Kuu alguses on Kastor ja Polluks veel näha kogu öö. Edaspidi, maikuu jätkudes lähevad aga kõik seni mainitud tähed öösel looja, välja arvatud Kapella.
Madalad läänekaare tähed kaovad peagi üldse silmapiirilt: Aldebaran kaob ehavalgusse juba mõni päev peale kuu algust, veel mõned päevad hiljem kaob nähtavalt Betelgeuse; Prooküon paistab umbes 22. maini.
Idakaares, öö edenedes üha uhkemini, troonib „Suvekolmnurk": heledad tähed Veega (ülemine), Altair (alumine) ja Deeneb (Veegast vasakul ja veidi allpool, tuhmim neist kolmest). Tähtkujud on vastavalt Lüüra, Kotkas ja Luik.
Lõunakaares võime kokku panne kevadise kolmnurga: oranžikas Arktuurus (heledaim), Spiika (alumine) ja Reegulus (Arktuurusest märksa paremal, kolmest kõige tuhmim). Arktuurus asub Karjase tähtkujus, Spiika Neitsis ja Reegulus Lõvis. Kogu seltskond siiski kindlalt hommikuni ei paista. Nimelt: Spiika on kuu alguses näha kogu öö, kuid hiljem hakkab üha varem loojuma nagu ka Reegulus. Arktuuruse sära võime siiski rahulikult kogu maiöö jooksul nautida ja seda kogu kuu vältel.
Päris madalas kagu-lõunataevas võib hommikupoole ööd kohata ka punakat Antaarest Skorpioni tähtkujust. 31- sel on Antaaresel vastasseis Päikesega; siis on see täht nähtav kohaliku kesköö paiku otse lõunasuunal.
Nagu näha, punase tooniga heledaid tähti maikuusse jätkub, eriti just kuu algusesse!
Suur Vanker paistab õhtuti pea kohal, hommikuks veidi madalamal; kuu lõpupoole hakkab Vanker ka õhtuti vaikselt loode poole vajuma.
Mai alguse lendtähed
1985. ja 1986. aasta vahetuse paiku oli sageli jutuks kuulus Halley komeet; nimelt viibis siis see 76-aastase tiirlemisperioodiga komeet Päikese ja ka Maa suhtelises läheduses. Vaatlustingimused olid siiski kehvad.
Kui komeet ise jäigi „Gorba ajal" ka nägemata, siis lähiöödel on oodata kerget kompensatsiooni. Mai alguse öödel, maksimumiga 5/6 mai ööl, esineb eeta-akvariidide meteoorivool. Seda seostatakse Halley komeediga, mille orbiidile „pudenenud" komeediosakesi võibki meteooride ehk „langevate tähtede" ehk ka „lendtähtedena" näha. Tõsi küll, radiant Veevalaja tähtkujus tõuseb alles öö edenedes, seega ka meteooride lootuses tasub taevasse vaadata alles hommikupoole ööd.
Tähed ja Päike kui isekiirgavad objektid
Väga lihtsalt võib öelda, et tähed on nagu söed ahjus: kiirgavad omaenda valgust. Väga paljud muud vaadeldavad objektid (nt pilved, seinad, lauad, toolid) on ju meile nähtavad vaid seetõttu, et nad peegeldavad neile langevat valgust. Valguse peegeldumise tõttu näeme ka Kuud ja planeete; ise need taevakehad valgust ei kiirga.
Paljudel kiirgamise juhtudel kaaneb valguse kiirgumisega ka soojuskiirgus. See kehtib ka nii tähtede kui süte puhul.
Siiski esineb ka nähtavat kiirgust, mida mingi keha kiirgab vaid väga kitsas sageduse (või lainepikkuse) vahemikus. Sellisel juhul räägitakse ka „külmast kiirgusest"; näiteks võib tuua teatud sorti lambipirnid. Muuseas, termin „keha" on füüsikas igasuguseid objekte üldiseloomustav mõiste. Kuid jätame mittesoojusliku kiirguse teema praeguses jutus edasise käsitluseta.
Mis siis põhjustab tähtede ja süte kiirgust? Eks ikka nende sisemised energiaallikad. Süte kiirgus (ja üldse põlemine) saab oma energia keemilistelt reaktsioonidelt, kus olulisel kohal on põleva aine reageerimine hapnikuga. Energiat vabaneb selle käigus tublisti ning seetõttu põlemisprotsess süte ja leegi kiirgusena nähtav ongi; samuti saame soojaks ahju ning seejärel ka toa.
Tähtede puhul võiks sissejuhatuseks meenutada Jüri Tuuliku jutustust „Kojusõit", kus peategelane Kaspar Soom mõtiskleb Päikese kiirgamise põhjuste üle: „Üks on muidugid selge – puudega seal ei küteta." Jääb üle vaid nõustuda.
Päike on ju tegelikult samuti täht, kusjuures füüsikalisi parameetreid arvestades üsnagi „harju keskmine" täht. Meie, Maa inimeste jaoks on Päike väga eriline seetõttu, et teised, vaid öötaevas nähtavad tähed, on kõik Päikesest tohutu palju kaugemal. Ka kaugused on väga erinevad, kuid kõigil juhtudel siiski väga suured.
Päikese keskmine kaugus Maast on ligikaudu 150 miljonit kilomeetrit (150 000 000 km. Tundub ju seegi jube suur kaugus, ei saa salata. Kuid võrdleme: järgmise tähe, Proxima Centauri, kaugus on umbes 40 triljonit kilomeetrit (40 000 000 000 000 km). Selle mastaabiga võrreldes on Päike ja Maa ikka väga lähestikkku. Kontrolliks lahutame need kaks arvu teineteisest ja vaatame, kui palju erineb saadud vahe 40 000 000 000 000 -st kilomeetrist. Ikka vähe mis vähe!
Aga ikkagi: mis on need tähtede kiirguse energiaalikad?
Tähe kiirgaval pinnal energia otsene tootmine (vähemalt reeglina ja enamasti) ei toimu. Energiat toodetakse hoopis tähe tsentris ja selle lähemas ümbruses. Siin ei ole tegu keemiliste ühinemisreaktsioonidega hapniku osalusel. Asi on põhimõtteliselt teistsugune.
Tähtede sisemuses toimub Mendelejevi tabelist tuntud keemilisi elemente esindavate aatomite, õigemini nende tuumade muundumine. Protsesse nimetatakse keerulise nimega: termotuumareaktsioonid (TD-reaktsioonid). Stabiilseim ja pikaajalisim protsess iga tähe arenguloos on vesiniku aatomite tuumade muundumine heeliumi aatomite tuumadeks. Konkreetsemalt: oluline on siin see, et kokkuvõttes saab 4-st vesiniku aatomi tuumast 1 heeliumi aatomi tuum. Vesiniku aatom koosneb vaid 1-st prootonist, heeliumi aatom aga 2-st prootonist ja 2-st neutronist.
Kui Mendelejevi tabel on käepärast, võib veenduda, et vesinik ja heelium ongi seal kaks esimest keemilist elementi: vesinik esimene ja heelium teine.
Olenevalt konkreetse tähe algmassist võib hiljem TD- reaktsioonides muunduda ka heelium. Siis on saaduseks süsinik ja hapnik. Ka nende tuumad võivad raskematel tähtedel omakorda astuda TD- reaktsioonidesse; nii tekib tähes teisigi Mendelejevi tabeli liikmete aatomituumi.
TD- protsessid tähtede sees ei toimu siiski tavaolukorras plahvatuslikult, s.t enamus aatomituumasid ei osale reaktsioonides korraga. Siiski on TD- protsessides vabanev energia nii suur, et elektromagnetkiirgusena kiiratav kiirgus vabaneb tähe tuumas (NB! See pole aatomituum!) gammakiirgusena. Kuid tähe tuuma ümbritseb ju hiiglasuur ja raske tähe väliskest. Gammakiirgus hakkab täheaines väljapoole, väiksema rõhu suunas tungides üha neelduma ja siis uuesti kiirguma. Selle käigus aga kulub osa kiirguse energiat tähe sees ära.
Seega muundub algselt väga lühilaineline ja suure energiaga gammakiirgus tähe pinnale lähenedes tasapisi pikalainelisemaks: algul röntgenkirguseks, edaspidi aga ultraviolettkiirguseks (UV), nähtavaks valguseks ja infrapunakiirguseks (IP). Just kolm viimast kiirguse liiki ongi need põhilised, mis tähe vaadeldavalt pinnalt viimaks vabalt maailmaruumi valguse kiirusel levivad. Teatud määral kiirgub tähest välja ka raadiokiirgus, see on eriti pikalaineline elektromagnetkiirguse osa (levib ikka samuti valguse kiirusega).
Kui tähe nähtav pind on ka tähtede „harju keskmisega" võrreldes liiga kuum, siis vabaneb seal suurem osa kiirgusest UV-kiirgusena. Kuid kiirguse üldine intensiivsus ja hulk on sel juhul nii suur, et seda jätkub siiski küllaldaselt ka nähtava valgusena, ennekõike siis sinaka valgusena kiirgamiseks; pisut vähem kuumade tähtede puhul tundub nähtav kiirgus valgena. Kuumad tähed on näiteks kõik kolm juba mainitud Suvekolmnurga esindajat: Veega, Deeneb ja Altair, samuti ka Spiika ja Reegulus.
Kui tähe näiv pind on „keskmisest jahedam", paistab täht punakana ning päris palju kiirgust kiirgub IP-kiirgusena. Siingi on juba mitmeid tuttavaid näiteid: Betelgeuse, Aldebaran, Arktuurus, Antaares.
Juhul, kui tähe pinnatemperatuur on lähedane Päikese omale (umbes 5800 kraadi), siis paistab tähe valgus kollaka või kollakasrohelise tooniga; roheline värvus kipub siiski silmale vähem näha olema. Selline see Päike ka meile paistabki: kollase üliheleda kettana. Päikest aitab meil just kollasena näha teinegi põhjus: lühemat lainepikkust kandva kiirguse osa suurem hajumine õhus. Eriti hästi hajub Päikese sinist värvi kiirguse osa, seetõttu ongi selge taevas päeval sinine.
Maikuu öötaeva heledate tähtede hulgas on väga sobiv Päikesega sama värvi liige kollakas täht Kapella (õhtul loodetaevas), Eestis loojumatu. Seega võime igal ööl, aastaringselt, imetleda, milline paistaks Päike ülimalt palju suuremalt kauguselt, kuid samas ometigi ka mitte „väga hirmus kaugelt". Muidugi tuleb üle rõhutada: maapealsete, igapäevaste mastaapidega pole siin mitte midagi võrrelda. Kuid „numbrimaagia" kui nähtus on ju siiski huvitav, laskugem selle juurde veidi hiljem veel tagasi.
Muuseas, oluline ongi nähtavate värvuste puhul just rääkida heledamana paistvatest tähtedest. Nende puhul suudab silm veel värve kuidagi eristada. Tuhmimad tähed on meie jaoks kõik kuidagi kollakas-valged, olenemata tegelikust värvist. Näiteks Polluks Kaksikutes on ka selline täht, mis peaks olema oranžikas, umbes nagu märksa heledam Arktuurus Karjases. Kuid Polluksi juhul on juba raskem kommunistlikku värvitooni tabada. (Muidugi, ega punane värvus pole enda vääras kasutamises süüdi.)
Põlemine, süsihappegaas, õhuhapnik, lämmastik, vingugaas, suits, tuhk
Tähtede helendamise põhjuste kõrval võiks ehk ka ahjukütmise teemat pisut lähemalt käsitleda.
Põlemine üldise nähtusena on aine kiires tempos oksüdeerumine.
Iseenesest on oksüdeerumine mingi aine või ainete keemiline reageerimine hapnikuga.
Keemiliste reaktsioonide korral ei toimu „tegevus" seoses aatomite tuumadega. Mängus on hoopis aatomite ülejäänud tähtsad komponendid: elektronid, mis sebivad igas aatomis ümber selle tuuma. Kui aatomid satuvad „liialt lähestikku", võivad nende välimiste kihtide elektronide ümberpaiknemised tekitada uusi seoseid ehk sidemeid aatomite vahel. Nii võivad tekkida (või ka laguneda) mitme aatomiga osakesed, nimelt molekulid.
Jätkame oksüdeerumise lainel. See võib olla aeganõudev ja jääda otsese tähelepanuta, näiteks raua roostetamise protsess. Küll aga avaldab tähelepanu juba tekkinud rooste…
Kui midagi aga põleb, on oksüdeerumise kiirus suur. Selles protsessis eraldub arvestatavalt energiat, millest suur osa kiirgub ümbritsevasse ruumi. Mõistlikul kaugusel seisjad saavad nii sooja kui ka valgust, sest oluline osa kiiratavast energiast esineb nähtava valgusena. Nii me näemegi hõõguvaid süsi ja tukke. Enamgi veel, näeme ju ka leeki. Mis on aga leek?
Puit on keerulise keemilise struktuuriga. Siiski saab esile tuua süsiniku suure sisalduse. Süsiniku reaktsioon hapnikuga ongi põhiliselt see, mida me tunneme kui põlemist. Hapnikuga reageerib põlemisel siiski ka muid aineid, kuid eks needki põlemissaadused lähe korstna suunas või sadestuvad tuhana.
Kuumaks muutunud tingimustes toimuvad jätkuvad põlemisreaktsioonid hakkavad aga aset leidma ka väljaspool põleva materjali pinda, sest suurenenud liikumisenergiaga süsiniku osakesi tungib puidust väljapoole, õhku. Üks õhu koostisosa ongi teadupärast ju hapnik. Nii see süsiniku põlemine ka õhus kulgeb: C + O2 = CO2. Protsessi käiku saadab nähtav ja kuum kiirgus, mis ongi leek. Saimegi vastuse äsja püstitatud küsimusele.
Tekkiv „tsee-oo-kaks" on aga süsihappegaas, mille molekulis on 1 süsiniku aatom ja 2 hapniku aatomit. Hapnik esineb õhus samuti molekulina; selles on 2 aatomit.
Nii nagu praegusaegne üritamine süsinikuga võidelda, on ka süsihappegaasiga võitlemise üritus täiesti hullumeelne tegevus. Seda enam, et tegu on kokkuvõttes siiski kasuliku ainega. Taimeriik teatavasti just süsihappegaasi vajabki.
Tõsi, kui ruumis on ülearu süsihappegaasi, pole see inimese tervisele hea, sest seda ainet inimorganism ei omasta, vaid hoopis toodab. Uuesti sissehingamisel on süsihappegaas inimesele kasutu gaas. Seega võib öelda, et liialt süsihappegaasise õhu üha uuesti sisse hingamine on tõesti tervisele kahjulik, kuid vaid sellepärast, et hapnikku on süsihappegaasi liigsisaldusega õhus liiga vähe. Kiireks abiks on tubade tuulutamine või õue värske õhu kätte minek.
Kuid sama juttu, nimelt seda ohtlikkuse juttu, võiks rääkida ka õhu suurima koostisosa, lämmastiku kohta. Kui kinnise ruumi õhk koosneks mingil põhjusel praktiliselt vaid lämmastikust (eks ikka hapniku arvel), siis on sellisegi õhu sissehingamine inimesele kasutu. Kui hapnikku ikka õhus pole või on liialt vähe, läheneb olukord lämbumisele. Jällegi on abiks õhu värskendamine tavalise, hapnikku sisaldava õhuga.
Kas hakkame toodud info valguses lisaks süsihappegaasile nüüd ka lämmastikuga võitlema? Siin on „ülesanne" veelgi raskem: kogu Maa atmosfäärist tuleks kuhugi eemaldada 78%! („Kas saame sellega hakkama?" „Muidugi saame!"… Ning lollidemaal algas uus suur segadus…)
Tuleme kütmise teema juurde veel tagasi.
Hapniku vähene osakaal võib mõjutada ka põlemisprotsessi. Vähene värske õhu juurdevool küdevasse (või küdemist lõpetavasse ahju) võib kaasa tuua teistsuguse keemilise reaktsiooni: C + O = CO. Sellisel juhul jõuab hapniku kahest aatomist koosnev O2 molekul enne reaktsiooni astumist kõrgel temperatuuril eraldi aatomiteks laguneda ning süsiniku aatomiga reageerib 1 hapniku aatom. Nii tekib süsihappegaasi asemel vingugaas.
„Tsee-oo" ehk vingugaas on aga inimorganismile tõeliselt mürgine gaas, mille sissehingamine on väga ohtlik. Vaat selle aine tekkimist küttekolletes tuleb tõesti vältida. Vingumürgituse korral on loomulikult samuti vajalik kohene värske õhu kätte sattumine ja tubade tuulutamine, kuid täiendavalt on vaja ka kiiret arstlikku sekkumist, kuna tegu pole lihtsalt hapnikupuudusega, vaid ka organismi mürgistusega.
CO, vingugaasi, tekkimine võib ette tulla, kui liialt vara sulgeda ahjusiibrid. Tekkiv vingugaasi üleküllus ahjus võib kergesti isegi mingite märkamatute pragude kaudu ka tubadesse tungida. Tõsi, mõni ahi võib juhtumisi nii „tihe" olla, et vingugaas sealt välja ei pääse, kuid siinkohal paneks kõigile südamele, et seda eeldust enda ahju kohta teha nii enda kui lähedaste elu ja tervise huvides EI TOHI. See „ei tohi" ei saa kehtida mõistagi mitte mingite totakate määruste mõttes, vaid ikka talumehetarkuse mõttes. Sest kindlad ei või me vingugaasi asjas kunagi olla, kui siibrid liiga varakult sulgeme. Ärme siis nii teeme, kogu lahendus.
Mida siis teha? Nagu ikka iidsetest aegadest alates: laseme tukkidel süteks laguneda. Kui vanast järjest veel ka hiilgavate peenikeste süte kohalt on leegid kadunud, võib ahju koos siibritega rahulikult sulgeda. Kes siiski ikka veel kahtleb, võib ka oodata süte täielikku kustumist. Kuigi siis on vist ahju soojusest veidi juba korstna kaudu väljunud. Aga mis kindel, see kindel.
Pliidi kütmise korral on ehk süte päris kustumise ootamine rohkem mõttekas.
Vingugaasi kohta öeldakse sedagi, et see on lõhnatu. Kuid ka ebatäieliku põlemise käigus eraldub õhku muidki aineid kui vingugaas ning nende lõhnu me veidi siiski tunneme. See ongi „vingu lõhn", mis meid hoiatab, kui ahjusiiber tuleb uuesti avada, veidiks ajaks ka aken.
Suits tekib samuti põlemise käigus, kusjuures suitsu kogus on seda suurem, mida vähem hapnikurikas on põlemiskeskkond. Hea tõmbe korral on tekkiva suitsu kogus vähene. Eks sellepärast võibki õues jälgida, et toas ahju tuld süüdates tekib algul korralik suitsujuga, mis hiljem, tõmbe arenedes, aga märksa hõreneb.
Põhiliselt on suitsu puhul tegu tahkete süsinikuosakestega, kuid detailne koosseis on märksa rikkalikum ning oleneb muidugi ka põlevast materjalist. Küttekollete seintele kondenseeruvad suitsuosakesed tahmana. Ka tahma liigkogunemine on põlemisohtlik, samuti halvendab see ahjukütmise kvaliteeti.
Kui ahi ajab suitsu sisse, on taas kord tegu inimesele ohtliku keskkonnaga. Üheks komponendiks, muuseas, on jällegi ka vingugaas, kuid mürgiseid ühendeid on rohkemgi. Eks seepärast kiputakse mõnikord ka vingugaasi ja suitsu segi ajama, kusjuures väga vale see ju polegi; pahad poisid on nad tuppa sattudes mõlemad. Ikka jälle tuleb kiirelt avada aken ning ise oodata väljaspool tuba suitsu hajumist. Suitsu probleemi vastu aitab küttekollete puhastamine nii tahmast kui tuhast.
NB! Oma küttekolde ise puhastamine on elementaarselt iga koduomaniku õigus! Omanik ise otsustab, kas ta teeb seda tööd omal käel või mõne sugulase-tuttava abiga. Ainult siis on küttekolde juurde asja korstnapühkja-nimelisel korstnapühkijal, kui omanik on ta sinna ise kutsunud! Alati on nii ka hakkama saadud! Igasugused koostatavad/koostatud andmebaasid ja miskid pealesurutavad „aktid" seoses korstnapühkimisega tuleb välja naerda ja rahvakeeli „pikalt saata"! Samuti ka igasugused kutsumata „kodu-kontrollid". Sellest veel ka veidi allpool.
Tuleme teema juurde tagasi. Võime vaid ette kujutada, kui ebatervislikes tingimustes elasid korstnata rehetaredes ja saunades meie esivanemad. Eks nad olid muidugi olude sunnil teatud kasulikud võtted välja mõelnud, aga eks see aitas vaid osaliselt. „Aga see asi ei kordu ju kunagi!" rõõmustab optimist. Kuid mõtelgem veidi: kindlus selle suhtes väheneb praegu pidevalt. Kui ikka asjamehed tulevad korstnaid kinni müürima (või ahjusid kinni pitseerima) ja meie seda kohtlase naeratusega lihtsalt pealt vaatame.
Ka tuhk võib olla üks suitsu komponente. Siiski sadestub see põlemisjääk (ei reageeri hapnikuga, seega ei põle) põhiliselt küttekolde põhja. Puidus on tuhamaterjali keskmiselt 1% kandis, seega ühekordsel kütmisel tuhka palju ei kogune. Kuid nt kivisüsi sisaldab tuhamaterjali märksa rohkem. Seetõttu tuleb kivisöeahjust praktiliselt iga kütmise järel tuhk välja võtta. Päris tüütu; isiklikult järele proovitud.
Mõistagi sööstabki nüüd kogu selle mõneti hoiatava kütmisejutu peale taas meie kodudele kallale kogu ahjude ärakeelajate bande. Selliste kutsumata külalistega suhtlemise jaoks on sobilik kasutada nt „Švejkis" toodud juhiseid. Siinkohal võiks esitada järgmise pildimaterjali.
Ahjusid on varem köetud, köetakse nüüd ja köetakse ka edaspidi!
Energia ja töö mõõtmisest
Lisame eespool käsitletud teemale, tähtede hirmus suurtele kaugustele, veel veidi „numbrimaagiat".
Füüsikas on kasutusel selline ühik nagu elektronvolt (lühemalt eV). See on üks energia, samuti töö ühikutest. Rohkem on paljud kindlasti aga kursis teise levinud energiaühikuga kalor (lühemalt: cal). Sageli on esindatud ka džaul (J); see on ühtlasi kokkuleppeline energia põhiühik rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI-süsteemis).
Energia on olemuselt aga keha võime teha tööd. See aga tähendab, et energiat ja tööd mõõdetakse samade ühikutega. Seega saame ka füüsikas tuntud tööd iseloomustada mitmete ühikutega, nii elektronvoltide kui kaloritega, samuti nt džaulidega.
Tuleb rõhutada, et kuigi kalor on siiski konkreetselt kasutusele võetud soojusülekandega seotud energiavahetuse mõõtmiseks, kõlbab see siiski ka võrdlusühikuks energia ja töö üldise hinnanguna. Kuidas aga on omavahel konkreetselt seotud energiaühikud: elektronvolt ja kalor?
1 elektronvoldi (eV) ulatuses tehtav töö ehk siis samas koguses kulutatav energia võrdub 3,8 korda 10 astmes miinus 20 kaloriga ehk kõige otsesemalt välja kirjutades:
1 eV = 0.000 000 000 000 000 000 038 cal.
(eV tähendab elektronvolte, cal aga kaloreid).
Mida see tähendab? Eks ikka seda, et 1 eV on ikka väga väike energia väärtus; 1 cal omakorda kujutab endast aga eV -ga võrreldes väga-väga palju suuremat energiat.
Kuigi igapäevaelus pole ka 1 kalor eriti suur energia: see on energia, mis kulutatakse Maa peal 420- grammise eseme tõstmisel 1 meetri võrra kõrgemale; pole just eriti kontimurdev katse. Praktikas vastab sellele umbkaudu 0,3-liitrise meepurgikese tõstmine (arvestamata tühja purgi kaalu). 1 džaul (J) on veidi väiksemgi energia: see vastab tööle, mis tehakse 100-grammise raskuse 1 meetri võrra tõstmisel. Noh, nt 0.1 liitrit vett. Pole ju üldse raske.
Mõistagi, „LGBTQXYZ …- meeste" jaoks võib sellinegi rammuproov olla päris suur musklipingutus… Neile tuleb pits (veest veidi kergemat) viinagi abiliste poolt suu juurde tõsta. Samas igati mõistetav – ikkagi ülerinnatõstmine ju.
Kuid ka elekronvoldid pole energiaühikutena siiski asjatult välja mõeldud. Mikrofüüsikas, elementaarosakeste tasemel on elektronvolt (samuti ka selle tuhande või miljonikordsed väärtused) just parajad ühikud kasutamiseks.
Paneme uuesti tähele sedagi, et kui teisendame vastupidi: hindame elektronvoltide hulka 1 kaloris, saame hirmus suure arvu:
2,6 korda 10 astmes 19 elektronvolti. Pikemalt välja kirjutades saame nii: 1 cal = 26 000 000 000 000 000 000 eV.
(Endiselt: cal tähistab kaloreid, eV aga elektronvolte.)
Niipaljuks siis seekord jälle seda juttu, mis püüdis kirjeldada looduses toimuvaid protsesse ja nähtusi.
Järgimine alapunkt püüab kujutada meie uimasust (ja ütleks et suisa juhmust) ära kasutades meid rahulikult üha röövivate näriliste-müügimeeste-petturite vigureid. Äsjatoodud mõisted ja arvulised seosed on aga sealgi kasulik meelde jätte või aeg-ajalt üle vaadata.
P.S. Elektronvoldid ei tähenda mõistagi elektroni pinnal olevaid volte (nagu voldid püksiviikidel). Elektronvolt on selline energiahulk, mille arvel liigub elektron 1 voldi suuruses elektrivälja potentsiaalide vahes (ehk 1-voldises pinges). Sellele vastav kujuteldav elektroni liikumistee pikkus oleneb kaugusest nende punktide vahel, mille vahel eksisteerib 1-voldine pinge (eeldades, et elektron saab takistusteta liikuda).
Maikuu astroloogias
Midagi on puudu… Ah jaa! Horoskoop! Asume siis asja kallale. Tänasida horoskoope ära viska homse varna, eks ole!
Esimesena tuleb Astroloogil edastada horoskoobi tellijaile mõistagi arvelduskonto, kuhu „tasu" peab laekuma. Sest just selle väga olulise ja eelnevat punkti arvestades päris võimsas koguses elektronvolte (lühemalt eV) sisaldava tööga põhiosa kogu astrolooogi „tõsisest tööst" ju piirdubki. Ülesanne on ju raske: kui vaid 1 koht kontonumbris läheb viltu – kogu „raske vaeva tasu" läheks kuhugi mujale.
„Aga teisalt – milleks siis on olemas „sekretaršad", ah jah, vabandust, „personalijuhid?", pomises arusaamatuses kodanik. „Teemast kõrvale me ei kaldu!", põrutas Astroloog otsekohe.
Kuid Astroloog on siiski maksimaalselt kliendisõbralik. Ta võrdsustab selle, just mainitud, tühise, kontonumbri saatmisega seotud elekronvolte arvestava „nõudekulu-püsitasu" AINUT absoluutse minimaalselt võimaliku summaga, seega VAID 1 sent 1 elektonvoldilt! Noh… no sellise TÜHISE annetuse peaks (ja seega peabki!) ikka suisa IGA kodanik ju tegema! Mõistagi ka need, kes polegi horoskoobiteenust tellinud! Sest 1 eV on ju imeväike suurus (vaata ju varem esitatud arvu võrreldes kaloritega)! Või kas me ei tahagi horoskoobimaksu??? Siis lõhnab asi küll Kremli järele!
Kokku on elektronvolte 1 kaloris, tõsi küll, üsna palju. Kuid Astroloog mõistab, et arusaadavalt on tema arve saatmise kulu 1 kalorist siiski väiksem. Ehk siis kokkuvõttes TULEB igal kliendil ju siiski vähem maksta kui 26 000 000 000 000 000 000 senti kuus. Enamgi veel, eurodes tuleb horoskoobi-püsimakse ju KOGUNI 100 korda veelgi väiksem, seega TULEB igakuiselt maksta ALLA 260 000 000 000 000 000 euro!
Astroloog mõistab ju sedagi, et isegi kuusummast, 260 000 000 000 000 000 eurost, pisut väiksem summa võib tunduda paljudele suurevõitu. Isegi siin teeb Astroloog väga suure järeleandmise: nõuab igakuiselt sisse oluliselt väiksema summa; sellise, mis parajasti peaks Astroloogi hinnangul sobima kliendi maksevõimekusega; püsitasu suurus kehtestatakse individuaalselt. Paarikuine elektroonilise jalavõru kandmine ning kohustuslikud kaamerad ja mikrofonid kliendi eluaseme eranditult igas ruumis ja õues ning autos, samuti kliendi enda küljes, peaksid mõistliku suurusega püsimakse kehtestamisele igati kaasa aitama.
Paraku ei saa kuidagi teostada äsjamanitud võrudest ja muudest jälgimisseadmetest vabastamist ka paari kuu möödudes.
Sest ettearvamatud asjaolud võivad ju maksete suurust, samuti maksegraafikut, mõjutada. Asjaolusid saab aga igal ajahetkel ja kohas otsekohe fikseerida ju vaid totaalse jälgimise õhkkonnas. Pealegi aitavad sellised meetmed ju igati kaasa ka demokraatia üldisele arengule. Või kas mõni ei soovigi demokraatiat???
Selge, jälle kostavad siin Kremli kellade kolinad!
Niipalju siis arve saatmise püsimaksega seonduvalt.
Järgmise punktina läheme horoskoobi enda temaatikale üha lähemale. On ju igati ja inimlikult mõistlik, kui jutuks olnud elektronvoltide kulumise arve saatmiskulu püsimaksele lisandub ka igakuine arve „horoskoobi enda" eest. Muidu võiks ju lisaks kõigele isegi tekkida („Kindlasti põhjendamatu!", stratkomi märkus) küsimus, mille eest üldsegi „maksta", eks ole?
Siingi on Astroloog aga valmis SUUREKS kompromissiks. Kui ikka ka horoskoobi päris-arvet korraga ära maksta ei jõua, siis… noh ega siis astroloog ole (avalik) röövel. Astroloog (või „üldistatud astroloog-näriline"), see va hea hing, lepib ka eluaegse maksegraafikuga. Maksete suuruse ja eluaegse Maksegraafiku konkreetsed aspektid määrab Astroloog sarnastel alustel arve saatmise eluaegse püsimakse määrade määramisega.
Maksete sooritamine ja Maksegraafikust kinnipidamine tagab hea suhte Astroloogiga ka edaspidi!
Muuseas, ka Keskusse peaksite maikuu „lisamakse" aegsasti ära tegema. Kusjuures Keskuses on ausad vana kooli mehed ja ei jändagi nt kahtlaste e-arvetega. Juhised on lihtsad ja järgmised. Minge lihtsalt Dialoogi Politsei Töölerakenduse Ööl, kui kell lööb kesköötundi (s.t 9. mail kell 0.00) lähimas (soovitavalt veel maharaiumata) metsatukas asuvale lähimale ristteele ning visake õhku 3 pähklit; 3 käbi käib kah, kusjuures kuusekäbid (sisaldavad vist rohkem seemneid ehk varastatavat materjali) on siis eelistatud.
Järgnevalt kaevake käbedasti 500-ste Eesti Uute Rubladega (lühidalt EUR-idega) tuubil täis topitud niiskuskindel kopsakas einekarp umbes 20 cm sügavusele maasse, joonistage karbi kohale punane viisnurk ning saatke otsekohe (!) GPS-i abil selle koha geograafilised koordinaadid. Seejärel eemalduge kiiresti ning kindlasti ilma tagasi vaatamata. Enne järgmist keskööd, Dialoogi Politsei Hajumisööd, täpsemalt 10. maini kell 0.00, ei tohi te sellele ristteele naasta! Ah et kellele koordinaadid saata? Ükskõik kellele! Summa laekub nagunii sinna kuhu vaja, sest röövlid juba ei maga. Leidsid Lihula samba liikuva koopia, küllap leiavad ka äratoodud raha!
Keskusesse lisamakse tegemine on sarnaselt kolmandale mürgisüstile näiliselt vabatahtlik, kuid äärmiselt oluline ja vajalik igale ausale kodanikule, sest see peaks tagama lõpp-horoskoobi positiivsema olukirjelduse. Lisaks suurendab see ka horoskoobi kättesaamise võimalust (vt allpool). Järgmiste kuude Keskusse maksete eeskirjad saabuvad jooksvalt.
Horoskoobi kättesaamise küsimusest. Kui keegi siiski soovib horoskoopi ka kätte saada, tuleb tal lisatasu eest (kahekordne kuutasu) broneerida kohtumisaeg Horoskoobiametis. Ooteaja pikkus ei tohiks ületada 6 kuud, kuid sellises olulises küsimuses tuleb üles näidata paindlikkust; nii võib ooteaeg mõistagi osutuda ka pikemaks. Kohtumisel Horoskoobiameti Spetsialistiga otsustab Spetsialist (mõnikord asendab Spetsialisti Peaspetsialist) soovijale horoskoobi väljastamise vajalikkuse.
Positiivse otsuse korral võib soovija jooksva kuu horoskoobi kätte saada juba lähima 3 aasta jooksul. Mõistagi tuleb horoskoobi eest selle kättesaamisel ka maksta, sest tasuta lõunaid ei ole ju olemas!
Horoskoobi koostamise vajalikkuse negatiivne hinnang ei vabasta ühtegi tellijat arve saatmise igakuisest kohustuslikust püsimaksest, horoskoobi kohustuslikust igakuisest ettemaksest ega ka lisatasust; tagastamisele ei kuulu ka Keskusse saadetud summad.
Kaitsevõime üldise tõstmise üldkaalutlustel on Horoskoobiametis arutlusel ka horoskoobi äsjamainitud väljastamise tasu üldkohustuslikuks muutmine ning sellega seonduvalt ka uute, horoskoobi omamismaksu ja kasutamismaksu kehtestamised. Vastuvaidlejad teenivad mõistagi puhtalt Kremli huve.
„Mida ma selle Sassi horoskoopi siis kirjutan?" küsib Personalijuht kunagi hiljem ukse vahelt. "Sa ju langetasid kolm aastat tagasi tema kohta 2025. aasta maikuu horoskoobi jaoks positiivse otsuse." „Noh, möksi nagu alati mingi soga kokku", irvitas Astroloog-Peaspetsialist, lõpetanud äsja uute rahapakkide seifi paneku ning uurides nüüd sama rahulolevalt ka oma pangakonto superjääki. „Läbivaks teemaks pane: „Planeedid euroopalike väärtuste paistel"!"
Sellega lõpetame astroloogilise lühiülevaate tänavusest maikuust.
Loo lõppu: ärkame üles!
Eelmise punkti täienduseks võiks lisada veel üleskutse: ärgakem ometi kord üles, inimesed!
Lõpetuseks ka kultuurisoovitus. Totalitaarsed süsteemid kipuvad sisaldama päris suurel määral ka puhast idiootsust. Seda ära kasutades saab mõnigi kord nende endi võtteid ka ära kasutada.
Selle kinnituseks ning mitmetel muudelgi põhjustel võiks ehk vaadata aprilliku eeskujul veel üht Bulgaaria päritolu telelavastust „Veluurpintsak" (1987).
Olen seda lavastust mujal varemgi soovitanud, kuid väärt asjad väärivad kordamist. Muu huvitava hulgas panustatakse ses loos Ukraina asemel tingimusteta hoopiski Veneetsiale, aga asi siiski seegi! Ärme siis unustame, mida mamsel Liisu on otsestuudios muude juttude vahele torganud!